Eno Raud. Ninatark muna (Tammerraamat, 2018)

ninatark-muna62 lk.

Ma eriti lasteraamatuid ei loe. Vahel harva ja siis, kui need sobivad lugemise väljakutsesse. Nii sai kätte võetud ka see raamat.

See oli selline tore jutuke ühest munast, kes oli enda arust teistest targem, parem ja ilusam. Tema ei tahtnud niisama ühe koha peale jääda, vaid tahtis maailma avastada. Nii veeres ta kana juurest minema metsa, kus ta kohtus konna, hiire, siili ja teiste loomade ning lindudega. Ega see liikumine tema loomust ei muutnud. Ta oli ikka ninatark muna ja temal oli alati õigus.

Selline mõnus ja humoorikas lugemine vahelduseks. Eno Raud oma tuntud headuses, lisaks veel vaimustavad Edgar Valteri pildid. Kaanepilt on juba nii tore. Toob muige suule .Minule igatahes meeldis. Ma arvan, et olen seda ka lapsepõlves lugenud, aga sellest on ikka aastaid möödas. Igatahes sobis see praegusesse hetke ideaalselt ning ma usun, et see meeldib ka lastele. Siin on nalja ja naeru, seiklusi ning ka palju õpetlikku.

Advertisements

Rita Falk. Talvekartulikneedlid (Tänapäev, 2018)

talvekartulikneedlidTõlkinud Eve Sooneste
236 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Selle raamatu pealkiri on minu jaoks nii keeruline välja öelda. Eks see üks keeleväänaja ole. Ma ei plaaninud seda alguses üldse lugeda, aga siis kuulsin, et ühele lugejale väga meeldis. Samas oli kaanepilt ka kutsuv ja nii ta lugemisse sattuski.

Kaanel on kirjas, et tegemist on provintsikriminulliga. Tõesti, tegevus toimub Niederkaltenkircheni külas ja peategelaseks on politseinik Franz Eberhofer. Külas on oma peatänav, kõrts, lihapood ja vallamaja. Franz on Münchenist oma kodukülla pagendusse saadetud. Seal on tal elu üldjoontes rahulik, kui biitleid kuulav papa ja Neuhoferite kole lugu välja arvata.

Franz on üks väga kummaline tegelane. Ta ei ole just kõige kirkam kriit karbis. Puhkuse ajal nägin vilksamisi televiisorist sellist sarja nagu Naabriplika. Kes seda on vaadanud, siis minu meelest on Franz enam-vähem samasugune politseinik nagu seal. Ma ei saagi aru, kuidas ta raamatus oma juurdlusega üldse nii kaugele jõudis. Ta on väga omamoodi inimene. Elab koos papa ja kurdi vanaemaga. Muuhulgas suhtleb selliste tegelastega nagu küttevusserdis ja naisega, keda nimetab Ferrariks.

Alguses lugema hakates läksid silmad imestusest suureks, et mis asi see on. Tundus nii kummaline raamat, aga ajas mind ikka päris korralikult naerma. Franzi vanaema on nii äge tegelane. Juba selle pärast tasus raamat pihku võtta. Kes tahab tõsist kriminulli lugeda, siis neile ei soovita. Kes otsib aga lõbusamat ajaviidet, siis neile raamat ilmselt sobib, sest see on musta huumorit täis. Kui ma nüüd sellele raamatule tagantjärgi mõtlen, siis ikka ajab naerma. Ma siiralt loodan, et Tänapäev tõlgib ka järgnevad osad. Tahan teada, kas järgmine osa on sama hea kui esimene või tundub raamat nii hea, sest see on mu tavapärasest lugemisest niivõrd erinev.

Andrus Kivirähk. Kaka ja kevad (Varrak, 2009)

kaka-ja-kevadIllustratsioonid Heiki Ernits
95 lk.

Ma olin natuke hädas, mida valida FB Lugemise väljakutse grupis aprilli teemakuu alla lugemiseks. Tervisest, sünnist, vaimsest või füüsilisest ärkamisest ei olnud nagu üldse tuju praegu lugeda. Jäi üle lugeda ainult kevadest. Seekord läksin lihtsama vastupanu teed ning valisin selleks lasteraamatu . Kahetsema seda ei pidanud. Kivirähk oma tuntud headuses, lisaks veel toredad pildid.

