Robert Seethaler. Kogu elu (Hea Lugu, 2017)

kogu-eluTõlkinud Piret Pääsuke
120 lk.

Ma oleksin sellest raamatust äärepealt mööda vaadanud, kuni järsku taipasin, kes autor on. Mulle meeldis tohutult tema raamat “Tubakapoodnik” (Varrak, 2015). Ka “Kogu elu” on hea raamat, aga ta ei avaldanud mulle niisugust mõju nagu eelmine.

Nagu pealkirigi viitab jutustab raamat ühe mehe eluloo. Mehe nimi on Andreas Egger. Ta on lihtne ja vähenõudlik mees, kes on harjunud tööd tegema. Tema elukäik ei ole lihtne, aga ta ei kurda kunagi, vaid võtab elu nii nagu see on. Autor laseb meil pilgu heita tema lapsepõlve ja noorukiikka, tema esimesele armumisele ja teistele episoodidele, kuni tema surmani välja. Samal ajal saame Eggeri silmade läbi teada, kuidas muutus ühiskond.

Tegemist on hea raamatuga, aga mitte nii hea, kui eelmine selle autori raamat. Raamatu tutvustuses on kirjas, et selles on nii huumorit kui poeesiat. Poeesiat on siin küll, keeleliselt suurepärane raamat. Huumor minuni eriti ei jõudnud, pigem jäid minu jaoks kõlama nukrad noodid. Siiski soovitan lugeda! Eriti nendel, kellele meeldis Seethaleri eelmine raamat ja kes naudivad poeetiliselt kirjutatud raamatuid.

Advertisements

Michelle Frances. Poja pruut (Hea Lugu, 2017)

Poja pruut_kaas.inddTõlkinud Piret Lemetti
429 lk

Väga kaasahaaravalt kirjutatud romaan. Tegemist on psühholoogilise põnevikuga ja peab ütlema, et üle tüki aja üks raamat, mis mind tõesti kaasa haaras.

Laura on enam-vähem oma eluga rahul. Tal on oma pojaga hea lähedane suhe, tal on oma toimiv firma ja rahast tal puudust ei ole. Abikaasaga on nad küll lahkumineku äärel, aga naine ei pööra sellele erilist tähelepanu. Tema ilus elu pööratakse aga pea peale, kui tema poeg Daniel kohtub kinnisvarabüroos töötava Cherryga. Noored armuvad.

Laura tahab väga kohtuda tüdrukuga, kes tema poja südame on võitnud. Ta tervitab noort naist lahkelt oma kodus, kuid see ei kulge päris nii nagu soovitud. Ei Laura ega ka Cherry jaoks.

Sealt saabki alguse põnev sündmustik. Oli huvitav lugeda, kuidas mõlema ootusärevast ja positiivsest suhtumisest sai selline raev ja viha teineteise vastu. Ei tahtnud raamatut üldse käest panna. Ootasin ja samas pelgasin lugemist. Kartsin, mis see lõpplahendus olla võiks. Aga ma olen rahul selle lõpuga.

Minu sümpaatia kaldus ema poole, kuigi ka tema tegi kohutavaid ja kummalisi asju. Ta valetas ja oli klammerduv. Samas Cherry tahtis endale kindlustada paremat tulevikku. Kartis paaniliselt, et langeb tagasi lapsepõlveaegsesse koju, kus kõik viitas vaesusele. Ta oli tark, kaval ja väga sihikindel. Teiselt poolt oli tal enesehinnanguga probleeme. Arvas, et tema vaene päritolu paistab kohe välja jne.

Kas tegemist on tüüpilise ämma ja minia konfliktiga? Või on see midagi enamat?

Kaasahaarav oli lugeda tegevuse arengut. Sobib ideaalselt puhkuse ajal ja põnevuse austajatele. Praegu tundub, et see on autori ainuke romaan. Loodan, et ta kirjutab veel.