Harriet Tyce. Veriapelsin (Varrak, 2019)

veriapelsin_KAANED_145×200_bleed4_tf.inddTõlkinud Maris Sõrmus
270 lk.

See oli üks kahtlane raamat. Ühest küljest see ei meeldinud mulle, aga teisest küljest ei saanud lugemist ka pooleli jätta. Tahtsin teada, kuidas see kõik lõppeb.

Tundub, et Alisonil on olemas kõik, mis ideaalseks eluks vaja – mees, tütar ja töö advokaadina. Ta on just saanud juhtumi, kus tal tuleb kaitsta oma mehe tapnud naist. Aga nagu teada, kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda mitte. Alisonil on alkoholiprobleem, ta kipub liiga palju jooma. Lisaks on tal ka armuke. See kõik peaks tegema temast vastumeelse tegelase ja eks teeb ka. Siiski meeldis tema mulle nendest tegelastest kõige rohkem, sest ta suudab ennast lõpuks siiski kokku võtta.

Autor on suutnud luua sellise raamatu, kus mulle ükski peategelastest ei meeldinud. Ei meeldinud mulle eriti Alison ega ka tema mees Carl, samuti naise armuke Patrick. Alison ei meeldinud mulle sellepärast, et ta oli nii nõrk ja tegi kogu aeg valesid valikuid. Kuigi see viimane, mis ta tegi meeldis mulle küll. Seda on ausalt öeldes veider öelda (kellel raamat loetud, need saavad aru).  Ma ei suutnud aru saada, mida ta leidis oma armukeses. Selline robustne ja ebaviisakas tüüp. Carl oli mulle algusest peale vastumeelne, sellepärast, kuidas ta oma naist vaatas ja temaga rääkis.

Ühesõnaga tegelased ei meeldinud, aga tegevus oli huvitav. See, kuidas Alisoni isikliku elu taustal, oli olulisel kohal ka see mõrvajuhtum, millega ta tegeles. Üks kummaline raamat. Ma ei oska seda soovitada, sest ma ei suuda isegi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Kuna see on autori debüütteos, siis tal on potentsiaali edaspidisteks raamatuteks küll. Kui suudaks natuke positiivsema peategelase luua, kellel oleksid küll nõrkused, aga sellegipoolest lugejatele meeldiks.

Ja veriapelsin saab ka lõpuks oma tähenduse.

Advertisements