Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis” (Helios, 2017)

surm-pont-avenis-komissar-dupini-juhtumidTõlkinud Elina Adamson
272 lk.

See raamat jäi mulle kohe silma, kui ta raamatukokku saabus. Teadsin, et tahan seda mingi aeg lugeda. Selline tore krimiraamatuke. Cosy crime nagu ka kaanel kirjas. Pole palju verd ega vägivalda. Rahulikumat sorti raamat. Kohati isegi natuke igav.

Ühes idüllilises Prantsuse külas tapetakse eakas, 91-aastane hotelliomanik. Asja asub uurima komissar Dupin oma meeskonnaga. Kes ja mis põhjusel eaka mehe tappis? Kahtlusaluste ringi kuuluvad nii tema lähedased sõbrad kui ka perekond. Sellest juurdlusest ei tahagi rohkem kirjutada, saate ise lugeda sellest.

Hoopis omapärane oli siin peategelane komissar Dupin. Ta on Pariisist provintsi pagendatud. Tal on väga omapärased uurimismeetodid. Talle meeldib tihti üksi mõelda juhtumi üle. Sageli ta kaob mõneks ajaks mere äärde või metsa jalutama ning ei võta telefoni vastu. Ja kui võtabki telefoni vastu, siis sageli katkestab poole lause pealt kõne. Inimesed talle eriti ei meeldi. Vähemalt jäi raamatust selline mulje. Aga selle eest armastab ta kohvi ja süüa. Kõigest hoolimata sai juhtum siiski lahendatud.

Raamatu tegi minu jaoks natuke igavaks tegevuspaiga ajaloo ülistamine. Mitte, et selles oleks midagi halba olnud, aga see lihtsalt võttis tempot maha ja õhtul voodis lugedes ajas une peale.

Seda juttu siin kirjutama hakates alles taipasin, et tegu on saksa kirjanikuga mitte prantsuse omaga nagu arvasin.

Soovitan lugeda neil, kes armastavad rahuliku tempoga krimkasid. Suure põnevuseotsijate jaoks see ilmselt ei sobi.

Advertisements

Deirdre Bair. Al Capone (Helios, 2017)

al-caponeTõlkinud Eve Rütel
478 lk.

See on legendaarse gängsteri Al Capone’i esimene täielik elulooraamat, mis on valminud koostöös tema perekonnaga. Ma eeldasin põnevat lugemist, aga minu jaoks oli tegemist kuiva ja igava raamatuga, mille lugemine mul üldse ei edenenud. Ilmselt oleksin selle raamatu pooleli jätnud, kui poleks lugemise väljakutset. Otseselt ei kahetse, et raamatu siiski lõpetasin, aga olen selles pettunud.

Al Capone sündis 17. jaanuaril 1899 ja suri 25. jaanuaril 1947. Tema lühikesse ellu mahtus palju kirevaid sündmuseid. Nendest paljude ümber valitseb müstiline salapära ja ilmselt paljusid neist ei toimunudki. Tema ümber on loodud nii palju jutte ja legende, et keegi ei tea, mis on päriselt tõsi ja mis mitte. Isegi tema järeltulijad pole kindlad.

Teda kirjeldati kui tarka ja kavalat ärimeest. Ilmselt oligi, sest ega ta muidu poleks saanud Chicagos allmaailmaliidriks, keda kõik kartsid ning tõsiselt võtsid. Tema arvele jääb ilmselt päris mitmeid allmaailmategelaste omavahelisi arveteklaarimisi, kus paljud surma said. Ometi ei suudetud kunagi midagi kindlalt tõestada.

