Tana French. Vaikiv mets (Päikese Kirjastus, 2017)

vaikiv-metsTõlkinud Evi Eiche
524 lk.

20 aastat tagasi kaovad ühes metsas kaks last, kolmas pääseb eluga. Ta ei mäleta, mis juhtus ja tema kaks kaaslast jäävadki kadunuks. Nüüd on Rob Ryan tagasi Knocknarees, sest seal on tapetud 12-aastane tüdruk. Kes ta tappis ning miks? Kas need kaks juhtumit on omavahel seotud või mitte? See kõik selgub raamatu lõpuks.

Raamatu sisututvustus tundus huvitav ja ka raamatu kaanepilt on kutsuv. Minu jaoks oli see raamat kohati tüütu. Uskumatu eks. Mõrvalugu peaks ju olema põnev ja kaasahaarav. Mulle ei sobinud autori jutustamisstiil. Kohati peategelane Rob  (politseiuurija) heietas. Ta rääkis ja mõtles oma minevikust (kõige olulisemad asjad olid tema mälust kustunud).

See raamat läheb ka mul nende hulka, kus mulle peategelane ei meeldinud. Ta oli ülbe, enesekeskne ja ta käitus nagu tõbras. Mis mulle veel ei meeldinud oli see, et ta oli ise politseiuurija, aga kogu aeg jõi. Öö läbi jõi ja siis läks tööle ning arvas ise, et on täitsa tubli mees. Kui siin on eelnevates raamatutes (“Tüdruk rongis” , “Püüa mitte hingata” ja “Naine kajutist number 10“) olnud alkoholiprobleemiga naised, siis need tegelased on mulle meeldinud.

Vahepeal ei edenenud mõrva uurimine üldse ja siis heietati lihtsalt tunnetest ja suhetest ja muust sellisest. Olin juba poole peal ja mõtlesin, et millal see lugu siis käima läheb, aga tuhkagi. See oli kuivalt kirjutatud.

Võib öelda, et huvitavad olid viimased 100 lehekülge. Siis läks tegevus erksamaks ja hakkasid selguma selle mõrva tagamaad. See oli tõesti huvitav. Ja ma aimasin osaliselt ära lahenduse, kuigi autor oli kahtlaseks teinud mitu tegelast. Päris raisatud aeg see siiski polnud, aga eeldasin siiski sellelt raamatult palju enamat. Arvestades, et romaani on palju kiidetud.

 

Advertisements

Christine Dwyer Hickey. Nääps (Petrone Print, 2017)

nääpsTõlkinud Tiina Tarik
208 lk.

Vahelduseks üks Petrone Prindi raamat. Neid mul on kodus ootamas veel terve hunnik tänu Petrone Prindi korraldatud loosile, kus ma võitsin 10 raamatut. Kuna need on isiklikud, siis nendeni jõudmine võtab natuke aega. Raamatukogu omadel on ju tähtaeg taga. 😀

Aga nüüd konkreetselt käesolevast raamatust. Oi see oli hea, aga samas nii kurb ja jõhker. Selles raamatus on kirja pandud ühe Dublini perekonna lugu vaadatuna läbi lapse silmade. Tegevus toimub aastatel 1964-1974 ja peatükid ongi erinevate aastate kaupa.

Alguses tundub, et tegu on üsna korraliku perekonnaga: ema, isa ja viis last. Raamatu tegelane on alguses veel väike tüdruk, kes ei saa hästi aru, mis on õige ja mis vale. Ta käib isa töö juures kaasas ja näeb ning kuuleb pealt isa-ema riidusid. Ta ei usu õde Jeannie’t, kes ütleb talle, et ema on samasugune joodik nagu isa. Teda ennast kutsutakse Nääpsuks. Tasapisi hakkab Nääps aru saama, et kõik ei ole päris korras.

Mul oli temast nii kahju. Kõigepealt sellepärast, et ta oli kogu aeg üksi ja ta tundiski ennast üksikuna. Sõpru tal ei olnud, kõige vanem õde oli erivajadustega ja teisel õel olid oma sõbrannad ning õde ei huvitanud teda. Nääps oli täielikult issi-tüdruk ja emaga ta läbi ei saanud.

Ja kuidas saaksid sa olla ülielevil, kui iss viib su üksinda kirikusse, sõidab siis minema, ega tulegi tagasi? Ja siis. Ja siis pärast jälgid sa, kuidas iga viimane kui neljanda klassi tüdruk teeb koos oma empsi ja issiga pilti – nad peavad ennast nii vingeks, sest nad lähevad koos mõnda toredasse kohta. Issi autoga või ehk taksoga või seisavad lihtsalt bussipeatuses ja ootavad bussi. Aga alati on neil kaasas emps ja iss ja terve perekond, peale Bridget Pearse’i, kelle emps on surnud, aga temal on jällegi blond tädike, kellega koos ringi käia.  Ja siis passid sa terve igaviku tühjal kirikutrepil, sest kõik on ära läinud ja emps jääb oma taksoga kõvasti hiljaks. Ja taksoaknast paistva näo järgi tead sa, et emps on jälle halvas tujus. (lk 89)

