Sirly-Ann Meriküll. Killuke sügavikku (S.-A. Meriküll, 2019)

killuke-sügavikkuIllustratsioonid Aybüke Karaaslan
81 lk.

Ma ei pea ennast eriliseks luulesõbraks, kuid viimasel paaril aastal olen siiski mõnikord luulet lugenud. Käesolev luulekogu on autori debüüt ning aitäh autorile, et ta saatis mulle ühe pühendusega eksemplari.

Autor on ise öelnud enda raamatu kohta nii:

Ma tahtsin, et raamat “Killuke sügavikku” peegeldaks täielikult mind. Et see olekski Mina. Kes mind piisavalt tunnevad, tunnevad siin raamatus ka minu ära.

Mina autorit ei tunne, aga ma tundsin ennast päris mitme koha peal ära. Lugedes tekkis mõnus äratundmine, et mina olen ka selliseid mõtteid mõelnud ja tundeid tundnud. Raamat algab positiivsete nootidega ning lõppeb süngelt.

Üheks olulisemaks teemaks on siin kohalolu, olemine siin ja praegu, mitte kusagil minevikus või tulevikus. On päris raske olla oma mõtete ja tunnetega siin ja praegu, nautida käesolevat hetke ja mitte mõelda sellele, mis homne toob. See teema kajastub mitmes luuletuses.

Teiseks oluliseks teemaks on armastus. Nagu elus ikka, alguses on kõik rõõmus ja hea, siis tekivad murepilved ja lõpuks lahkumine. Mulle meeldis raamatu ülesehitus positiivsest süngeks.

Siin leidub luuletusi ka argiteemadel, näiteks ühistransport ja pühapäeva hommikune Tallinn. See viimane meeldis mulle eriti, sest just nii ongi. Üks omapärane luuletus on “Ridade vahel”, mida ma lugesin kolme erinevat moodi. Väga äge lahendus.

Autor ütleb veel:

Meis kõigis on killuke sügavikku: paika, kus on parajalt pime ja üksik.

Minus on see tõesti olemas ja Sirly-Ann Meriküll’i luuletused puudutasid seda. Rohkem tundsin sidet süngemate luuletustega, positiivsemad ei läinud nii hinge. Igal juhul soovitan lugeda. Ma lugesin neid aegamisi, nautides, mitte kiirustades. Tuleb võtta see aeg ja peale lugemist natuke mõtiskleda.

Toon näitena ühe helgema luuletuse, mis mulle väga meeldis.

Hetk

Ma tahaksin olla lind,
kes hommikul päikesega ärkab;
või esimene lumikelluke,
kes lume alt tärkab;
või kass, kes laiskleb
pühapäeva lõunapoolikul;
või õunauss õunapoolikul…
või kui saaksin ma
 olla hoopis
hetk,
siis saaksin näha
kõike seda maailma ilu
ja iga hetk
vaadata sellega tõtt.
Iga vahune lainehari
ja tuules õõtsuv leht;
ja kibeda maitsega mari
või hoopis pilvekiud, ehk…
Kui ma oleksin Hetk
siis ükski vari, viiv ja päikesekiir
ei jääks märkamata –
isegi see lume sillerdav helk. 

(lk 23)

Igal juhul soovitan!

 

 

 

Advertisements

Linda Howard. Mackenzie missioon (Ersen, 2019)

mackenzie-missioonTõlkinud Reelika Haapanen
232 lk.

Raamatu esimene osa mulle meeldis, sestap otsustasin kohe ka teise osa läbi lugeda. See ei olnud just kõige parem mõte, kuigi ka see raamat oli hea. Häirima jäi see, et nad olid nagu üks-ühele samad. Naistegelane samamoodi süütu meestega suhtlemisel, aga südikas ja võimeline ennast kaitsma ning mees ülivõrdeis mehelik ja kaitsev jne. Nagu nad naistekates ikka on.

Teises osas on peategelaseks Wolfi poeg Joe Mackenzie. Aeg on omajagu edasi liikunud. Joe on tegev õhujõududes. Nimelt on ta salapärase Night Wing’i, ülisalajase relvasüsteemiga katselennuki projektijuht. Keegi siseringist hakkab seda projekti saboteerima, et see rahastust ei leiaks. Kahtlus langeb Caroline Evans’ile, kes on alles äsja projektiga liitunud. Joe on nüüd kahevahel, kas valida ustavus riigile või uskuda Caroline’i, kes ei ole teda sugugi ükskõikseks jätnud.

Kahju, et ma need kaks järjest lugesin. Soovitan teistel natuke pikem vahe sisse jätta, sest need on muidu ühesugused, kui tegelased ja tegevuspaik välja arvata.

Sarja esimene osa: “Mackenzie mägi” (Ersen, 2019)

Linda Howard. Mackenzie mägi (Ersen, 2019)

mackenzie-mägiTõlkinud Reelika Haapanen
264 lk.

