Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.

Advertisements

S. K. Tremayne. Tulelaps (Pegasus, 2017)

tulelapsTõlkinud Matti Piirimaa
340 lk.

Järjekordne suurepärane raamat, mis suutis lõpuni endasse haarata. Algas see juba suurepäraselt Cornwalli kirjeldusega. See tundus nii gootilik ja samas ka idülliline. Noor abielunaine Rachel kirjeldab oma ideaalset abielu ja ideaalset kasupoega. Ja suur suur maja, mis on hääbumas ning mis vajab restaureerimist.

Kõik on ilus, kuni hetkeni, mil tema kasulaps Jamie hakkab Rachelile kummalisi asju ütlema. Kõige hullem on see, et need asjad lähevad ka täide. Ühel hetkel ütleb Jamie talle, et ta sureb jõulu esimeseks pühaks. Rachel ei oska sellesse algul kuidagi suhtuda, aga mida aeg edasi, seda enam ta arvab, et see võib tõeks saada.

Autor on loonud “Tulelapses” suurepärase pineva õhkkonna, kus sa jõuad juba kõiki kahtlustada. Kes Rachelit ähvardab? On see tema alguses ideaalsena tundunud abikaasa David? Kõik näib vihjavat temale. Või on see hoopiski Jamie ise, kes loodab, et tema paar aastat tagasi surnud ema tagasi tuleb? Või näebki poiss tulevikku? Samas võib-olla on Rachel lihtsalt hull, kellele pidev üksindus ja suur kõle maja on mõjunud. Ta kuuleb hääli ja näeb kummitusi.

Kõik need mõtted käivad mu peast läbi, kui seda lugesin. Kahtlustasin isegi Davidi natuke seniilset ema ja nende teenijatüdrukut. Vahepeal jõudsin mõelda isegi seda, et see Davidi esimene naine polegi surnud. Ja ma ei arvanud ikkagi lõpplahendust ära 😀

Seekord olen ma lõpuga rahul, erinevalt tema eelmisest raamatust, mida lugesin (“Külmakaksikud“). Kuidagi sobis siia. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad saladusi ja põnevust. See põnevus hakkab vaikselt raamatu alguses kerima ja jõuab haripunkti raamatu lõpus. Lugesin seda eile poole ööni, ei tahtnud üldse käest panna. Varuge endale aega selle lugemiseks, sest “Tulelaps” ei lase teid enne minema, kui läbi on. Mõnusalt sünge, pinev ja natuke gootilik õhkkond tõmbas mind kaasa.

Raamatus on ka fotod, mis illustreerivad natuke lugemist. Need on Cornwalli kaevandustest.

Philippa Gregory. Teine Boleyni tüdruk. II osa (Ersen, 2016)

teine-boleyni-tüdruk-teine-osaTõlkinud Ülle Jälle
295 lk.

Esimene osa on sama pealkirjaga – “Teine Boleyni tüdruk” (Ersen, 2016). Kui esimene osa tundus mulle kohati lapsik ja naiivne, siis teine osa on juba märksa parem. Kuigi alguses tundus natuke igavavõitu, aga see igavusetunne kadus õige pea. Mõtlesin vahepeal isegi pooleli jätta, aga õnneks ma seda siiski ei teinud. Võib-olla ei ole teine osa naiivne sellepärast, et peategelane oli esimeses alles noor plika, aga nüüd on temast saanud täiskasvanud naine. Ta on muutunud arukamaks ja õukonnas karastunumaks, kuigi mõnikord tal löövad ikkagi tunded üle pea kokku.

Anne jätkab oma tõusu troonile ja ta teeb selleks tõesti kõike. Mary, kellest see raamat tegelikult on, toetab teda nii palju, kui võimalik on. Kuigi tema oma õde on ta kuninga juurest eemale tõrjunud. Mary saab sellest siiski üle ning armub uuesti. Kahjuks on tema väljavalitu tavaline mees, keda tema perekond kunagi ei aktsepteeriks. Nii ta püüabki oma tundeid salata ja nendest üle olla ning samal ajal ka meest eemale tõrjuda.

Mees palub tal valida tavaline elu, eemal õukonnaintriigidest ja mõelda korrakski enda ja oma laste peale. Valida perekonnahuvide asemel enda huvid. Ühel hetkel Mary ei suudagi enam ilma meheta olla ja põgeneb tema juurde.