Ta jõudis allmaailmas olla tipus vaid kuus lühikest aastat. Võimud üritasid teda mitmel korral trellide taha saata, mis kahjuks ei õnnestunud. Lõpuks suudeti seda teha ning ta sai 10+1 aastat maksudest kõrvalehoidumise eest. See kohtuprotsess oli ausalt öelda paras naljanumber. Mõlemalt poolt. Esiteks oli süüdistus suhteliselt nõrkadel jalgadel, millest korralikud kaitsjad oleksid jagu saanud. Seepärast ongi minu meelest hämmastav, et nad seda ei teinud. Nad olid kuidagi hämmastavalt nõrgad, mis on imekspandav, sest Al oli tark mees ning advokaadid olid teda ka enne esindanud. Mulle jäi mulje, et nad tahtsidki, et ta kinni läheks. Al isegi võttis asja kuidagi liiga rahulikult, ei muretsenud ega midagi. Arvas, et leidub küllaga inimesi, kes on valmis talle teeneid tegema, et süüdistustest loobutaks.

Sellest viimasest kinniistumisest sai alguse tema langus. Ta oli haige. Väidetakse, et tal oli neurosüüfilis, mis kahjustas tema aju niimoodi, et ta vaimne tase langes 7-aastase lapse tasemele. Õige raviga oleks saanud seda pidurdada, aga vanglas kas siis teadlikult või teadmatusest ei tegeletud sellega enne, kui oli juba hilja haiguse kulgu peatada. Hiljem on väidetud, et tal tegelikult ei olnudki neurosüüfilist vaid hoopis diabeet.

Tema hiilgeajal peeti teda isegi kangelaseks, sest ta aitas vaesuses olevaid inimesi. Jagas neile raha ning andis tööd. Ajalehtedes olid temast kiitvad artiklid. Ühel hetkel see muidugi muutus. Siis kui  hakkasid toimuma mõrvad. Eriti peale seda, kui tapeti üks ajakirjanik, kes oli Capone’i palgal.

Minu meelest oli Capone põnev isiksus, sest allmaailmas oli ta jõhker tüüp, aga samas oma kodu ja lähedasi hoidis väga. Ühes inimeses oleks nagu kaks erinevat poolt. Samas oli ta ka väga edev inimene ning toitis ka ise ajakirjanduse huvi enda vastu. Selles ta küll lõpuks pettus, kui ajakirjanikud tema vastu pöördusid.

Kahjuks on autor nendest põnevatest sündmustest suutnud nii igava raamatu kirjutada. Samuti mind häiris autori suhtumine. Mul on tunne, et tema jaoks oligi Al Capone nagu mingi iidol ning ta naeruvääristas neid, kes püüdsid teda trellide taha pista. Kahjuks selline tunne jäi mulle raamatust kõige eredamalt meelde.

Paula Hawkins. Vete sügavusse (Helios, 2017)

vete-sügavusseTõlkinud Triin Peek
355 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist peaaegu nädal tagasi ja no kohe üldse ei edenenud. Lugesin õhtuti enne magama jäämist paar-kolm peatükki korraga, kuni tuli uni. Uskuge mind need peatükid on lühikesed, esitatud erinevate tegelaste kaudu. Raamatu algus oli igav, aga kummalisel kombel ei tekkinud mul mõtet, et võiks pooleli jätta. Ja väga hea on, et ei tekkinud, sest kui ma olin umbes sada lehekülge lugenud, läks asi põnevaks. Ei lasknudki ennast enam unustada, nii et isegi trennis mõtlesin raamatu sündmustele.

Sündmused saavad alguse, kui leitakse jõest Nel Abboti surnukeha. Arvatakse, et ta hüppas kaljult alla jõkke. Mõne aja eest sooritas seal samas üks noor neiu enesetapu. Nelli õde saabub väikesesse asulasse tuvastama surnukeha ja hoolitsema oma 15-aastase õetütre eest.

Uurijad on veendunud, et tegemist on järjekordse enesetapuga, kuid siiski millegipärast uurivad edasi. Lagedale tuuakse kõik väikese linnakese pahupool. Omavahelised keerulised suhted, mis pealtnäha on viksid ja viisakad ning jõe kehv kuulsus. Nimelt on selles jões leidnud oma otsa erinevatel põhjustel palju naisi.

Minu meelest võib selle raamatu üheks peategelaseks pidada seda jõge, sest kõik jõuab ikka kuidagi jõeni välja. Kas Nell hüppas ise? Miks tegi noor neiu Katie enesetapu? Ja paljud muud küsimused saavad lõpuks siiski vastuse.