See on üks omapärane raamat omapäraste tegelastega. Paljud neist olid kummalised. Päkapikk, kes kurtis oma raske töö üle; kass, kes tahtis olla jõuluvana; vanaema, kes kasvatas tonte; munevad sokid jne jne. Minu lemmik oli viiner, kellele meeldis lumelauaga mägedest alla sõita. Mägedeks olid tal kartulipudrumäed ja lumelauaks viilukas leiba. Ketšupist sai endale ilusad punased juuksed ka veel. Nii lahe 😀

Raamatu jutud olid humoorikad ja nii teistmoodi. Lugedes muhelesin pidevalt omaette. Mõnus, kiire paari tunni lugemine. Ma arvan, et lastele võiks see raamat väga meeldida, aga soovitan ka täiskasvanutele. Natuke raamist välja mõtlemist tuleb ainult kasuks. Lisaks teeb veel tuju heaks.

Indrek Hargla. French ja Koulu (Raudhammas, 2016)

french-ja-koulu520 lk.

Indrek Harglalt on mul päris palju lugemata raamatuid. Tahaks need kunagi kõik läbi lugeda, kuigi “French ja Koulu” läks mul üle kivide ja kändude. Ma ei suutnud millegipärast sellesse raamatusse kuidagi sisse elada. Sain seda lugeda ainult siis, kui üksi olin, siis sain keskenduda. Muidu ei suutnud kohe üldse.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et romaan on seiklusrohke ja lõbus fantasy. Seikluseid on seal küll sajaga ja naljakas on ka, kuigi need naljad ei ajanud mind alguses üldse naerma. Viimase seiklusega asi muutus. Tegevus toimub väga huvitavas maailmas, oleks nagu etno, aga päris ei ole ka. Mõned ulmelised momendid on ka sees.

Peategelasteks on arbuja Koulu, tema ori French, libahunditüdruk Nell, rahumaleva pealik Leibo. Lisaks palju muid eripalgelisi ja omanäolisi tegelasi. French on lobeda keelega endine pisisuli, kes tahab olla kangelane ja ootab Koulult kiitust. Samas üritab ta Nelli südant võita.

Raamatus on kokku kolm erinevat seiklust, mis siiski kokku moodustavad ühtse terviku. Igas jutus võideldakse võimsa salaseltsi vastu, kes tahab endale saada erinevaid võluasju. Seiklused toimuvad nii Tarbatus, Sudulas kui ka Rävalis.

Esimese osa lõpp oli ikka täielik komöödia. Erinevad ümberkehastumised ja paha sai ikkagi jälle kotti. Selle pahalase üle sai ikka päris palju lõpuks naerda. Kogu aeg lendas niimoodi orki omadega ja oli üldse loll. 😀 French oli ka selline omamoodi libekeel, aga päris tark. Natuke snoob oli ka. Tema on ikka väljamaa mees ja mis kapsaid ja mugulaid te kogu aeg siin sööte.

Hargla ikka oskab oma raamatutes huvitavaid maailmu välja mõelda. See tundub nii tõetruu. Ja tema kirjeldused on ikka parimad. Mõnikord tundusid need mulle natuke pikad, võib-olla sellepärast ei suutnud ka hästi keskenduda. Kuigi esimene osa läks mul üle kivide ja kändude, tahan siiski lugeda ka järgnevaid osi.

Pean siiski tunnistama, et Apteeker Melchiori lood kõnetavad mind rohkem. Sellest hoolimata, ei ole “French ja Koulu” halb raamat, lihtsalt teistsugune.

Tegemist on kohendatud kordustrükiga. Esmakordselt ilmus “French ja Koulu” 2005. aastal ning see on võitnud Eesti ulmeauhinna “Stalker”.