Väga huvitav lugemine oli, lisaks kõik see ajalooline taust. Elasin sügavalt kaasa Maryle. Kas tal õnnestub saada kokku oma armastatud mehega? Kas ta suudab õukonnast välja murda ja oma lapsed kaasa võtta ning rahulikku elu elama asuda. Või suudab Howardite ja Boleynide perekond seda siiski takistada. Samas Anne Boleyn ei meeldinud mulle üldse. Kõik selle, mis temaga juhtus, oli ta ise ära teeninud. Ta läks ise üle laipade, et troonile saada ja siis imestab, et teda samamoodi lihtsalt kõrvale lükati nagu eelmine kuninganna.

Raamatu lõpus on toodud, mis tegelastest päriselt edasi sai ning mul tekkis tahtmine lugeda Henry VIII ja tema naiste kohta rohkem. Õnneks on eesti keeles sellest ka raamat (Antonia Fraser “Henry VIII kuus naist”, Argo, 2010). Tahaks seda autorit veel lugeda, aga tundub, et eesti keelde pole teda tõlgitud. Jääb üle loota, et siiski tõlgitakse.

Soovitan seda ajalooliste romaanide austajatele. Samuti nendele, kellele meeldivad armastuslood. Mõnus ajaviiteks lugeda ja lisaks on see kirjutatud ajaloolistel sündmustel põhinevatele faktidele.

 

Kelly Rimmer. Salajane tütar (Ersen, 2016)

salajane-tütarTõlkinud Tiina Kanarbik
304 lk.

Üks mõnus ajaviiteraamat sai jälle loetud. Kustumatut muljet just ei jätnud, aga häda polnud ka midagi. Sisust siis niipalju, et puudutab lapsendamist. Väga valusad teemad.

38-aastane Sabina saab teada, et ta on rase. Ta on oma mehega väga õnnelik selle uudise üle ja ei jõua ära oodata, millal saab seda oma vanematele öelda. Vanemad aga ei reageeri üldse ootuspäraselt. Ema on väga endast väljas ja põhjus selgub õige pea.

Sabina ei suuda uskuda, et ta on lapsendatud. Ta on alati arvanud, et on oma ema ja isa moodi. Nüüd selgub, et see kõik oli illusioon. Ta ei tea enam, kes ta on. See lõi tema maailma segi.

Kui Sabina asub asja uurima, siis selgub, et vanemad ei taha talle rohkem midagi öelda. Nagu peaks Sabina sellega leppimagi, et on lapsendatud ja rohkem seda asja mitte puudutama.

Vanemad eeldavad, et nende elu peaks edasi minema samamoodi, aga Sabina ei suuda sellega leppida. Ta asub uurima enda lapsendamisega seonduvat saladust. Naise eesmärgiks on kohtuda oma pärisemaga, kes ta hülgas. Ta tahab teada miks.

Raamat on kirjutatud väga valusal teemal, aga millegipärast ei puudutanud see eriti mu hingekeeli. Ei tea, kas ei suutnud piisavalt keskenduda või polnud tuju selle raamatu jaoks õige. Minu meelest on raamat natuke naiivselt kirjutatud, aga samas see tundus ka siiras.

Kes soovib ajaviiteks lugeda head ja lihtsat raamatut raskel ning valusal teemal, siis see on just õige teos.

Winston Graham. Jeremy Poldark (Varrak, 2017)

jeremy-poldark-kolmas-poldarki-raamatTõlkinud Krista Suits
301 lk.

See raamat on Poldarki sarja kolmas osa. Esimene osa on “Poldark” (Varrak, 2016) ja teine osa “Demelza” (Varrak, 2016).

Kolmandas osas leinavad Ross ja Demelza oma surnud tütart. Lisaks on Rossi vastu esitatud süüdistused rahva mässule õhutamises. Kõik see ei mõju Rossi ja Demelza suhtele hästi. Nad on teineteisest kaugenenud ja suhted on jahedad.

Demelza tahab eluga edasi minna. Ta küll leinab tütart, aga tahab veel lapsi saada. Ross ei taha sellest midagi kuulda ja ütleb seda ka naisele otse näkku. Demelzale mõjub see halvasti, sest ta teab, et ta juba ootab last. Nii ei ütle naine Rossile mitte midagi. Ross saab sellest ühel hetkel lihtsalt juhuslikult teada. Ja ikkagi ei suuda nad leida ühist keelt.