Nagu eespool kirjutasin, siis raamatu algus edenes aeglaselt ja seda sellepärast, et siin on tohutul hulgal erinevaid tegelasi. Nende meeldejätmine võttis aega. Autor ei ole kõike üksipulgi lahti kirjutanud, vaid lugejale on jäetud mõtlemisruumi.

Mis mulle raamatus meeldis? Kõik see müstika ja salapära, mis ümbritses jõge ja neid erinevaid lugusid. See oli põnev. Samuti mulle meeldib lugeda sellistest natuke katkistest inimhingedest, kes mõnikord on head ja mõnikord mitte. Osa loost on aimatav, osa mitte. Lõpplahendus jättis minu meelest natuke soovida, aga siiski on tegemist hea raamatuga.

Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust ning ei pelga natuke igavat algust. Soovitan lugeda ka Paula Hawkinsi esimest raamatut “Tüdruk rongis“.

Ruth Ware. Naine kajutist nr. 10 (Helios, 2017)

naine-kajutist-nr-10Tõlkinud Pilleke Laarmann
316 lk.

Mul on praegu vist mingi lugemiskriis peale puhkust tekkinud. Kuidas muidu seletada, et psühholoogilise romaani ja eriti veel põnevusromaani peale kulub mul nii palju aega. Lugemine läheb aeglaselt ja mingi närvilisus on sees, ei suuda keskenduda. Selle raamatu algusega oli täpselt samamoodi. Selle eest lõpp oli nii põnev, et lugesin poole ööni. Enne ei saanud raamatut käest panna, kui läbi sai. Nii kangesti tahtsin teada, mismoodi see kõik lõppeb.

Peategelaseks on omadega puntras ajakirjanik Lo Blacklock, kes läheb vastu oma elu parimale töölähetusele. Ta läheb oma ülemuse asemel eksklusiivsele luksuslaevale Aurora Borealis. Alguses on kõik täiuslik. Lukskuslik kajut, valgusküllane ja avar. Seda on Lo’l vaja, sest tal on ärevushäire ja klaustrofoobia.

Siis aga ühel õhtul kuuleb ta midagi ootamatut, midagi mida ei tohiks sellise luksusliku laeva parda juhtuda. Talle tundub, et keegi visati üle parda. Ta pöördub kohe laevameeskonna poole, aga seal selgub ootamatu tõsiasi, et kõik on pardal ja keegi pole kadundud. Lo muidugi ei jäta asja sinnapaika vaid asub juhtunut uurima. Tema meelehärmiks ei võeta teda tõsiselt.

Nagu öeldud, siis algus ei tahtnud mul eriti edeneda, aga ma arvan, et asi oli seekord minus, sest kusagilt poole pealt läks ääretult põnevaks. Siiski ei olnud tegemist ühe õhtu lugemisega nagu sama autori esimene romaan “Pimedas pimedas metsas” (Helios, 2016). Siin oli kuhjaga põnevust (vähemalt pool raamatut), erinevaid pöördeid ja lõpus ei juhtunud ikka nii nagu ma eeldasin. Kuigi romaan oli natuke etteaimatav. Ma aimasin ära, milles teema oli.

Ma arvan, et see raamat oleks ideaalne puhkuselugemine, kui on aega ja tahtmist keskenduda ja muud mõtted ei sega. Soovitan lugeda!

Paula Hawkins. Tüdruk rongis (Helios, 2016)

tudruk-rongisLõpetasin viimase raamatu Heliose väljakutsest. Mul on hea meel, et selle vastu võtsin, sest muidu poleks ma ilmselt neid kolme raamatut lugenud (kaks eelmist “Pimedas pimedas metsas“, “Sa pead suudlema Silvat“). Paljud on seda juba lugenud ja samanimelist filmigi vaadanud. Minul on film veel vaatamata.

