Rosie Walsh. Ilma ainsagi sõnata (Helios, 2018)

ilma-ainsagi-sõnataTõlkinud Triin Peek
335 lk.

Sarah kohtab meest, kellega veedab ühiselt seitse päeva. Need seitse päeva on imelised, mõlemad armuvad ning kui see nädal on läbi, lubab mees helistada. Aga ta ei tee seda. Sarah ei suuda sellega leppida. Ta sõbrad keelitavad teda seda meest- Eddie’t unustama, aga Sarah ei suuda, sest need seitse päeva olid lihtsalt täiuslikud. Nii ta muudkui proovib mehele helistada, sõnumeid saata, facebookis ühendust võtta, et teada saada tõde. Kasvõi seda, et Eddie ütleks talle, et see oli ainult ühepoolne.

Selle raamatu algus oli minu meelest täiest õudne. Mõtlesin korra isegi pooleli jätta. Ma ei suutnud Sarah’t mõista. Okei, mees ei helista ja sa oled sügavalt armunud, aga minu meelest oli naine hullult klammerduv. Mulle käiski naise käitumine närvidele. Muudkui pommitas meest sõnumitega. Seda lugedes tekkis tahtmine talle öelda, et kuule, kus su eneseväärikus on, võta ennast kokku. Ta ei söönud, ei maganud mitmeid öid. Muudkui vahtis oma telefoni ja sõbranna mured ei huvitanud teda üldse. Mul on tõesti üle visanud sellistest naistest, kes iga asja peale nii hädiseks muutuvad. Ma oleks sellest aru saanud, kui Sarah oleks olnud teismeline, aga ta oli natuke alla 40.

Samuti ei tundunud mulle üldse usutav ühe teise tegelase tegevus. Ma ei saa eriti sellest rääkida, muidu reedaks raamatust liiga palju. See, mis aastaid tagasi juhtus oli muidugi kohutav, aga ei põhjenda tema käitumist.

Raamatu lõpp oli juba parem, siis kui lugesin Eddie vaatenurka asjale. Põhjus, miks ta eemale hoidis on muidugi mõistetav. Tema oli ka muidugi omadega puntras, aga tundus olevat natuke tasakaalukam. Sarah juures oli siiski midagi meeldivat ka. Need pikad kirjad, mida ta Eddie’le kirjutas.

Raamatu lõpp on selline nagu armastusromaanidel ikka. Ma tegelikult ei oodanud päris armastusromaani. Ma ei teagi miks, aga arvasin, et see on midagi muud. Kuigi sisututvustus ja kaanepilt oleks võinud ju seda reeta. Mulle üldiselt armastusromaanid meeldivad, aga see jättis sellised kahetised tunded. Võib-olla mul ei olnud sobiv tuju hetkel selle lugemiseks. Armastusromaanide austajatele võib see raamat sobida küll. Ma loodan, et kedagi selle kriitilise tekstiga raamatust eemale ei peletanud, aga ma lihtsalt pidin need mõtted kirja panema.

Kohati olid mõned võrdlused ka veidrad. Eriliselt jäi meelde üks, mis kõlas umbes nii: tema kõht hüples nagu pühapäevane pannkook. No misasja. 😀