Mary Ann Shaffer, Annie Barrows. Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts (Pegasus, 2018)

guernsey-kirjandus-ja-kartulikoorepiruka-seltsTõlkinud Evelin Banhard
286 lk

Jälle üks suurepärane lugemiselamus. See on samuti üks neist raamatutest, mida olen tahtnud ilmumisest saadik lugeda ja nüüd oli võimalik see kätte võtta.

Juliet Ashton on kirjanik, kes otsib oma uue raamatu jaoks teemat, aga miski nagu ei tundu kõnetavat. Tegevus toimub peale Teise maailmasõja lõppu 1946. aastal. Ühel päeval saab Juliet kirja ühelt mehelt, kes elab Guernsey saarel. Mehe kätte sattus raamat, millel oli Juliet’i nimi sees. Kuna see on Dawsey lemmikraamat, siis ta otsustab naisele kirjutada, et mõtteid vahetada. Sellest saab alguse Juliet’i pikk kirjavahetus nii mehega, kui teiste saareelanikega, kes kuuluvad Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi. Juliet’le tundub, et sellest seltsist ja saarest ja sõjaaja meenutustest saaks suurepärase raamatu ning ta otsustab saart külastada. Sellel külastusel on elumuutev jõud.

No nii hea raamat. Tegemist on kiriromaaniga, see tähendab, et raamat koosneb kirjadest. Seda oli nii hea lugeda, kuidas kirjade kaudu antakse edasi toimunud sündmuseid ja tegelaste mõtteid. Teema on kohati küll raske ja sünge (sõda ja selle mõjud), aga raamatust jääb kõlama siiski positiivne meeleolu. Raamatus on päris palju ka huumorit. Mul oli kahju, kui raamat läbi sai. Selline tunne tekkis, et tahaks veel teada, mis nendest tegelastest edasi sai. Soovitan lugeda kõigil, kellel see raamat on veel lugemata.

Nüüd pole muud, kui vaadata ka raamatu põhjal valminud filmi. Loodan, et saan seda mingi aeg teha.

 

Mike Pitts. Kuningas asfaldi all (Argo, 2017)

kuningas-asfaldi-all-kuidas-arheoloogid-leidsid-richard-iiiTõlkinud Triin Olvet
288 lk.

Juuli teaduskirjanduse väljakutse teema tundus mulle esmalt päris raske – arheoloogia. Mulle ei meenunud ükski selle valdkonna raamat. Seisin siis raamatukogus riiuli ees ja mitte midagi ei tundunud köitvat. Valisin seekord üsna suvaliselt raamatu. Õnneks ei pidanud pettuma. Lugu edenes kiiresti ja oli küllalt köitev. Mind jäi kohati häirima natuke ülespuhutud stiil. Natuke nagu reklaamimaiguline, aga siiski soovitan lugeda, sest käsitleb olulist teemat.

Kõik see algas puhtast juhusest ja sellest, et Philippa Langley’l oli idee, kus kohas võiks asuda kurikuulsa Inglise kuninga Richard III haud. Õnneks idee teostus, asuti Leicesteri sotsiaalameti parklas kaevama ja leiti jäljed vanast kirikust ja haud, milles oli tugevalt kõverdunud selgrooga ja sisselöödud kolbaga luukere.

See on raamat, mis kirjeldab, kuidas ühe ideega hakati tööle, kuidas algas kaevamine ja millised tegevused järgnesid pärast luukere leidmist ning kui kaua võttis aega, et ideest saaks tegu. Seda oli huvitav lugeda, mida kõike on tänapäeval võimalik luude järgi teada saada. Mida ta sõi, kas ta oli vaene või rikas ja milline ta võis välja näha. Soovitan lugeda kõigile arheoloogiahuvilistele, aga ka teistele, keda huvitab ajalugu ja teadus.

Elizabeth Macneal. Nukuvabrik (Pegasus, 2019)

nukuvabrikTõlkinud Marge Paal
384 lk.

Viimasel ajal ei ole minu suhe põnevusromaanidega enam väga hea olnud. Kuidagi ei ole olnud põnev ega kaasahaarav. Samamoodi algas ka see raamat, aga teose teine pool on kindlasti parem kui esimene.

Tegevus toimub 1850. aastal Londonis. Iris töötab koos oma kaksikõega proua Salteri juures nukupoes. Ta ei ole sellega rahul, ta soovib maalida. Selle asemel peab ta seal poes nagu puuris olema. Kuni ta kohtub ühel hetkel Louis Frostiga, kes palub teda endale modelliks. Iris leiab, et see on tema võimalus välja rabeleda ja unistused teoks teha. Hoolimata teiste arvamusest.