Hargla on üks väheseid Eesti kirjanikke, keda julgen südamerahuga soovitada. Nii et kõik lugema. 🙂

Tuomas Kyrö. Kõike head, Toriseja! (Varrak, 2017)

kõike-head-torisejaTõlkinud Kadri Jaanits
221 lk.

See on päris hea lugemine, kuigi mu ootuseid see päriselt ei täitnud. Võib-olla ma eeldasin lihtsalt liiga palju. Olen kuulnud ja lugenud erinevaid arvamusi ja nende järgi peaks tegu olema lõbusa ja naljaka raamatuga. Tihti on seda võrreldud ka Backmani raamatuga “Mees nimega Ove” (Tänapäev, 2016). Kui Ove ajas mind naerma, siis Toriseja seda ei teinud.

Siiski raamat meeldis mulle, kuigi oli teistsugune, kui arvasin. See oli melanhoolne ja kurb, kus üks vanainimene on jõudnud oma elu lõppfaasi. Kuigi ta seda ise traagiliselt ei võta. Tema arvates ei peaks seda teisedki tegema.

Minus tekitas see kurbi tundeid, kuidas ta käis hooldekodus oma dementsuse all kannatavat perenaist vaatamas ja toitmas. Ühel hetkel ta otsustas, et tal on vaja enda surmaks valmistuda, teha endale kirst, testament ja kirjutada järelehüüe, sest kes oskaks tema kohta paremini kirjutada, kui mitte ta ise. Nende tegevuste käigus meenutab ta oma minevikku. Samal ajal juhtub temaga ka käesolevas ajas igasuguseid asju. Näiteks proovib ta, kuidas on oma tehtud kirstus lamada ja siis ta jääb sinna magama. Pärast sealt välja ronides ta kukub nii õnnetult, et satub haiglasse, kus ta kohtub erinevate tänapäeva tegelastega. Nende kohta on tal ka muidugi oma arvamus olemas. Üldse on tal iga asja kohta kindel teadmine ja arvamus.

Ma ei oska öelda, miks see raamat mind muigama ei ajanud, sest tegelikult on tema sõnavõtud ja nendes kasutatud keel ju koomilised. Võib-olla mul ei olnud õige tuju selle raamatu lugemiseks? Või siis polnud õige aeg. Igatahes on raamatu keel fantastiline ja tõlkija on teinud suurepärast tööd, et anda edasi seda suurepärast teksti.

Siin mõned näited:

Kui mõelda kogu aeg ainult elu kõige kurvematele asjadele ja nende pärast muretseda, siis suurt muuks enam aega ei jäägi. (lk 111)

Ei läinud nii. Ega elu ei lähegi nii, nagu loodad, ja eks lootusedki muutuvad. See, mida varem lootsid, võib tulla liiga hilja. (lk 123)

Kui palju lihtsam oleks maailm, kui kõik mõtleksid täpselt nii nagu mina. Kuigi, eks sellest need probleemid sünnivadki, et me arvame, nagu oleksid kõik teised samasugused nagu meie ise ja siis saame kurjaks, kui nad polegi. (lk 173)

Siit raamatust oli päris palju huvitavaid mõtteteri, mida välja kirjutada. Ma ootasin nalja ja lõbusat lugemist, seda ma ei saanud, aga sain asjalike mõtetega raamatu. Soovitan lugeda!

Eduardo Mendoza. Gurbilt teateid ei ole (Toledo Kirjastus, 2017)

gurbilt-teateid-ei-oleTõlkinud Maarja Paesalu
159 lk.

Oioi, ma pole siia juba peaaegu nädal aega midagi postitanud, aga nüüd õnneks parandan selle. Praegu mul on lihtsalt nii mitu rasket raamatut pooleli ja kuidagi üldse ei edene. Seekord on minu raamatututvustus ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused, aga lisan siiski siia ka kogu teksti. Soovitan Keskraamatukogu blogi ka jälgida, sest seal tutvustatakse ning soovitatakse palju erinevaid ja põnevaid raamatuid.

