Fjodor Dostojevski. Kuritöö ja karistus (FUTU Print, 2012)

e-raamat-kuritöö-ja-karistusTõlkinud Anton Hansen Tammsaare

541 lk.

Kunagi kooliajal, kui see raamat oli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, siis ei suutnud ma seda lõpuni lugeda. Nüüd lõpuks, üle kivide ja kändude, sai see raamat loetud. Dostojevski pole ikka minu kirjanik (kuigi ma ilmselt võtan mingi tema raamatu sellel aastal veel käsile, et lugemise väljakutset lõpetada).

Peategelaseks on endine üliõpilane Rodion Raskolnikov: Ta elab äärmises vaesuses ühes pimedas toapugerikus. Tööd tal pole, nii et raha tal ka pole, mille eest süüa ja muud eluks vajalikku osta. Nii ta siis konutab kogu aeg toas ja mõtleb oma mõtteid. Tal sünnib omast arust suurepärane mõte tappa üks vanaeit. Vanaeit on liigkasuvõtja, kellest nagunii keegi puudust ei tunne ja saabki ilma puhtamaks. Vähemalt nii mõtleb Raskolnikov.

Ta teebki oma mõtte teoks. Muidu oleks ju nagu kõik korras, aga peale seda ei anna talle ikkagi südametunnistus rahu. Nii ta mõtleb ja vaagib omaette pikalt ja laialt, mida teha. Kas anda ennast ikkagi üles või ennast ära tappa.

Minu jaoks oli tegemist raske lugemisega. Nagu loeks mingi hullu kirjutatud teksti. Minu arvates see Raskolnikov oligi hull, aga mulle kohati tundus, et autor oleks nagu ise ka mingis hullushoos olnud, kui selle kirja pani. Raskolnikov käis mulle närvidele. Hull, soniv, paranoiline inimene.

Igasuguseid tegelasi oli ka kohati liiga palju, nii et nad alguses mul segamini läksid. Pidin ikka mõtlema, et kes too nüüd oli. Ei olnud minu maitse see raamat. No ei istu mulle need pikad venivad filosoofilised mõtisklused. Kohati oli raamat liiga teatraalne.

 

Advertisements