Ema ajas mind selles raamatus nii vihale. Kuidas võib üks ema oma lapsega niimoodi käituda? Sõimab teda igasuguste nimedega, kasutab nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Riiud läbi lapse silmade

Vahel ei laulda, ainult räägitakse, ainult et see ei ole tegelikult rääkimine, vaid karjumine. Nad ei kuula üksteist, sest nad ootavad ainult, millal tuleb nende kord karjuma hakata. Nad ütlevad samu asju kogu aeg uuesti. Räägivad asjadest, mis juhtusid aastaid tagasi. Siis võib tüliks minna. Kõik lähevad eri aegadel koju. Kui keegi läheb liiga vara koju, ütlevad mahajääjad alati midagi tema kohta. Kuuled igasuguseid asju, sest nad unustavad sind toast välja saata. Neil on liiga palju tegu karjumisega, seepärast ei pane nad midagi tähele. Nad ei pane kunagi midagi tähele. (lk 13)

Ema põhjendus riidudele on ka absurdne ja väärastunud.

Emps ütleb, et kõik inimesed riidlevad, mitte üksnes tema ja iss.
Ta ütleb, et see on märk sellest, et sa armastad kedagi, sest poleks ju mõtet riielda kellegagi, kellest sa põrmugi ei hooli – ega ju? (lk 64)

Tegu on hästi kirja pandud raamatuga, mis siis, et teema on kurb ja hingeminev.  Kaotasin ennast sinna raamatusse ja lugesin selle ühe päevaga läbi. Tegemist on ka mõtlemapaneva romaaniga. Mida kõike näeb, tunneb ja peab läbi elama alkohoolikute laps. Teose lõpp jäi mind kummitama. Mis sai neist lastest edasi? Kas nad said oma elu ikka korda või mitte? Igal juhul soovitan lugeda.

Sarah Crossan. Üks (Varrak, 2017)

üksTõlkinud Kristina Uluots
383 lk.

Vahelduseks sai loetud üks noortekas. Üks väga hea noortekas, mida soovitan soojalt ka teistele, mitte ainult noortele. Alguses võtsin raamatu kätte ja vaatasin, et romaan, siis tegin raamatu lahti ja oleks nagu luuletused olnud. Tegelikult on tegemist siiski proosateosega, aga tekst on vormindatud nagu luule. Niimoodi:

Vanaema läheb kohtama mehega, kellega
tutvus keeglisaalis.
Ma ei teadnudki, et vanaemale meeldib keegel.
Ma ei teadnudki, et keeglisaalidest võib leida mehi.
Ja uskumatu, et inimesel,
kelle nägu on kortsus,
nagu üleküpsenud avokaado,
on armastuses
rohkem õnne
kui
minul. (lk 199)

Raamat räägib kahest kaksikõest, kes on igavesti ühendatud. Seda mitte ainult ülekantud tähenduses vaid ka otseses mõttes. Nad on siiami kaksikud – Tippi ja Grace. Nad on puusast ühendatud ning nende lahutamine oleks riskantne.

Nad on 16-aastased ja seni olnud välismaailma eest küllalt peidus. Nad on koduõppel, kuni perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet ning tüdrukud peavad minema päriselt kooli. Seal nad leiavad sõpru, aga samas neid ka kardetakse ja vahitakse.

See raamat on lihtsalt võrratult kirja pandud. Nii õrnalt, aga samas nii reaalselt. Kõik need tunded, mis tüdrukuid valdavad, kuidas nad oma eluga toime tulevad ning muretsevad isa pärast, kellest on saanud alkohoolik. Tippi on eestvedaja, hakkajam ja sõnakam. Grace selle eest on vaiksem, korralikum, rahulikum ning püüab olla tagaplaanil.

Alguses lugedes tundus, et raamat jääb natuke kahvatuks, aga see mulje kadus ruttu. Mul tekkis hoopiski üks seos. Käisin eelmisel aastal vaatamas filmi Lahutamatud, kus räägitakse ka lugu siiami kaksikutest. Mulle tundub, et need on üldjoontes siiski päris sarnased, nii et soovitan vaadata ka filmi, sest teema on huvitav. Me kipume arvama, et siiami kaksikud tahavad lahutamist, aga tegelikult on nad oma eluga tavaliselt rahul ja ei taha sugugi, et nad lahutataks.

Igatahes julgen soovitada. Autor pälvis  selle romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjandusauhinna Carnegie medali.

Veel üks autori stiilinäide:

Kirikuplatsi pargi kõrval raamatukogus,
kus me käime Tippiga tasuta filme laenutamas,
ohib ja puhib
üks iPhone’iga tüdruk.
“Mu telefonil pole levi. Ma ei saa WiFiga ühendust.
On alles õudus!”
räägib ta sõbrale,
vehkides oma telefoniga, lootes mingit leviraasukest või
ühendust kinni püüda.

Kas pole naljakas, mille üle muretsevad inimesed,
kelle elu
muredeta kulgeb? (lk 283)