Ees oli ootamas vaba nädalavahetus maal, nii et tahtsin lugeda midagi kergemat, kus ei peaks väga keskenduma. See raamat oli selleks ideaalne. Ma küll alguses kahtlesin, kas seda lugeda või mitte, sest autori eelnev raamat “Sarah laps” ei meeldinud mulle.

“Mackenzie mägi” mulle meeldis, aga kohati ei olnud see tõsiseltvõetav, vaid ajas muigama.

Mary Potter kolib Wyomingi, et hakata väikeses koolis õpetajaks. Talle teeb muret, et klassi parim õpilane Joe Mackenzie on koolist välja langenud ning ta sõidab õpilasele külla, et temaga rääkida. Seal kohtub ta Joe isa Wolf Mackenzie’ga. Wolf ei jäta naist külmaks ning Mary avaldab Wolf’ile muljet. Selline tüüpiline armulugu.

Mulle üldiselt meeldis. Siin oli armastust ja põnevust, kuigi lõpp oli ette teada. Sellest hoolimata haaras kaasa. Lõpp vajus minu jaoks ära, autor keskendus liigselt seksile ja seksistseenide kirjeldamisele. Soovitan nendele, kes naudivad ehtsaid naistekaid. Ilmselt ei sobi raamat feministidele, sest raamatus kohtab ikka tõelist macholikkust. Mind seekord see ei häirinud, vaid pani lihtsalt muigama. Ilmselt oli meeleseisund parem taolise raamatu lugemiseks, kui tema eelmise raamatu ajal. Kerge ja kiire lugemine, paari või lausa ühe päeva lugemine.

Natuke tahaksin nuriseda raamatu kaanepildi üle. Kui mees on pooleldi indiaanlane ja indiaanlase välimusega, siis miks ei võiks kaanepilt seda kajastada.

Tan Twan Eng. Õhtuste udude aed (Varrak, 2015)

Tan_Twan_Eng_Ohtuste_udude_aed_kaas.inddTõlkinud Triin Tael
375 lk.

Sain soovituse lugeda seda raamatut Lugemise väljakutse grupist. Tegelikult oli see raamat mulle silma jäänud juba siis, kui ta ilmus, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd. Tänu Varrakule on see raamat mu isiklikus raamaturiiulis olemas.

Malaisias Cameroni mäel elab üks mees, kes oli kord Jaapani keisri aednik. Sassi läinud suhted tõid ta Malaisiasse, kuhu ta on rajanud endale aia. Tema juurde tuleb Yun Ling, 27-aastane naine, kes soovib, et Aritomo tema vangilaagris hukkunud õe mälestuseks aia kujundaks. Aritomo keeldub, aga teeb Yun Lingile ettepaneku hakata tema õpilaseks, et ise oma õele aed kujundada.

See oli raske raamat, mitmekihiline. Ma lugesin seda praktiliselt kaks kuud. Siin on nii palju eri kihte. Tegevus toimub kord minevikus, kord olevikus. Oleviku Yun Ling meenutab oma õpipoisiaastaid Aritomo juures ning oma painavat minevikku vangilaagris. Lisaks sellele saab palju teada Aasia ajaloost ja eriti just, mis toimus Malaisias Teise maailmasõja ajal.

Keeleliselt oli väga nauditav lugemine. Mulle meeldis autori stiil – rahulik ja tüüne. See nagu voolas. Kuna raamatu teema oli raske, siis lugemine võttis tõesti kaua aega, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. See raamat nõuab mõtisklemist ning süvenemist.

NB! Tundub, et kõik juhib mind praegu põhjamaade mütoloogia suunas. Raamatu lõpus mainib autor ühte ansamblit – Yggdrasil Quartet. Pean nüüd selle youtube’ist üles otsima. 🙂

S. K. Tremayne. Tõde tõuseb, vesi vaob (Pegasus, 2019)

tõde-tõuseb-vesi-vaobTõlkinud Aive Lauriste
316 lk.

Olen lugenud Tremayne’i eelmiseid raamatuid – “Külmakaksikud” ja “Tulelaps“. Nüüd siis sain loetud kolmanda raamatu, mis eesti keelde tõlgitud. Autori käekiri on üsna sarnane kõigi raamatute puhul, nii et järjest ei soovita neid lugeda. Muutub tüütuks.

Aasta eelviimasel päeval oleks Kath Redway elu peaaegu lõppenud. Ta sõitis autoga Burratori paisjärve. Tal õnnestus sealt välja rabeleda, kuid elu peale õnnetust pole enam seesama, mis enne.