Raamatu pealkiri on küll “Tüdruk rongis”, aga minu arvates on tegu juba naisega mitte enam tüdrukuga. Tema nimi on Rachel ja ta sõidab iga päev rongiga Londonisse “tööle”. Ta sõidab iga päev mööda oma endisest kodust ja talle jäävad silma mees ja naine. Rachel nimetab neid Jessiks ja Jasoniks. Nad meeldivad talle ning ta kujutab ette, mis elu nad elavad. Racheli meelest on nendel ideaalne elu. Ühel päeval “Jess” kaob. Rachelis tekib tungiv vajadus aidata politseid uurimises.

On ainult mõned probleemid. Ta ei tea, kuidas sellest politseile rääkida ja ega nad teda usukski. Rachel on nimelt alkohoolik ja teda peetakse ebastabiilseks inimeseks, keda ei saa usaldada. Sellele aitab kaasa ka Tomi uue naise Anna tegevus. Lõpuks pöördub Rachel hoopis Megani (Jess) mehe Scotti (Jason) poole.

Minu jaoks on sellel lool kolm peategelast ja nad kõik on naised: Rachel, Megan ja Anna. Rachel ei ole siiani saanud üle sellest, et mees ta maha jättis ja kohe uue naisega lapse sai. Nimelt Rachel ja Tom püüdsid last saada, aga ebaõnnestunult. Mulle meeldis Rachel, mis siis, et ta oli selline õnnetu, muserdatud ning tahtejõuetu alkohoolik. Ma tundsin talle kaasa ja mõnikord tahtsin teda kallistada. Natuke imelik seda kirjutada, aga nii oli. Meghani elus ei ole ka kõik korras. Ta ei saa magada ning teda painavad sündmused minevikust. Lõpuks siis Anna, kes on uhke selle üle, et omast arust “päästis” Tomi hullu naise Racheli käest. Ta on narruseni uhke oma ilusa pere üle ja põlgab kogu hingest Rachelit. Kõiki kolme naist seob siiski üks asi.

Kõigest sellest saab kokku lõpuks üks kaasahaarav psühholoogiline põnevik, mida ei suuda käest panna, enne kui raamatu lõpp käes. Väga hästi kirjutatud ja kõik see manipulatsioon tuleb välja alles raamatu lõpus. Minu jaoks ongi selles raamatus esiplaanil see psühholoogiline aspekt. Krimilugu on natuke tagaplaanil.

Igatahes soovitan lugeda kõigil, kes armastavad põnevust ja psühholoogilisi romaane.

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat (Helios, 2016)

sa-pead-suudlema-silvatTeine raamat Helios kirjastuse väljakutse raames sai loetud. Mul olid selle raamatu suhtes eelarvamused. Sedakorda mitte autori vaid kaanepildi pärast. See ei meeldi mulle üldse, on selline õudne. Ma alguses ei teadnudki, et autor on eestlane. Kaanepilt hõivas kogu mu tähelepanu ja ma ei märganudki autori nime. Mõtlesin, et jälle üks skandinaavia krimi.

Raamatus on palju igasuguseid eripalgelisi ja kiiksuga tegelasi. Tegemist on psühholoogilise kriminaalromaaniga. Peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes ühel päeval magamatusest äärepealt ühele naisele otsa sõidab. Ta arvab, et see naine on tema lapsepõlvesõbranna Helena. On ainult üks aga. Helena kadus juba 20 aastat tagasi ja on väidetavalt surnud ja mahagi maetud.

Silvat hakkab see painama, nii et ta otsustab uurida, mis siis Helenaga tegelikult juhtus ja kas see naine, kellele ta äärepealt otsa sõitis, oli ikka tema sõbranna. Ta läheb linnast maale vanaema juurde, et selles selgust saada. Samal ajal toimuvad, seal väikeses asulas kummalised sündmused. Keegi tapetakse, keegi lükatakse trepist alla. Miks seda tehakse ja kas need sündmused on omavahel seotud selgub raamatu lõpus.

Ma alustasin “Sa pead suudlema Silvat” väheste ootustega ja tundus, et raamat edeneb aeglasemalt, kui paar eelmist, aga märkamatult haaras see mind endasse, nii et lugesin hiliste tundideni. Raamat on ääretult köitev ja ei ole väga verine ning minu jaoks pole ka sünge. Kuigi teemad on küll õõvastavad. Peaaegu kõik Omavere saladused tulevad päevavalgele. Asula nimi on ka tähenduslik. Ükski tegelane ei ole üdini hea või üdini halb. Peale vaadates täiesti tavalised maainimesed oma rõõmude ja muredega. See, mis sealt lõpuks välja koorub on üllatav.

