Holly Seddon. Püüa mitte hingata (Päikese Kirjastus, 2017)

püüa-mitte-hingataVahelduseks õnnestus lugeda ühte põnevat raamatut, mis sai ootamatult kiiresti läbi. Kuigi tundub, et suurt tegevust seal ei olnudki, haaras raamat niimoodi kaasa, et ei suutnud seda käest panna. Tegevus on tegelikult ikka olemas, aga läheb tasa ja targu, nii et ootamatult oled sa üleni selle sisse mässitud.

Peategelane Alexandra Dale on oma eluga põhja jõudnud. Ta on vabakutseline ajakirjanik ja alkohoolik. Alkoholismi tõttu jäi ta ilma oma abikaasast, lapsest ja karjäärist. Tal on üsna kindel päevakava. Hommikul jooks, siis natuke tööd ja lõunast hakkab jooma.

Ühel päeval kirjutades ühest arstist artiklit, avastab ta haiglas käies Amy Stevensoni. Nad on mõlemad 30-aastased. Talle meenub Amy juhtum ning talle hakkab see huvi pakkuma. Ta otsustab kirjutada Amyst loo ja välja selgitada, mis juhtus 15 aastat tagasi ja kes seda talle tegi.

15 aastat tagasi oli Amy tavaline 15-aastane koolitüdruk, kes ühel päeval teel koolist koju kadus. Mõni päev hiljem leiti ta pargist läbi pekstuna. Peale seda on Amy olnud arstide arvates 15 aastat koomas. Tegelikult on ta siiski teadvusel, aga ta ei saa suhelda ega oma keha liigutada. Samuti on tema mõistus jäänud 15. aastase tüdruku tasemele. Tal puudub ajataju ja talle tundub, et pole oma vanemaid ega sõpru ilmatuma aeg näinud. Lõpuks hakkab Amyle siiski kohale jõudma, et midagi on valesti.

Alex ei ole klassikaline peategelane. Naine ja alkohoolik. Hoolimata sellest suudab ta siiski kuidagi funktsioneerida. Ja see ei muutnud teda vastumeelseks. Ta oli inimlik. ning lõpuks ta ka võtab selle probleemiga midagi ette.

Näiliselt küll raamatus suurt tegevust ei toimu. Alex uurib vaikselt omaette, kasutades vahel küll oma eksabikaasa ja Amy kunagise kallima Jake’i abi. Ja nii huvitav on ju teada saada, et kes see siis lõpuks oli. Kahtlaselt käituvaid tegelasi on raamatuis mitmeid.

Esikaanel on tekst, et unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda “Püüa mitte hingata” köidet käest panna. See on lihtsalt nii hea. (Goodreads). Mina ütleks nii, et neid ei pea unustama, aga “Püüa mitte hingata” on sama põnev kui nimetatud raamatud ja tõsi on see, et käest panna on väga raske. Lugesin poole ööni ja hommikul ärgates alustasin ka kohe lugemist. Julgen soovitada põnevusearmastajatele ja mis minule väga meeldib, siis see raamat ei ole verine ja vägivaldne.

Advertisements

Susan Meissner. Saialillede sügis (Ersen, 2016)

saialillede-sugis“Saialillede sügis” on üks väga-väga hea raamat. Ma ei oodanud sellelt raamatult eriti palju, aga see üllatas mind. Arvasin, et tegemist on tüüpilise armastusromaaniga, aga raamatul on hoopis sügavam sisu.

Raamatu autor on paigutanud teose sündmused ajaloolisse konteksti väikeste mugandustega. Ellise saarel haigla, Triangle Shirtwaist’i tulekahju ja terrorirünnak on tegelikult ka toimunud sündmused.

Tegevus toimub aastatel 1911 ja 2011. Clara Wood on meditsiiniõde, kes töötab Ellise saarel Ameerikasse saabuvate immigrantidega. Ta on seal olnud terve aasta, ega suuda sealt lahkuda. Ta on ennast sinna kapseldanud, sest nägi pealt, kuidas tema armastatud mees Triangle Shirtwaisti tulekahju ajal surnuks kukkus.

Ühel päeval saabub Ellise saarele Andrew Gwynn, kes põeb sarlakeid. Andrew on kaotanud oma naise ja Clara tunneb talle kaasa. Clara asub tema eest hoolitsema ja kui mehel on talle üks palve, siis ei suuda ta keelduda. Seda tehes satub ta ühele saladusele ning ta peab otsustama, kas räägib sellest mehele või mitte.

2011. aasta septembris möödus kümme aastat maailma kaubanduskeskuse terrorirünnakust. Taryn Michaels on ennast veennud, et ta on õnnelik töötades kangapoes ja üksi tütart kasvatades. Ta arvab, et on mehe kaotusest üle saanud, kuni avaldatakse üks ammune foto ja ta elab jälle läbi need hetked, kui ta mees selles terroriaktis surma sai. Naist vaevavad süümepiinad. Kui poleks olnud tema sõnumit, oleks mees jäänud enda korrusele ja tal oleks olnud võimalus ellu jääda. Taryn isegi oleks võinud surma saada, aga ta jäi kohtumisele hiljaks ning tema elu päästis üks võõras mees.

Raamatu kahte liini ei seo mitte midagi muud, kui üks sajandivanune sall. Kollane ja saialilledega. See sall annab lootust, et  ükskõik, mis juhtub, peale vihmasadu tuleb mõne aja pärast jälle päike välja.

Raamatus on käsitletud väga emotsionaalseid teemasid – surm, lein, armastus. Sellepärast ma ei suutnud seda väga palju järjest lugeda. Raamatus on mitmeid kurbi sündmuseid, aga sellest hoolimata jättis see lõpuks mu hinge helge tunde. Ükskõik, mida elu toob, lootust ei tohi kaotada. Soovitan lugeda!