Lisaks ei ole kusagile kadunud Rossi kirg Elizabethi vastu, mis hakkab jälle vaikselt pead tõstma. Suhted Francesega küll tasapisi paranevad, kuid Warlegganidega halvenevad. Sellest tuleb päris suur tüli.

Väga muhedalt ja minu meelest ka küllalt ajastutruult kirja pandud lugu. Lugu on kirjutatud küllalt aeglases stiilis, aga sellest hoolimata ei ole tegemist igava looga. Seda on lihtsalt nii mõnus lugeda ja nautida. Tegevust juba jätkub.

Kui tundub, et tegu on masendava ja kurva looga, siis tegelikult ei ole. Sündmused nagu surm, lein ja vaesus on küll kohutavad, aga raamatust sellist tunnet ei teki. See on elu paratamatu osa. Esimesed kaks osa olid natuke süngemad. Kolmas osa oli kohati päris naljakas lugemine. Eriti just lõpp. Ühed peied ja kaklus. Nende romaanide kirjutamise ajal vist veel seebikaid ei olnud, aga mõni idee oleks tal just nagu seebikast võetud.

Soovitan nendele, kes soovivad lugeda mõnusat ja ajastutruud perekonnalugu, mis ei ole liiga roosamanna. Samuti soovitan seda nendele, kellele meeldib lugeda Cornwallist, sest tegevus toimub just seal.

Nüüd jääb üle oodata järgmise osa ilmumist eesti keeles ja senikaua vaadata raamatu põhjal tehtud seriaali (Poldark). Kui mu kannatus vastu ei pea, siis võib-olla hangin järgmised osad inglise keeles, sest nii tahaks teada, kuidas lugu edasi läheb.

Sarah Winman. Imeliste sündmuste aasta (Varrak, 2017)

imeliste_kaaned_329x206_130217.inddTõlkinud Kristina Uluots
317 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist ja juba esimeste lehekülgede põhjal taipasin, et tegu on hea raamatuga. Keeleliselt nii kõlav ja maagiline. Tõlkija on teinud suurepärast tööd. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta raamatu kujundust. Lihtsalt lummav.

Minu jaoks ongi raamat maagiline. Ma ei saanud päris lõpuni aru, mis on siin reaalne ja mis väljamõeldis, aga see tegigi raamatu heaks. Vist?

Mul on selle raamatuga kummaline suhe. Ma tunnen ja tajun, et raamat on suurepärane, aga millegipärast, ma väga ei suuda selleni jõuda. Kõik see tekst ja sündmustik on nii poeetiliselt kirja pandud, aga see lihtsalt läheb minust kuidagi mööda. Ma ei suutnud hästi süveneda. Mul oleks selle raamatuga nagu kokku-lahku-kokku suhe. Kas ei olnud mul selle raamatu lugemiseks õige aeg? Või olin ma lihtsalt liiga väsinud? Igatahes olin ma seda lugedes eemalolev. Ma arvan, et ma tahan seda raamatut kunagi veel vähemalt korra lugeda, et vaadata, kas järgmine kord on teistmoodi. Siis, kui ma olen lasknud natuke aega mööda minna ja kui ma olen natuke puhanum.

Ma loodan, et sain oma segasevõitu mõtted enam-vähem arudaadavalt kirja pandud ja te mõistate, mida ma öelda püüan. Sest tõesti, raamatu keel on lihtsalt nii nauditav ja ka sündmustik on huvitav. Võluv, maagiline, täis kauneid kujundeid.

Ja tegevusest. Suurt nagu ei toimunudki, aga lugu kulges ikkagi oma pööretega, mis olid ikka kohati täiesti ootamatud. Peategelaseks on vana, ligi 90-aastane Marvellous Ways. Tegevuspaigaks 1947. aasta Cornwall. Meenutustes rännatakse ajas siia ja sinna ning erinevatesse paikadesse.

Marvellous elab üksi ühes mahajäetud külas mustlasvankris. Ta ootab midagi. Ta ei tea alguses ise ka, mida või keda ta ootab, aga teab, et tunneb selle ära, kui see ükskord saabuma peaks.

