Liane Moriarty. Suured väikesed valed (Hea Lugu, 2018)

suured-väikesed-valedTõlkinud Hels Hinrikson
496 lk.

Vahelduseks graafilistele romaanidele nüüd üks tõsisem romaan ka. Ma aasta alguses vaatasin selle raamatu põhjal valminud seriaali ja nüüd jõudsin ka raamatu lugemiseni. Mulle seriaal meeldis ning õnneks ei valmistanud ka raamat pettumust. Romaani lõpplahendus oli minu meelest parem kui seriaali oma.

Tegelasteks on kolm pereema, kelle lapsed lähevad koos kooli. Madeline on äsja 40-aastaseks saanud kolme lapse ema, Celeste on ilus ja elab pealtnäha idüllilist elu oma rikka abikaasa ja kaksikutega, Jane on alles äsja sinna kolinud.

Esimesel koolipäeval juhtub üks kahetsusväärne kiusamisjuhtum, milles süüdistatakse Jane’i poega Ziggyt. Jane ei suuda seda uskuda ning loomulikult kaitseb oma poega. Madeline asub ka tema poolele ja nii tekib koolis kaks vastasleeri. Ühelt poolt kiusatu ema Renata ja teiselt poolt Jane. Tekivad pinged koolis ning teiste emadega.

Loomulikult ei ole nende naiste elud nii ilusad nagu pealtnäha paistab. Madeline’l on probleem oma eksabikaasa ning tema uue naisega. Celeste kannatab koduvägivalla all ning Jane on väga noorelt emaks saanud ja jäänud üksikemaks.

Väga hästi kirja pandud lugu koduvägivallast ning kuidas see mõjutab lapsi. Lisaks veel nii hästi edasi antud klatšihimuliste naiste jutuvada ja suhtumine. Oli põnev lugemine, kuigi seriaali vaadanuna juba teadsin, mida oodata.

Advertisements

R. J. Palacio. Ime (Hea Lugu, 2014)

Ime_kaas_486x210+5mm.inddTõlkinud Hels Hinrikson
328 lk.

See on üks mõtlemapanev lugu poisist, kelle nimi on August Pullmann. August on väga eriline väike poiss, kes läheb elus esimest korda kooli, viiendasse klassi. Senini on ta olnud koduõppel. August ei taha üldse kooli minna, sest ta pelgab. Pelgab, kuidas teised temasse suhtuma hakkavad. Nimelt on Augustil geenidefekt, mingi hästi keerulise nimega. Nagu ta ise ütleb, siis kujutage endale ette koletist ja tema on koletisest veel hullem.

Selle raamatu põhjal linastus hiljuti ka film. Kuna filmi ma nägin enne raamatu lugemist, siis lugedes olid mu tegelastel juba näod olemas ja Auggie ei olnud hirmus. Teistsugune, seda küll, aga kui sa oled teistsugune, siis on koolis päris raske olla. Nii on ka Auggie’l raske. Alguses ei taha eriti keegi temaga tegemist teha. Ta leiab siiski paar sõpra. Kahjuks hakkab klassi liider tema ja tema sõpra kiusama.

Hoolimata rasketest teemadest (või just nimelt nende pärast) on tegemist väga hea lasteraamatuga, mida võivad vabalt ka täiskasvanud lugeda. Lugu on kaasahaarav, mõnikord naljakas, mõnikord tõsine ja mõnikord tõeline pisarakiskuja. Auggie on nii vapper väike tegelane. Samas on ta tark ning andekas ja see kooliaasta muudab paljutki nii Auggie enda elus, kui ka tema perekonnas, klassis  ning koolis.

Raamatus on kajastatud tegevus, lisaks Augustile, ka tema lähikondsete silmade läbi. Kaasakiskuv ja kiire lugemine.

Robert Seethaler. Kogu elu (Hea Lugu, 2017)

kogu-eluTõlkinud Piret Pääsuke
120 lk.

Ma oleksin sellest raamatust äärepealt mööda vaadanud, kuni järsku taipasin, kes autor on. Mulle meeldis tohutult tema raamat “Tubakapoodnik” (Varrak, 2015). Ka “Kogu elu” on hea raamat, aga ta ei avaldanud mulle niisugust mõju nagu eelmine.

Nagu pealkirigi viitab jutustab raamat ühe mehe eluloo. Mehe nimi on Andreas Egger. Ta on lihtne ja vähenõudlik mees, kes on harjunud tööd tegema. Tema elukäik ei ole lihtne, aga ta ei kurda kunagi, vaid võtab elu nii nagu see on. Autor laseb meil pilgu heita tema lapsepõlve ja noorukiikka, tema esimesele armumisele ja teistele episoodidele, kuni tema surmani välja. Samal ajal saame Eggeri silmade läbi teada, kuidas muutus ühiskond.

Tegemist on hea raamatuga, aga mitte nii hea, kui eelmine selle autori raamat. Raamatu tutvustuses on kirjas, et selles on nii huumorit kui poeesiat. Poeesiat on siin küll, keeleliselt suurepärane raamat. Huumor minuni eriti ei jõudnud, pigem jäid minu jaoks kõlama nukrad noodid. Siiski soovitan lugeda! Eriti nendel, kellele meeldis Seethaleri eelmine raamat ja kes naudivad poeetiliselt kirjutatud raamatuid.

Michelle Frances. Poja pruut (Hea Lugu, 2017)

Poja pruut_kaas.inddTõlkinud Piret Lemetti
429 lk

Väga kaasahaaravalt kirjutatud romaan. Tegemist on psühholoogilise põnevikuga ja peab ütlema, et üle tüki aja üks raamat, mis mind tõesti kaasa haaras.

Laura on enam-vähem oma eluga rahul. Tal on oma pojaga hea lähedane suhe, tal on oma toimiv firma ja rahast tal puudust ei ole. Abikaasaga on nad küll lahkumineku äärel, aga naine ei pööra sellele erilist tähelepanu. Tema ilus elu pööratakse aga pea peale, kui tema poeg Daniel kohtub kinnisvarabüroos töötava Cherryga. Noored armuvad.

Laura tahab väga kohtuda tüdrukuga, kes tema poja südame on võitnud. Ta tervitab noort naist lahkelt oma kodus, kuid see ei kulge päris nii nagu soovitud. Ei Laura ega ka Cherry jaoks.

Sealt saabki alguse põnev sündmustik. Oli huvitav lugeda, kuidas mõlema ootusärevast ja positiivsest suhtumisest sai selline raev ja viha teineteise vastu. Ei tahtnud raamatut üldse käest panna. Ootasin ja samas pelgasin lugemist. Kartsin, mis see lõpplahendus olla võiks. Aga ma olen rahul selle lõpuga.

Minu sümpaatia kaldus ema poole, kuigi ka tema tegi kohutavaid ja kummalisi asju. Ta valetas ja oli klammerduv. Samas Cherry tahtis endale kindlustada paremat tulevikku. Kartis paaniliselt, et langeb tagasi lapsepõlveaegsesse koju, kus kõik viitas vaesusele. Ta oli tark, kaval ja väga sihikindel. Teiselt poolt oli tal enesehinnanguga probleeme. Arvas, et tema vaene päritolu paistab kohe välja jne.

Kas tegemist on tüüpilise ämma ja minia konfliktiga? Või on see midagi enamat?

Kaasahaarav oli lugeda tegevuse arengut. Sobib ideaalselt puhkuse ajal ja põnevuse austajatele. Praegu tundub, et see on autori ainuke romaan. Loodan, et ta kirjutab veel.