See ei peaks muidugi kedagi üllatama, et Birk Rohelend oskab kaasahaaravalt kirjutada. Igatahes mina soovitan lugeda seda raamatut ja jään ootama järgnevaid Silva Stökeli lugusid.

 

Ruth Ware. Pimedas pimedas metsas (Helios, 2016)

pimedas-pimedas-metsasSee raamat ei oleks minu lugemisnimekirja sattunud, kui kirjastus Helios poleks korraldanud väljakutset. Viie nädalaga on vaja läbi lugeda kolm raamatut. Peale “Pimedas pimedas metsas” veel Birk Rohelennu “Sa pead suudlema Silvat” ja Paula Hawkins’i “Tüdruk rongis”. Ausalt öeldes polnud neist ükski mu lugemisnimekirjas.

Raamatusse “Pimedas pimedas metsas” suhtusin kerge eelarvamusega. Ma ei teagi miks. Võib-olla sellepärast, et seda võrreldakse raamatuga “Tüdruk rongis”, mida omakorda soovitati, kui sulle meeldib Gillian Flynn’i raamat “Kadunud”. Viimatinimetatud raamat mulle ei meeldinud. Hoolimata sellest võtsin siiski väljakutse vastu. Õnneks esimene raamat pettumust ei valmistanud, kuigi ma juba aimasin, kes on mõrvar. Autor küll püüdis lugejat eksitada ja korraks ehk õnnestuski natuke kahtlema panna, aga mu esimene aimdus oli õige.

Nagu pealkirigi ütleb toimub tegevus pimedas metsas ühes klaasist majas. Nora saab ühel päeval kirja, kus teda kutsutakse ammuse sõbranna Clare’i tüdrukute õhtule. See paneb teda imestama, sest ta ei ole Clare’i näinud ega temaga suhelnud juba kümme aastat. Ometi otsustab ta kutse vastu võtta ja nii leiabki ta ennast koos sõbranna Ninaga sellest klaasist majas. Maja tundub talle ebasõbralik ja ta ei saagi enam aru, miks ta kutse vastu võttis ja miks ta üldse kutsuti.

Igatahes seltskond sellel tüdrukute õhtul on kirju.
Flo – Clare’i parim sõbranna, õhtu korraldaja ja natuke ebastabiilne, jumaldab Clare’i. Ta soovib, et kõik oleks täiuslik.
Melanie – väikese beebi ema, kes tegelikult ei taha üldse seal olla, vaid soovib oma beebi juurde tagasi.
Nina – arst, tuntud terava ja sarkastilise huumorisoone poolest.
Nora – katkise minevikuga, ei suuda unustada kümne aasta tagust armumist ja sündmuseid, mis sellele järgnesid.
Tom – ainus mees tüdrukuteõhtul. Ilmselt sellepärast, et ta on gei. Ennasttäis draamakirjanik.
Clare – tulevane pruut, ilus inimene, meeldib kõigile.

Terve nädalavahetus on planeeritud igasuguste tegevuste ja mängudega. Viimasel õhtul läheb aga midagi viltu ja keegi saab surma. Ja keegi sellest seltskonnast on mõrvar. Nora ärkab haiglas üleni verisena, aga ei suuda meenutada, mis täpselt juhtus.

Tegelikult oli raamatu tegevus natuke etteaimatav. Lisaks sellele, et arvasin ära mõrvari, aimasin enam-vähem ka motiivi.Hoolimata sellest on tegemist põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Nagu raamatu tagakaanelgi hoiatatakse, hoidis see mind pool ööd üleval. Lugemine edenes kiirelt ja märkamatult oli 200 lehekülge loetud. Ühe õhtu lugemine. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevat ja pingelist lugemist. Autor hoiab pinget üleval kuni lõpuni. Mul on hea meel, et see raamat minuni jõudis.