Samal ajal mõtleb Francis Drake täita oma sureva võitluskaaslase palve. Palveks on viia sureva kaaslase kiri tema isale Cornwalli. Sellel teekonnal juhtub paljugi elumuutvat ning ta kohtub Marvellousiga. Nii nad aitavadki teineteisel paraneda elu löödud haavadest.

Raamatu lõpp oli ikka väga ootamatu. See ei olegi senini veel päriselt mulle kohale jõudnud, et mis see siis oli. Tekitas õhku rohkem küsimusi kui vastuseid.

Raamat on täis süngust, õnne, armastust, surma aga ka lootust. Just selline nagu on elu. Raamatus on palju ka sõnamänge. Näiteks peategelaste nimedki. Ja raamatu tegelane Francis Drake kardab vett.

 

Mis siis, kui mõnel vaiksel pärastlõunal, mil ta armastas istuda ja elatud aegu meenutada, ei suudagi ta enam meelde tuletada Jacki või Jimmyt või majakavahti, kes talle esimesena armastust õpetas? Mis siis, kui ta ei mäletagi enam, kuidas päike üle nõmmede ruttab, või jõulude ajal kaevandustest kostvaid laule? Mis siis, kui ta ei tunne enam ära pihus säravaid austreid või nelinurkse purjega laevu, mis kihutasid üle silmapiiri päikesele vastu, kui kodus paistis alles kuu? Mis siis, kui ta ei tunne enam oma isa ära ja öökull pole enam öökull ning ta ei saa sõnumist aru? Mis siis, kui tornikell lööb üksteist ja need paugud on lihtsalt mingid helid? Mis siis saab, kui kõik peast kaob? Öö saabub ja tema ei teagi, et see on öö? Tilder hõikab või meriärn tõuseb pinnale või suula sukeldub, aga tema ajab nende nimed sassi nagu mündid toolide taga? Mis siis, kui ta tõstab merikarbi kõrva juurde ja selle heli kirjeldamiseks polegi enam sõnu? Temast saab lihtsalt meritigu ja kõik. Ta ei kõlba millekski peale eluspüsimise. (lk 30)

 

Philippa Gregory. Teine Boleyni tüdruk. I osa (Ersen, 2016)

teine-boleyni-tudruk-esimene-osaVahelduseks üks ajalooline romaan. Alustasin selle lugemist suure huviga, sest mulle meeldivad ajaloolised romaanid. Ma siiski natuke pettusin, vähemalt alguses. Lõpp oli juba parem.

Tegevus toimub aastatel 1521-1529. Mary ja Anne Boleyn on rivaalitsevad õed. Mary pandi mehele 12-aastaselt. 13-aastaselt tuli ta õukonda ja jäi kuningale silma. Temast sai mõneks ajaks kuninga armuke. Mary sünnitab kuningas Henry VIII-le kaks last, tütre ja poja. Howardite pere näeb selles võimalust Mary kuningannaks teha. Perekond käsib Anne’il senikaua kuninga tähelepanu püüda, kuni Mary sünnitusest toibub. Ja Anne teeb kõikvõimaliku, et seal ka püsida ning õe asemel saada kuningannaks.

Raamatu alguses mind häiris kohutavalt Mary vanus ja ka kuninga vanus. Kuningas oli temast 23 aastat vanem. Minu jaoks on see nilbe. Samas ma saan aru, et siis oli teine ajastu ja teised kombed. Lõpuks ma siiski suutsin sellega harjuda, nii et see ei häirinud enam lugemist.

Õed olid nagu mingi kaup, mida pakuti kuningale, et terve perekond saaks heale järjele. Ei huvitanud nende ema-isa, ega onu (kes oli niiditõmbaja) oma laste tunded või mõtted. Veel vähem nende soovid. Kõik pidi toimuma ainult perekonna hüvanguks. Ja kui sa kuningale poega ei sünnitanud, siis sa olid automaatselt ebaõnnestunud.

Kui ma alguses lugesin raamatut kahtluste ja kõhklustega, et kas ma teist osa enam  tahangi lugeda, siis mida rohkem lõpu poole, seda huvitavamaks läks. Erinevad õukonnaintriigid, suhted perekonnas ja õdede omavaheline rivaalitsemine. Väga intrigeeriv raamat. Soovitan lugeda, kellele meeldib ajalugu ja ajaloolised romaanid. Kuigi päris ajaloolise tõe juures pole autor püsinud.