Samal ajal valmistub London Suureks näituseks ning Hyde Parki ehitatakse selleks sobiv koht. Hyde Parkis kohtub Iris topisemeister Silasega, kellele naine jätab tohutu mulje.

Sisust rohkem ei kirjuta, sest muidu ei ole põnev. Mulle ikkagi meeldis see raamat, hoolimata konarlikust algusest. Romaan on aeglase kulgemisega, aga see mind ei häirinud. Õhustik on sünge. Kõik see vaesus ja räpasus ja lootusetuse tunne. See tekitab masendava tunde, aga ometi hoidis see mind raamatu küljes kinni. Edaspidi läheb meeleolu küll paremaks, aga see vaesus ja räpasus ei ole kadunud. Ja kuidas üks kinnisidee võib inimesi mõjutada. Tegemist on autori debüüdiga ning ma tõesti ootan tema järgnevaid romaane. Paljutõotav igatahes.

Kaanepilt on muidugi ilus. Pegasus andis vist valida kahe kaanepildi vahel, mul on hea meel, et just see võitis.

S. K. Tremayne. Tõde tõuseb, vesi vaob (Pegasus, 2019)

tõde-tõuseb-vesi-vaobTõlkinud Aive Lauriste
316 lk.

Olen lugenud Tremayne’i eelmiseid raamatuid – “Külmakaksikud” ja “Tulelaps“. Nüüd siis sain loetud kolmanda raamatu, mis eesti keelde tõlgitud. Autori käekiri on üsna sarnane kõigi raamatute puhul, nii et järjest ei soovita neid lugeda. Muutub tüütuks.

Aasta eelviimasel päeval oleks Kath Redway elu peaaegu lõppenud. Ta sõitis autoga Burratori paisjärve. Tal õnnestus sealt välja rabeleda, kuid elu peale õnnetust pole enam seesama, mis enne.

Tal on armastav mees Adam ja tütar Lily, kes on ilmselt Aspergeri sündroomiga, aga nad ei ole kindlad. Nad ei taha teda sildistada, nii et vanemad ei ole Lily’t arsti juurde viinud. Peale õnnetust on mees temaga jahe ja vaenulik ning jälgib teda kahtlustavalt. Lily on veelgi kummalisem kui enne ning mingil põhjusel kardab oma isa. Samuti räägib ta mingist mehest nõmmel. Kath ei saa aru, milles asi, sest ta ei mäleta midagi, mis toimus peale teist jõulupüha. Õnnetus on selle tema mälust pühkinud.

Raamatu algus ei meeldinud mulle eriti. Keelekasutus oli rabe ja Kathi suhtumine veider. Alguses on umbes selline lause, et tütar vaikib ja mees on sünge, aga mind ei huvita, olen õnnelik. Nagu misasja. Ühesõnaga Kathi suhtumine tundus alguses ikka väga veider. Tema perekonnal ei lähe asjad hästi ja tema on ikka õnnelik. Mulle eriti ei meeldi, kui raamatus on mina-jutustaja vormi kasutatud. Mõjub mulle millegipärast kummaliselt.

Kui sellest algusest üle sain, siis läks raamat paremaks. Suutsin sellesse sisse elada. Sellele aitas kaasa Dartmoori looduse kirjeldus. Need nõmmed ja sood ja hilistalvine aeg, kus on veel pime ja sünge ja väljas on tihe udu. Kõik see loob müstilise atmosfääri. Selle looduse keskel elab üksinduses naine, kes püüab selgust saada, mis temaga ikkagi juhtus 30. detsembri õhtul. Mulle meeldis, kuigi lõpp läks ikka liiga võikaks minu jaoks, aga see atmosfäär.

Pärast lugemist guugeldasin seda kohta ja selgus, et Dartmoori rahvuspark ja Burratori paisjärv on päriselt ka olemas ja piltidelt tundub, et on ilusa kohaga tegemist.

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.

S. K. Tremayne. Tulelaps (Pegasus, 2017)

tulelapsTõlkinud Matti Piirimaa
340 lk.

Järjekordne suurepärane raamat, mis suutis lõpuni endasse haarata. Algas see juba suurepäraselt Cornwalli kirjeldusega. See tundus nii gootilik ja samas ka idülliline. Noor abielunaine Rachel kirjeldab oma ideaalset abielu ja ideaalset kasupoega. Ja suur suur maja, mis on hääbumas ning mis vajab restaureerimist.

Kõik on ilus, kuni hetkeni, mil tema kasulaps Jamie hakkab Rachelile kummalisi asju ütlema. Kõige hullem on see, et need asjad lähevad ka täide. Ühel hetkel ütleb Jamie talle, et ta sureb jõulu esimeseks pühaks. Rachel ei oska sellesse algul kuidagi suhtuda, aga mida aeg edasi, seda enam ta arvab, et see võib tõeks saada.

