John Green. Kilpkonnad alla välja (Pegasus, 2018)

kilpkonnad-alla-väljaTõlkinud Pilleke Laarmann
247 lk.

Minu selle aasta üheks eesmärgiks on lugeda võimalikult palju enda isiklikke raamatuid. Neid on mul üle ootuste palju kogunenud. 😀 See John Green’i raamat kuulub ka nende hulka. Võitsin ta juba eelmisel aastal, aga kuidagi ei jõudnud lugeda. Nüüd andis lugemise väljakutse selleks tõuke. Mul on hea meel, et seda lõpuks tegin, sest tegu on suurepärase raamatuga, mida ma ilmselt tahan veel korra lugeda.

16-aastane Aza tundub esmapilgul nagu tavaline tüdruk oma parima sõbra ja koolieluga. Päris tavapärane tema elu siiski pole, sest ta maadleb sundmõtetega. Ta on tihti süüvinud omaenese mõtetesse ning pole harjunud palju rääkima. Sellepärast ei ole ta ka eriti huvitatud, kui tema parim sõbranna Daisy tuleb tema juurde jutuga, et miljardär Russell Pickett leidmiseni viiva info eest on välja pandud suur summa raha. Daisy aga ei anna alla ning soovib, et Aza soojendaks oma tutvust Picketti poja Davis’ega.

Tegemist on ühe mõnusa noorteraamatuga, mille lugemine edeneb kiirelt. Seda on lihtne ja ladus lugeda ning lisaks saab teada, milline elu on inimesel, kes vaevleb sundmõtete küüsis. Teoses on olulisel kohal ka sõprus ning armastus. Õnneks ei ole John Green kujutanud oma raamatus armastust palavalt nagu tavaliselt noortele suunatud romaanides tehakse, vaid pigem tagasihoidlikult ning kargelt. See sobis siia raamatusse. Mulle meeldis ka raamatu lõpp. Suurepäraselt lahendatud. Soovitan eelkõige noortele, aga lugeda võivad ka teised. John Green on suurepärane kirjanik.

Advertisements

John Green. Katherine’ite küllus (Pegasus, 2016)

katherine-ite-kullusMinu arvates on see seni üks John Green’i kehvematest raamatutest. Algus oli raamatul igav, teine pool oli õnneks parem. Igavaks tegi selle minu jaoks see, et suurt midagi ei toimunud ja kogu aeg käis üks matemaatika jutt. Ja matemaatika lihtsalt ei ole minu teema.

Natuke sisust ka. Peategelaseks on Colin Singleton, kes on nii öelda imelaps. Talle meeldib luua igasuguseid teoreeme ja anagramme ja seoseid erinevate asjade vahel. Samuti meeldivad talle tütarlapsed, kelle nimi on Katherine. Ta on käinud 19 Katherine’iga. Loendamine algas algklassidest. Nende tüdrukute ühiseks nimetajaks on see, et nad jätavad lõpuks Colini maha.

Peale viimast mahajätmist otsustab Colini sõber Hassan, et oleks aeg keskkonda vahetada ja minna ühele automatkale. Nii nad satuvadki linnakesse nimega Gutshot. Nad kohtuvad Lindsey Lee Wells’i ja tema emaga. Jäävad nende juurde pidama ja teevad natuke tööd ning kohtuvad erinevate inimestega.

Colin on nohik ja ta ei meeldi eriti omaealistele. Sealt tema probleemid alguse saavadki. Ta tahaks olla lahe. Raamat lahkab selliseid teemasid nagu tähtsus, laiskus, erinevad väärtused ja muud teismeliste probleemid.

Lõpetuseks üks väike jutukatke Lindsey Lee Wellsi suust, mis mulle selles raamatus kõige rohkem meeldis: “Ma muudkui luiskan. Ma pole kunagi mina ise. Vanakestega räägin lõunaosariikide murret; sinuga kaifin graafikuid ja sügavaid mõtteid; Coliniga olen Miss Ilus Särtsakas Printsess. Ma olen tühi koht. Kui sa eluaeg kameeleoni teed, siis jõuad lõpuks nii kaugele, kus miski pole enam ehtne. Sinu probleem on selles – kuidas sa ütlesidki-, et sa pole tähtis?” (lk. 166).