Märtsi kokkuvõte

Järjekordne kuu on läbi saamas ja aeg on teha kokkuvõtteid. Jõudsin märtsis läbi lugeda 10 raamatut, üks on praegu lugemises ja üle tüki aja jätsin ühe raamatu pooleli. Ei suutnud lugeda Hanya Yanagihara raamatut “Inimesed puude võras” (peategelane on liiga ennasttäis ja teised inimesed ei kõlba tema meelest kuskile, ei edenenud mul üldse edasi). Enamus loetud raamatutest olid siiski väga head. 🙂 Aga nüüd statistikast.

Loetud raamatuid: 10
Lehekülgi: 3476
Kõige paksem raamat: Jon Steele “Vahimehed” (556 lk)
Kõige õhem raamat: Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna” (192 lk)

Märtsi raamatud

Advertisements

Holly Seddon. Püüa mitte hingata (Päikese Kirjastus, 2017)

püüa-mitte-hingataVahelduseks õnnestus lugeda ühte põnevat raamatut, mis sai ootamatult kiiresti läbi. Kuigi tundub, et suurt tegevust seal ei olnudki, haaras raamat niimoodi kaasa, et ei suutnud seda käest panna. Tegevus on tegelikult ikka olemas, aga läheb tasa ja targu, nii et ootamatult oled sa üleni selle sisse mässitud.

Peategelane Alexandra Dale on oma eluga põhja jõudnud. Ta on vabakutseline ajakirjanik ja alkohoolik. Alkoholismi tõttu jäi ta ilma oma abikaasast, lapsest ja karjäärist. Tal on üsna kindel päevakava. Hommikul jooks, siis natuke tööd ja lõunast hakkab jooma.

Ühel päeval kirjutades ühest arstist artiklit, avastab ta haiglas käies Amy Stevensoni. Nad on mõlemad 30-aastased. Talle meenub Amy juhtum ning talle hakkab see huvi pakkuma. Ta otsustab kirjutada Amyst loo ja välja selgitada, mis juhtus 15 aastat tagasi ja kes seda talle tegi.

15 aastat tagasi oli Amy tavaline 15-aastane koolitüdruk, kes ühel päeval teel koolist koju kadus. Mõni päev hiljem leiti ta pargist läbi pekstuna. Peale seda on Amy olnud arstide arvates 15 aastat koomas. Tegelikult on ta siiski teadvusel, aga ta ei saa suhelda ega oma keha liigutada. Samuti on tema mõistus jäänud 15. aastase tüdruku tasemele. Tal puudub ajataju ja talle tundub, et pole oma vanemaid ega sõpru ilmatuma aeg näinud. Lõpuks hakkab Amyle siiski kohale jõudma, et midagi on valesti.

Alex ei ole klassikaline peategelane. Naine ja alkohoolik. Hoolimata sellest suudab ta siiski kuidagi funktsioneerida. Ja see ei muutnud teda vastumeelseks. Ta oli inimlik. ning lõpuks ta ka võtab selle probleemiga midagi ette.

Näiliselt küll raamatus suurt tegevust ei toimu. Alex uurib vaikselt omaette, kasutades vahel küll oma eksabikaasa ja Amy kunagise kallima Jake’i abi. Ja nii huvitav on ju teada saada, et kes see siis lõpuks oli. Kahtlaselt käituvaid tegelasi on raamatuis mitmeid.

Esikaanel on tekst, et unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda “Püüa mitte hingata” köidet käest panna. See on lihtsalt nii hea. (Goodreads). Mina ütleks nii, et neid ei pea unustama, aga “Püüa mitte hingata” on sama põnev kui nimetatud raamatud ja tõsi on see, et käest panna on väga raske. Lugesin poole ööni ja hommikul ärgates alustasin ka kohe lugemist. Julgen soovitada põnevusearmastajatele ja mis minule väga meeldib, siis see raamat ei ole verine ja vägivaldne.