Oktoobri kokkuvõte

Peale paari kesist lugemiskuud tundub, et olen suutnud end kokku võtta. Või siis on juhtunud lihtsalt kätte head raamatud.

Seekord oli tõesti palju häid raamatuid. Näiteks Lagercrantz “Mees, kes otsis oma varju”, Paula Hawkins “Vete sügavusse”, Elin Toona Gottschalk “Pagulusse” ja Peter Swanson “Mõrva väärt”. Kõige kehvem lugemiselamus oli sellel kuul Emily France “Sinu jäljed”.

Loetud raamatuid: 13
Loetud lehekülgi: 4234
Kõige paksem raamat: Elin Toona Gottschalk “Pagulusse” (454 lk.)
Kõige õhem raamat: Mart Juur “IFF. Suur Loterii” (200 lk.)

Oktoobri raamatud

Advertisements

George R. R. Martin. Seitsme kuningriigi rüütel (Varrak, 2017)

seitsme kuningriigi ryytel_kaas.inddIllustreerinud Gary Gianni
Tõlkinud Juhan Habicht
359 lk.

Eile öösel lõpetasin järjekordse põneva raamatu Jää ja tule laulu sarjast. See raamat koosneb kolmest eri loost, milles peategelased on samad. Tegevus toimub umbes sada aastat enne “Troonide mängu” sündmuseid. Troonil on Targaryenid, kuigi lohesid enam ei ole, aga neid veel mäletatakse.

Sündmuste peategelasteks on kaks omapärast tegelast. Rüütel nimega Duncan Pikk. Nagu nimigi ütleb, siis on ta erakordselt suur. Samas on ta ka heasüdamlik ja natuke naiivne. Esimes jutus ta plaanib minna turniirile ja selle võita, et natuke raha saada. Dunk on nimelt vaene rändrüütel, kelle kasvatas üles auväärne rüütel. Oma emast ja isast ei tea Dunk mitte midagi, ta oli vaene orb, kui rüütli kannupoisiks võeti. Samas on tal suur autunne ning ta keeldub tegemast asju, mis tema autundega kokku ei lähe.

Nagu tollel ajal kombeks, siis vajab rüütel endale kannupoissi. Ühes suvalises kõrtsis kohtub Dunk 8-aastase kiilaka poisiga, keda kutsutakse Munaks. Muna on üks omapärane väike poiss, kes reisib ringi valenime all ning kes eelistab oma juuksed maha ajada. Õige pea muidugi selgub ka, kes ta tegelikult on. Need kaks suudavad alati sattuda sündmuste keskele.

See oli üks tõeliselt mõnus lugemine, põnev ja samas ka humoorikas. Pildid annavad raamatule väga palju juurde. Soovitan lugeda, kes armastavad Jää ja tule laulu sarja, aga samas sobib ka neile, kes ei ole seda veel lugenud, sest need sündmused toimuvad enne põhisündmusi. Autor on lubanud nendest tegelastest veel kirjutada ning seega koostada sarja ametliku eelloo. Ma loodan, et ta seda ikka teha ka jõuab. Mina igatahes jään ootama ja tahan veel nendest tegelastest lugeda.

Ma ei leidnud, et ta oleks praeguseks nendest veel midagi kirjutanud, aga võib-olla ma lihtsalt ei osanud otsima. Mõni targem võiks mind valgustada, kas ta on juba midagi kirjutanud Dunkist ja Munast või siis mitte.

George R. R. Martin. Tants lohedega. Teine raamat (Varrak, 2017)

tants-lohedega-v-osa-2-raamatTõlkinud Tarmo Vaarpuu
623 lk.

Tegemist on sarja Jää ja tule laul V. osa teise raamatuga. Mis ma oskan öleda selle raamatu kohta? Halb ta ei ole, temas on olemas teatud põnevus, aga autor hakkab mulle närvidele käima. Esiteks on ta juba maha tapnud päris palju mu lemmiktegelasi. Lootsin, et ta on sellega nüüd ühele poole saanud, aga ei. On ju veel neid häid tegelasi alles jäänud. Igatahes ma olen natukene kurb. Miks on vaja kõik vähegi sümpaatsed tegelased tappa? 😦 On ka teine võimalus ja sedagi kasutab Martin päris tihti. Lihtsalt nendest enam mitte rääkida. No kuhu ta niimoodi selle sarjaga välja jõuab? Ei tea, kas ta ise teab?