Tal on armastav mees Adam ja tütar Lily, kes on ilmselt Aspergeri sündroomiga, aga nad ei ole kindlad. Nad ei taha teda sildistada, nii et vanemad ei ole Lily’t arsti juurde viinud. Peale õnnetust on mees temaga jahe ja vaenulik ning jälgib teda kahtlustavalt. Lily on veelgi kummalisem kui enne ning mingil põhjusel kardab oma isa. Samuti räägib ta mingist mehest nõmmel. Kath ei saa aru, milles asi, sest ta ei mäleta midagi, mis toimus peale teist jõulupüha. Õnnetus on selle tema mälust pühkinud.

Raamatu algus ei meeldinud mulle eriti. Keelekasutus oli rabe ja Kathi suhtumine veider. Alguses on umbes selline lause, et tütar vaikib ja mees on sünge, aga mind ei huvita, olen õnnelik. Nagu misasja. Ühesõnaga Kathi suhtumine tundus alguses ikka väga veider. Tema perekonnal ei lähe asjad hästi ja tema on ikka õnnelik. Mulle eriti ei meeldi, kui raamatus on mina-jutustaja vormi kasutatud. Mõjub mulle millegipärast kummaliselt.

Kui sellest algusest üle sain, siis läks raamat paremaks. Suutsin sellesse sisse elada. Sellele aitas kaasa Dartmoori looduse kirjeldus. Need nõmmed ja sood ja hilistalvine aeg, kus on veel pime ja sünge ja väljas on tihe udu. Kõik see loob müstilise atmosfääri. Selle looduse keskel elab üksinduses naine, kes püüab selgust saada, mis temaga ikkagi juhtus 30. detsembri õhtul. Mulle meeldis, kuigi lõpp läks ikka liiga võikaks minu jaoks, aga see atmosfäär.

Pärast lugemist guugeldasin seda kohta ja selgus, et Dartmoori rahvuspark ja Burratori paisjärv on päriselt ka olemas ja piltidelt tundub, et on ilusa kohaga tegemist.

Sarah Winman. Plekkmees (Varrak, 2019)

tinamees_kaaned_130×200.inddTõlkinud Mirjam Parve
175 lk.

Sarah Winman on imelise keelekasutusega autor. Erandiks ei ole ka käesolev teos. Mõni kirjanik kohe oskab ilusate sõnadega raskest teemast kirjutada.

Peategelasteks on kaks meest – Ellis ja Michael. Nad on lapsepõlvesõbrad. Nende lapsepõlv möödus Oxfordis töölisklassi perekonnas. Mõlemal on katkine perekond. Nende päikesekiireks on Ellise ema Dora ning üks maal, mis inspireerib teatud moel mõlemat poissi. Noormehed on parimad sõbrad, kuni ühel hetkel nad kaotavad omavahel kontakti.

Kumbki leinab omamoodi. Ellis töötab autotöökojas ning on loobunud oma unistusest. Ta hoiab omette ning ei soovi eriti kellegagi suhelda. Kuni juhtub midagi, nii et ta on sunnitud muutuseid tegema. Michael võtab ette reisi Lõuna-Prantsusmaale, et niisama olla ning on sunnitud tõdema, et murdumise hääl on vaikne. See toimub tasapisi.

See on ilus lugu sõprusest ja leinast. Sellest, kuidas meie otsused meid ja meid ümbritsevaid inimesi mõjutavad. Kuidas paraneda ning kõigele vaatamata edasi elada ja sellest elust ka rõõmu tunda. Soovitan lugeda.

Villy Sørensen. Ragnarok (Perioodika, 1998)

RagnarokTõlkinud Anu Saluäär
104 lk.

Alates sellest ajast, kui lugesin Gaimani raamatut “Põhjala müüdid” olen olnud Skandinaavia mütoloogia fänn. Nii, et püüan lugeda kõike, mis sellel teemal on. Ma palju pole jõudnud, aga siin nüüd ongi järjekordne raamat antud teemal.

Kes on lugenud Gaimani raamatut, siis siinne on praktiliselt sama. Samad tegelased, samad jutud, ainult et Gaiman on minu meelest natuke meelelahutuslikum. Sørenseni raamatus keskendutakse rohkematele tegelastele kui Gaimani omas ning see tundub natuke nagu realistlikum. Ma ei oskagi täpselt öelda miks. Võib-olla keelekasutus.

Igatahes mulle see raamat meeldis, mis siis, et näitas ühte mu lemmiktegelast suht lollina, aga selle eest oli ta väga tugev. Ega ei saagi elus kõike häid asju, isegi jumalad mitte. 😀

Ma lugesin sellest raamatust 1-2 jutukest päevas, et raamatut kauem jätkuks. Nii hea oli neid lugeda. Millegipärast need tegelased köidavad mind. Nad on oma iseloomult nagu inimesedki – rumalad, tugevad, ahned, võimujanused, armastavad, naljakad. Võib-olla sellepärast need lood köidavadki, et nad ei ole inimestest nii erinevad ega peajagu üle. Nad ei ole ka surematud, neid on võimalik tappa.

Soovitan lugeda, keda huvitab põhjamaade mütoloogia