Jojo Moyes. Ikka mina (Kunst, 2018)

ikka-minaTõlkinud Tiina Viil
428 lk.

“Ikka mina” on järg raamatutele “Mina enne sind” (Kunst, 2013, 2016) ja “Pärast sind” (Kunst, 2016). Mulle kaks eelmist osa väga meeldisid ja ei olnud erandiks ka kolmas osa. Ja kolmas osa lõppes nii, et ma ei imestaks, kui Moyes kirjutaks ka neljanda osa sarjale. Igatahes mina jään ootama.

Kolmandas osas läheb Louisa Clark New Yorki, et alustada uut elu. Ta alustab tööd rikka perekonna Gopnikute juures. See töö ei ole lihtne. Ta on Leonard Gopniku teise ja palju noorema abikaasa Agnese isiklik assistent. Ühesõnaga Louisa peab kõiki tema asju ajama ning saladusi varjama. See on üks veider perekond, kus mees ei suuda oma endise ja praegu perekonna vahel asju paika panna.

Igatahes kohtub Louisa New Yorgis paljude huvitavate inimestega. Samal ajal suhtleb ta edasi ka oma perekonna ja Samiga, kes jäid Inglismaale. Louisa plaanib New Yorgis veeta aasta ning siis naasta Inglismaale. Ja ta loodab hoida oma suhet Samiga tugevana, aga teadagi, mida kaugus võib suhtega teha. Ühesõnaga see on keeruline.

Moyes on üks mu lemmikkirjanik. Ta romaanid lähevad hinge oma teemadega. Need on kõik olulised: surm, üksindus, lein, armastus, kuidas olla sina ise, perekond. Samas on neid teemasid kajastatud nii, et neist ei ole raske lugeda. Tegelased on siin raamatus kõik omapärased ning omanäolised. Siin on nii nalja, naeru kui nuttu. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, aga alustada tuleks esimesest osast.