Gurbilt teateid ei ole“ on üks väga omamoodi raamat. Kirja on see pandud nagu logiraamat. Selle stiil ja keel on väga lakooniline. Kirjeldatakse tegelase mõtteid ja sündmuseid, mis temaga juhtuvad. Need sündmused on kohati ikka väga absurdsed ja haledalt lollakad, aga samas need mõjuvad naljakalt. Nii et seda raamatut lugedes saab päris palju naerda.

14.00   Mu keha ei pea enam vastu. Toetan põlved maha, kõverdan vasaku jala taha, parema jala ette, ja puhkan. Märgates mind sellises asendis, annab üks proua mulle kahekümne viie peseetase mündi, mille ma viisakusest kohe alla neelan. Temperatuur 20, kraadi, suhteline õhuniiskus 64 protsenti, nõrk lõunatuul, meri peegelsile. (lk 12)

Tegevus toimub Barcelonas enne 1992. aasta olümpiamänge, kui maanduvad kaks tulnukat. Ühe nimi on Gurb, teise nime me teada ei saagi, sest tema jutustab lugu ja oma nime ta ei maini. Nad on tulnud tutvuma planeediga Maa ning siinse eluoluga. Nende eesmärk on sulanduda inimeste hulka ja mitte tähelepanu äratada. Õnnetuseks antakse Gurbile blondi poplauljanna kuju. Gurb kaob õige pea Barcelonasse ära.

Otseselt siin mingit seoselist lugu pole, vaid lihtsalt kajastatakse teise tulnuka Gurbi otsinguid. Selleks kasutab ta mitmeid erinevaid inimkehastusi. Need otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse Barcelonas – restoranidesse, baaridesse, tänavatele, kraavidesse ja paar korda ka vanglasse. Nagu öeldud oli tema eesmärgiks mitte tähelepanu äratada ja massi sulanduda. See ei taha aga üldse õnnestuda, sest need tema juhtumised on lihtsalt nii omapärased. Näiteks satub ta asendama baaripidajaid:

07.19   Teen baaris ringkäigu ja kontrollin seadmeid. Usun, et saan need kõik käima, välja arvatud ühe väga keerulise masina, mida nimetatakse kraaniks.(lk 65-66)

08.05   Ma ei leia kusagilt õlleklaase. Joon, surudes huuled vastu õllevaadi kraani. Mu kõik poorid ajavad vahtu välja. Näen välja nagu lammas.(lk 66)

08.35   Serveerin esimesele kliendile piimakohvi. Suurest ärevusest loksutan poole maha. Elektrijuhe ripub mul ikka ninast välja ja taipan (liiga hilja), et panin kohvi sisse piima asemel Raidi. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 50 protsenti, nõrk kirdetuul, merel kerge värelus. (lk 67)

Autor ise on oma raamatu kohta öelnud, et see on kõige veidram raamat, mille ta kirjutanud on. Ma nõustun tema arvamusega, kuigi pole tema teisi teoseid lugenud. Veider raamat tõesti. Seda sellepärast, et tegu ei ole tervikliku teosega ja see pole sellisena mõeldudki. Eduardo Mendoza kirjutas selle loo ajalehes avaldamiseks, ühtseks raamatuks muudeti see alles hiljem. Selle raamatu veidrus teebki teose eriliseks, nii et soovitan lugeda. Lugemine edeneb kiirelt ja hea tuju on garanteeritud. Kes soovivad tujutõstmist, siis see raamat sobib ideaalselt.

Eduardo Mendoza ise ütleb oma raamatu kohta järgmist:

Kahtlen, kas kaasaegses kirjandusloos leidub kergemini loetavamat teost, ja seda eelkõige järgmisel lihtsal põhjusel, et raamat on kirjutatud kõnekeeles, selle sisu pole raske ja peatükid, millest see koosneb, pole pikale veninud. Peale selle on see raamat sama lootusrikas, nagu oli keskkond, kus selle kirjutasin  – tookord oli paljulubav kevad. Erinevalt teistest minu kirjutatud humoristlikest lugudest pole selles teoses kübetki kurvameelsust. See on hämmeldunud pilguheit maailmale, kohmetu vaatenurk, milles pole sellegipoolest midagi traagilist ega kammitsetut. (lk 158-159).