Louise Allen. Leedi, kes vajas pärijat (Ersen, 2019)

leedi-kes-vajas-pärijatTõlkinud Anne Kull
296 lk.

Selline raamat on ideaalseks lugemisvaraks puhkusel. Kerge ja kiire, eriti mõtlema ei pea, aga siiski kaasahaarav. Olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ning tõdenud, et osad on üsna kehvad, aga käesolev oli meeldiv üllatus.

On aasta 1815. Gabrielle Frost elab Portugalis oma viinamarjaistanduses, mida ta ise juhatab. Tol ajal on see ennekuulmatu, et üks naine ajab äri. Sellepärast saadab tema tädi Inglismaalt Leybourne’i krahvi Nathaniel Graystone’i tooma Gabrielle’i Londonisse seltskonda, et ta leiaks sobiva abikaasa. Gabrielle’il ei ole mingit soovi abielluda, et ta ise ja kogu tema vara läheks mehe käsutusse.

See oli tõesti mõnus ajaviitelugemine, mis lihtsalt haaras kaasa. Elasin naisele kaasa tema eesmärkide täitmisel ja lootsin, et ta saavutab selle, mida soovib. Lõpp oli muidugi klassikaline ja natuke liiga roosamanna, aga mis seal ikka. Mulle meeldis, et kangelanna ei olnud mingi värisev kaitsetu naisolevus ja mees ei olnud liiga macholik. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Advertisements

Amanda McCabe. Müürilille saladused (Ersen, 2019)

müürilille-saladusedTõlkinud Iiri Sirk
280 lk

Mul lugemine ei taha praegu eriti edeneda. Lootsin, et see raamat haarab mind endaga kaasa ning saan selle kiiresti läbi. Kahjuks jäi ka see raamat venima ja tegelikult oli see üsna igav. Ma oleks võinud selle ka pooleli jätta, aga inertsist olin juba pool raamatut läbi lugenud ja lootsin, et ehk läheb lõpu poole huvitavamaks. Ei läinud. Soovitada seda raamatut ei julge.

Diana Martin on noor naine, kes läheb Pariisi kajastama maailmanäitust. Tema vanemad pole sellest just vaimustuses, sest loodavad, et tütar leiab endale hea mehe ning loob perekonna. Nad siiski lubavad tal minna, sest loodavad, et Pariisist leiab hea kosilase. Dianal ei ole mõtteski veel perekonda looma hakata. Tema tahab oma vabadust ja tööd teha jne.

William Blakely on Diana sõbranna nõbu, kes töötab välisministeeriumis. Ka tema läheb Pariisi maailmanäitusele, Wales’i printsi kaaskonnas. Mees otsustab Dianat kaitsta tema ohtlikus töös. Kuigi minu jaoks jäi mõistetamatuks, mida on ohtlikku moeajakirjaniku töös.

Selline kerge ja üsna sisutühi lihtne raamatuke armastusest. Mulle praegu ei läinud üldse peale see õhkamine ja naiivsus. Tundus, et see raamat on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast, tühja sellest sisust.

Sarah Mallory. Vikonti kättemaks (Ersen, 2018)

vikonti-kättemaksTõlkinud Ülle Jälle
256 lk.

Vikont Gilmorton ei olnud naiste võrgutaja. Ta oli ikka olnud aumees. Seekord otsustas ta kättemaksuks võrgutada leedi Deborah Melthami. Kättemaksuks selle eest, et neiu vend oli võrgutanud tema õe ning jätnud ta siis saatuse hooleks. Lisaks sellele tapnud duellil veel tema noorema venna.

Deborah tundis Gilmortoni vastu vastupandamatut iha, mis ta lõpuks hukutab. Ometi ei suutnud ta vastu panna. Loomulikult on ta tulivihane kui mehe tegelik eesmärk välja tuleb, aga midagi pole enam teha.

Mõlemad püüavad toimunut vaikselt unustada, aga see pole võimalik. Gilmorton ei taha tunda neid tundeid, mis tal Deborah vastu tekkinud on. Deborah’gi püüab meest unustada, aga kui tal on vaja abi, et enda ja oma venna elu korda saada, siis ainus võimalus on pöörduda Gilmortoni poole.

