Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (Varrak, 2018)

asjadmispanevad_kaaned_bleed4_514x200_tf.inddTõlkinud Triin Tael
326 lk

Ma alustasin selle raamatu lugemist segaste tunnetega. Ma ei ole suur Jaapani fänn, ei ole kuidagi klappima saanud nende kirjandusega. Siinses raamatus on ka teemaks Jaapan, sellepärast need kõhklused ja kahtlused, aga raamat suutis mind meeldivalt üllatada.

38-aastane Mia tunneb huvi ligikaudu tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni vastu. Ühel hetkel ta jätabki oma töö ja sõidab Jaapanisse Kyōtosse naise jälgi ajama. Temast ei teata suurt midagi peale selle, et ta on kirjutanud “Padjaraamatu”. Selles raamatus on Sei märkmed ja tähelepanekud tolle aja kommete ja õukonna kohta, samuti tema koostatud igasugused nimekirjad. Mia tunneb Seiga hingesugulust, sest mitmed tema tähelepanekud sobivad suurepäraselt tänasesse aega.

Mulle väga meeldis see raamat. Seda oli meeldiv lugeda, kuigi ta ei edenenud kiiresti. Mõnikord mul tekib siis tahtmine raamat pooleli jätta, aga selle raamatu küljes hoidis miski mind kinni. Siin on nii palju erinevat infot ja raamat on mitmekihiline. Näiteks see, kui oluline oli tollel ajajärgul inimese käekiri ja kirjutamise oskus. Igal paberi värvil oli oma sõnum edasi anda.

Mulle meeldis autori kirjutamisviis. See on segu reisiraamatust ja päevikust. Mulle meeldis, kuidas Mia suhtles nendel lehekülgedel Seiga. Nagu sõbrannaga. Mis siis, et teine on juba ammu surnud ja peaaegu unustusse vajunud.  Raamatus kohtab mõnusat huumorit. Soovitan lugeda!

Kirsiks tordil oli kohtumine autori endaga. Nüüd mul on kodus tema autogrammiga raamat ja jään ootama tema järgmist teost eesti keeles.

Tanizaki Junichirô. Varjude ülistus (Penikoorem, 2004)

varjude-ülistusTõlkinud Maret Nukke
119 lk.

“Varjude ülistus” on esseistlik teos, mis on tihedalt seotud autorit ümbritseva muutuva ajastuga. Raamat avaldati esmakordselt 1933. aastal. Raamatu peamiseks teemaks on varjud ning varjude ilu ning kuidas Jaapani ühiskond ei hinda enam pimedust. Mulle jäi kõlama selline suhtumine, et vanasti oli kõik parem ning Jaapan peaks enda traditsioonilisele eluviisile kindlaks jääma.

Autor seob varje mitme erineva teemaga. Näiteks arhitektuuriga ning naise iluga. Teda häirib lääne inimeste püüe kõike elektrilampidega valgustada ning see, et jaapanlased lähevad sellega kaasa. Pikalt laialt kirjutab autor sellest, et isegi tualetipotid on liiga valged. Sageli vastandab lääne inimest asiaatidele.

Kui Jaapani katus on nagu päikesevari, siis lääne oma pole muud, kui müts. Pealegi tehakse selle serv nii väikeseks kui võimalik, just nagu jahimehe mütsil  – et päikese otsene valgus pääseks hästi paistma räästa alla. (lk 47)

Isegi kummitused on Jaapanis ja läänes erinevad:

Juba ammusest ajast pole jaapani kummitustel jalgu, ja räägitakse, et lääne vaimudel on küll jalad, kuid see-eest on kogu nende keha läbipaistev. Nii nagu sellest ühest vähetähtsast seigastki aru võib saada, on tavaliselt meie ettekujutluses pigimust pimedus, kuid nemad teevad koguni vaimud kirkaks nagu klaas. (lk 77)

Elektrivalgus on tal ka pinnuks silmas ning ma selle koha pealt täiesti mõistan teda. Just valgusreostuse mõttes. Huvitav, kuidas ta suhtuks sellesse, kui ta näeks, palju tänapäeval elektrivalgust kasutatakse.

Ma olen selle asja üle iga kandi pealt mõelnud ja mulle näib, et me oleme viimasel ajal kuidagi lummatud elektrivalgustusest ning muutunud üllatavalt tundetuks valguse üleküllusest tingitud ebamugavuste suhtes. (lk 91)

Huvitava formaadiga raamat, kus  tekst on ainult paremal leheküljel, vasakul pool on lihtsalt tühi must leht. Ilmselt raamatu teema tõttu on see nii. Ma lugesin seda lugemise väljakutse raames, muidu poleks seda ilmselt kätte võtnud. Vaatasin, et goodreadsis on see saanud nii palju positiivset vastukaja. Ausalt öeldes pean ütlema, et mind jättis see raamat külmaks. Selline meh-raamat minu jaoks. Teos ei ole halb ega ka mitte halvasti kirjutatud, aga nagu öeldakse, siis polnud minu tassike teed.