Selles osas muidugi intriigid jätkuvad, muidu ju ei oleks põnev. Päris palju on reetmisi. Tundub, et kõik reedavad kõiki ning on äraostetavad. Kõik tahavad olla kuningad ja neid tulevaste valitsejate kandidaate muudkui ilmub uksest ja aknast juurde. Nendest räägitakse paaris peatükis ja siis saabub jälle vaikus ja sa ei tea jälle, mis neist sai. Loodad, et ehk järgmises raamatus on nendele ka ruumi jätkunud.

Üldiselt on mul praegu tunne, et ei tahagi järgmist osa lugeda, sest on veel paar tegelast, kes mulle meeldivad. Need on veel tapmata. Kuigi tõenäoliselt ma ikka loen järgnevad osad ka läbi. Mõnes mõttes on mul kahju, et ma ei oodanud selle sarja lugemisega senikaua, kui kõik osad on eesti keeles olemas. Tegevus ja tegelased jõuavad juba natuke meelest ära minna, kui järgmine osa ilmub.

Viimases osas mul oli kohati mõne tegelase meenutamisega raskusi, et kes ta oli ja miks temast räägitakse. Martin on loonud väga laia fantaasiamaailm, mis minu arvates on hakanud natuke laiali valguma ning viimases osas oli minu meelest liiga palju heietusi. Kõik kuskil vaikselt nokitsesid midagi, aga suurt edasi see tegevus ei liikunud. Okei, mõned tapeti, aga uuele valitsejale pole nad ikka lähemale saanud (kuigi mul on väike aimdus, kes see võiks olla, aga ta tundub olevat hea nii, et võib-olla Martin tapab ta ikkagi ära). Minu jaoks jäi kohati igavaks. Uskumatu, et ma seda ütlen. Eelnevad osad on olnud suurepärased, aga nii see on. Nüüd peab ilmselt jälle tükk aega järgmise osa tõlkimist ootama. Ja ärme unusta, et tali on tulekul. Head lugemist! 🙂

PS! Lohed on armsad, kui nad omale pesa tegid. 😉

George R. R. Martin. Tants lohedega (Varrak, 2016)

tants-lohedega-v-osa-1-raamat“Tants lohedega” on George R. R. Martini sarja “Jää ja tule laul” viies osa. Selle raamatu tõlkimist tuli kaua oodata. Tahaks loota, et selle teine raamat tuleb ka õige pea. Muidu kipuvad tegelased meelest minema, kuigi raamat on põnev, aga neid erinevaid tegelasi on nii palju, et alguses oli vaja mõnede juures meelde tuletada, et kes on kes. Raamatu taga on õnneks toodud erinevate kodade sugupuud.

Seekordne raamat on minu meelest natuke aeglasema tempoga, kui eelmised. Kogu aeg nagu midagi toimub, mingid plaanid, sepitsused ja intriigid, aga nende tulemusi pole veel näha. Ehk siis tuleb oodata järgmist osa.

Trooninõudlejaid on mitu ja neid tuleb veel juurde, nii et läheb põnevaks, kes siis lõpuks trooni saab ja mismoodi kõik lõppeb.

Idas valitseb endiselt Daenerys oma lohedega, keda ta ei suuda ohjata. Tal on palju vaenlasi ja neid tuleb aina juurde. Samas on tal ka toetajaid, kes teda igati abistavad, aga ta ei usalda eriti kedagi.

Tyrion on ka teel Daeneryse juurde, aga teda tabavad igasugused sekeldused, millest ta saab temale omaselt üle nalja ja kavalusega.

Minu lemmiktegelane selles sarjas, kes veel elus on, on Jon Snow. Ma loodan, et ta ka järgnevates raamatutes ellu jääb. Kuigi senised raamatud on näidanud, et kes vähegi meeldima hakkab, see saab surma. Jon valitseb endiselt müüril ja püüab seal metslaste ja vahtkonna vahelisi suhteid tasakaalus hoida.

Hea meel on tõdeda, et selles raamatus on taas juttu Brandon Starkist ja tema teekonnast. Eelnevas osas temast juttu polnud. Aga nagu autor ise on öelnud, siis “Tants lohedega” ei järgne raamatule “Vareste pidusöök”, vaid kulgeb sellega käsikäes. Kui raamatu “Vareste pidusöök” tegevus on rohkem suunatud Kuningalinnas, Raudsaartel ja Dorne’is toimuvale, siis “Tants lohedega” keskendub Mustale Kantsile ja Müürile, Müüri tagusele alale, Pentosele ja Orjalaevade lahele.

Tegemist on kaasahaarava ja põneva raamatuga. Tahaks kohe juba järgmist osa alustada, aga kahjuks peab ootama. See osa oli eelnevatest natuke pehmem ja leebem, eriti kedagi surma ei saanud. Autoril on mõnus ja omapärane fantaasia. Soovitan lugeda.