Autor on loonud “Tulelapses” suurepärase pineva õhkkonna, kus sa jõuad juba kõiki kahtlustada. Kes Rachelit ähvardab? On see tema alguses ideaalsena tundunud abikaasa David? Kõik näib vihjavat temale. Või on see hoopiski Jamie ise, kes loodab, et tema paar aastat tagasi surnud ema tagasi tuleb? Või näebki poiss tulevikku? Samas võib-olla on Rachel lihtsalt hull, kellele pidev üksindus ja suur kõle maja on mõjunud. Ta kuuleb hääli ja näeb kummitusi.

Kõik need mõtted käivad mu peast läbi, kui seda lugesin. Kahtlustasin isegi Davidi natuke seniilset ema ja nende teenijatüdrukut. Vahepeal jõudsin mõelda isegi seda, et see Davidi esimene naine polegi surnud. Ja ma ei arvanud ikkagi lõpplahendust ära 😀

Seekord olen ma lõpuga rahul, erinevalt tema eelmisest raamatust, mida lugesin (“Külmakaksikud“). Kuidagi sobis siia. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad saladusi ja põnevust. See põnevus hakkab vaikselt raamatu alguses kerima ja jõuab haripunkti raamatu lõpus. Lugesin seda eile poole ööni, ei tahtnud üldse käest panna. Varuge endale aega selle lugemiseks, sest “Tulelaps” ei lase teid enne minema, kui läbi on. Mõnusalt sünge, pinev ja natuke gootilik õhkkond tõmbas mind kaasa.

Raamatus on ka fotod, mis illustreerivad natuke lugemist. Need on Cornwalli kaevandustest.

Philippa Gregory. Teine Boleyni tüdruk. II osa (Ersen, 2016)

teine-boleyni-tüdruk-teine-osaTõlkinud Ülle Jälle
295 lk.

Esimene osa on sama pealkirjaga – “Teine Boleyni tüdruk” (Ersen, 2016). Kui esimene osa tundus mulle kohati lapsik ja naiivne, siis teine osa on juba märksa parem. Kuigi alguses tundus natuke igavavõitu, aga see igavusetunne kadus õige pea. Mõtlesin vahepeal isegi pooleli jätta, aga õnneks ma seda siiski ei teinud. Võib-olla ei ole teine osa naiivne sellepärast, et peategelane oli esimeses alles noor plika, aga nüüd on temast saanud täiskasvanud naine. Ta on muutunud arukamaks ja õukonnas karastunumaks, kuigi mõnikord tal löövad ikkagi tunded üle pea kokku.

Anne jätkab oma tõusu troonile ja ta teeb selleks tõesti kõike. Mary, kellest see raamat tegelikult on, toetab teda nii palju, kui võimalik on. Kuigi tema oma õde on ta kuninga juurest eemale tõrjunud. Mary saab sellest siiski üle ning armub uuesti. Kahjuks on tema väljavalitu tavaline mees, keda tema perekond kunagi ei aktsepteeriks. Nii ta püüabki oma tundeid salata ja nendest üle olla ning samal ajal ka meest eemale tõrjuda.

Mees palub tal valida tavaline elu, eemal õukonnaintriigidest ja mõelda korrakski enda ja oma laste peale. Valida perekonnahuvide asemel enda huvid. Ühel hetkel Mary ei suudagi enam ilma meheta olla ja põgeneb tema juurde.

Väga huvitav lugemine oli, lisaks kõik see ajalooline taust. Elasin sügavalt kaasa Maryle. Kas tal õnnestub saada kokku oma armastatud mehega? Kas ta suudab õukonnast välja murda ja oma lapsed kaasa võtta ning rahulikku elu elama asuda. Või suudab Howardite ja Boleynide perekond seda siiski takistada. Samas Anne Boleyn ei meeldinud mulle üldse. Kõik selle, mis temaga juhtus, oli ta ise ära teeninud. Ta läks ise üle laipade, et troonile saada ja siis imestab, et teda samamoodi lihtsalt kõrvale lükati nagu eelmine kuninganna.

Raamatu lõpus on toodud, mis tegelastest päriselt edasi sai ning mul tekkis tahtmine lugeda Henry VIII ja tema naiste kohta rohkem. Õnneks on eesti keeles sellest ka raamat (Antonia Fraser “Henry VIII kuus naist”, Argo, 2010). Tahaks seda autorit veel lugeda, aga tundub, et eesti keelde pole teda tõlgitud. Jääb üle loota, et siiski tõlgitakse.

Soovitan seda ajalooliste romaanide austajatele. Samuti nendele, kellele meeldivad armastuslood. Mõnus ajaviiteks lugeda ja lisaks on see kirjutatud ajaloolistel sündmustel põhinevatele faktidele.