See on selline tüüpiline ajaviiteromaan, mille ma ilmselt varsti unustan. Tegemist ei olnud millegi erilisega, aga aeg-ajalt on vaja midagi sellist lugeda, et peale eriti head raamatut, saaks liikuda edasi järgmise juurde. Igatahes oma eesmärgi see raamat täitis. Olen sellest sarjast lugenud paremaid. Natuke ilmetu oli, midagi ainuomast meelde ei jäänudki. Kes tahab tõesti midagi lihtsat lugeda, et aega parajaks teha, siis see vast sobiks.

Georgie Lee. Abieluga lunastatud võlg (Ersen, 2018)

abieluga-lunastatud-võlgTõlkinud Mare Tammark
278 lk.

Mul kuidagi ei edene praegu lugemine. Läheb kuidagi raskelt ja raamatud jäävad venima. Lootsin, et see on üks kiire lugemine. Noh, natuke kiirem oli, aga raamat ise pole midagi erilist. Pigem selline alla keskmise. Teadsin, et suurt sisukust siit pole mõtet loota, aga lootsin, et on vähemalt mõnus ajaviide. Kahjuks ei suutnud raamat mind eriti kaasa haarata. Muidugi ajaviiteks sobib lugeda küll, kui õhtuti on hull väsimus peal ja midagi muud teha ei jaksa.

Onu on Laura Townsendi perekonna laostanud ning Laural tekib plaan, kuidas perekonna varasid tagasi saada. Ta läheb püstoliga laenuandja Philip Rathbone’i majja, et oma vara tagasi nõuda. Kõik ei lähe aga sugugi plaanipäraselt ning plaan läheb vett vedama.

Paar päeva hiljem ilmub mees aga ootamatult tema koju ettepanekuga, et nad peaksid abielluma. Toob välja kõik mõistlikud põhjused, et naisel ja tema emal pole kuskile minna ning tal endal on vaja oma nooremale õele seltsidaami, väikesele pojale ema ning  kedagi, kes juhiks majapidamist. Laura otsustab nõustuda ning nad kolivad kohe Philipi majja.

Muidugi saab lihtsalt praktilisest abielust lõpuks midagi muud ning noored ei suuda tunnetele vastu panna.

Minu jaoks jäi raamat natuke igavaks, ei olnud selliseid põnevaid sündmuseid. Lugu lihtsalt nagu kulges oma arvatava lõpu poole.

Amanda McCabe. Talvekuninganna (Ersen, 2014)

talvekuningannaTõlkinud Ann Kuslap
302 lk.

Minu jaanuari lugemised on olnud senini küllaltki sünged. Need on sisaldanud nii mõrvu, gängstereid, psühhopaate, terrorit ja masendust. Vahelduseks oli väga hea lugeda ühte lihtsat ja armsat naistekat. See on ehtne armastusromaan, ajalooline veel pealegi.

Rosamundi perekond saadab ta Elizabeth I õukonda, eemale naabrite pojast, keda nad ei pea sobilikuks peigmeheks oma tütrele. Rosamund on alguses sellest küll löödud, aga õige pea haarab õukonnaelu ta enda keerisesse. Pealegi kohtub ta seal nägusa rootslase Anton Gustavsoniga. Rosamund armub ülepeakaela Antonisse.

Anton on Inglise kuninganna õukonnas rootslaste delegatsiooniga. Delegatsiooni eesmärgiks on sõlmida abielu Inglise kuninganna ja Rootsi kuninga vahel. Kuid Antonil on ka omad eesmärgid. Tema ema oli inglanna ning vanaisa jättis oma mõisa Antonile. Anton tahab seda mõisa enda käsutusse, aga tema nõbu Celia ei ole sellega nõus. Viimane, mida Antonil vaja, on lasta ennast eksitada kaunil Rosamundil.

Nagu arvata võibki on siin raamatus palju armastust. Nõretavaid seksistseene on õnneks vähe, nii et oli nauditav ja kiire lugemine. Mõni asi oli küll naljakas ja natuke hooletusvigu oli ka sisse lipsanud, aga see ei häirinud seekord lugemist. Oli mõnus ajaviide ja andis ajule puhkust.

Margaret Moore. Kelmide abielu (Ersen, 2017)

kelmide-abieluTõlkinud Anne Kull
280 lk.

Mu eelmised paar raamatut olid küllaltki ängistavad ja kurvad, nii et tahtsin seekord midagi helgemat. Ja mis saaks selleks olla parim valik, kui lihtne ja mõnus armastusromaan. Õnneks see raamat ei petnud mu ootuseid.

Tegevus toimub aastal 1814 Põhja-Inglismaal. Sir Develin Dundrake’i juurde saabub ootamatult Theodora Markham, kes teeb mehele abieluettepaneku. Thea teeb seda sellepärast, et tema isa kaotas mängupõrgus Develinile nende viimase varanatukese. Develin on ettepanekust üllatunud, aga samas on tingimused mõistlikud ning ta otsustab nõustuda.

Muidugi ei lähe kõik nii lihtsalt nagu plaanitud. Juba abielus olles kerkivad esile igasugused probleemid ja ka tunded ei püsi vaka all.

See oli just täpselt selline raamat, mida mul tol hetkel vaja oli. Kerge ja nauditav ajaviitelugemine, kus liigselt mõtlema ei pea. Tead, et lõpp on helge ja õnnelik. Raamat oli ka hästi toimetatud ja tõlgitud, mingeid erilisi vigu ma ei märganud.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et see raamat meie raamatukokku telliti. Tavaliselt pole meile juba tükk aega selliseid lihtsaid ajaloolisi armastusromaane võetud. Mul on väga hea meel, et seda seekord siiski tehti. Paljud lugejad tegelikult tahaksid neid lugeda.

Soovitan lugeda, kellele meeldivad lihtsad armastuslood või kes ajaviiteks tahavad lugeda midagi kerget.

Tiffany Reisz. Viskivaras (Ersen, 2017)

viskivarasTõlkinud Mikk Pajuste
341 lk.

Üks väga ilusa kaanepildiga raamat. See on ka praktiliselt ainus asi, mis selle loo juures ilusat on. Alguses, kui seda lugema hakkasin, ei tõmmanud lugu mind üldse kaasa, nii et võtsin teise raamatu ka lugemiseks.

Ma ei saanud üldse aru, miks on vaja kahte võõrast inimest seksima ja Parist seda lugu jutustama, kui raamat võikski koosneda ainult sellest loost. Lõpus muidugi ma sain aru, miks seda vaja oli, aga alguses tundus see täiesti mõttetu. Siis hakkas jutustus ennast lahti kerima ja läks põnevaks. Mängu tuleb mõrv, saladused ja seks. Seksikirjeldusi on ikka väga palju ja detailseid.

Sisukirjeldusest siis niipalju, et Paris ja Cooper veedavad koos ühe öö. Hommikul ärgates avastab Cooper, et naine on temalt röövinud miljon dollarit maksva Red Threadi viskipudeli. Naine ei saanud sellega küll majast välja, aga Cooper ei kutsu ka politseid. Paris väidab, et see pudel peaks seaduslikult kuuluma hoopis talle ja jutustab talle loo, mis viis Read Threadi hävinguni ning mis juhtus pärast seda.

Mõtlesin, et on ilus armastuslugu ja tõesti see Paris ja Cooper tundusid mõttetud tegelased. Nautisin mõnda aega seda armastuslugu, kui tuli ilmsiks üks saladus, mis tegi kogu loo rõvedaks. Siis ma lasin tekstist juba silmadega üle, ei tahtnudki enam lugeda seda. Kõige hullem on see, et peategelased jätkasid ikka samamoodi peale saladuse ilmsikstulekut.

Ma ei oskagi seda raamatut kellelegi soovitada ja ei julge ka. Ma olen muidu üsna vabameelne inimene, aga “Viskivaras” oli isegi minule liiast.