Erling Kagge. Vaikus müraajastul (Post Factum, 2018)

vaikus-müraajastul-rõõm-end-maailmast-välja-lülitadaTõlkinud Sigrid Tooming
Fotod Kaupo Kikkas
148 lk.

See oli ka üks raamatutest, mida Eia Uus soovitas. Kagge raamat oli mulle juba enne ka silma jäänud, aga nüüd sain veelkord tõuke, et seda lugeda. Tema raamat “Kõnni” mulle päris meeldis.

Kõndimine ja vaikus mõlemad sobivad mulle. Kuigi kõndides mul on klapid kõrvas, et muusikat kuulata. See on nii linnas. Siis ma tahan linnamüra välja lülitada. Võib vist öelda, et asendan ühe müra teisega, aga samas, kui ma kuulan enda valitud muusikat, siis ma pahatihti ei kuulagi seda, vaid mõtlen omi mõtteid.  Samamoodi kasutan muusikat ühistranspordis. Looduses jalutades ma muidugi klappe ei kasuta ja seal ongi kõige parem meelerahu saavutada.

Kagge arvates peaks suutma vaikuse igaüks endas üles leidma ka kärarikkas kohas, aga inimesed seda pahatihti ei tahagi. Inimesed kardavad vaikust nagu tuld. Sellepärast pannakse telekas või raadio taustale mängima või lihtsalt suheldakse teise inimesega. Vaikuses oled sa silmitsi iseendaga. Vaikus võib olla igav. Vaikus võib olla ebamugav.

See ongi raamat sellest, mis see vaikus on, kust seda leida ja miks ta nii oluline on. Siin on autori 33 mõtet vaikusest. Need mõtted on tekkinud tal enamasti enda elu ja kogemuste põhjal. Mõtlemapanev raamat. See on ka selline raamat, mida tasuks aeg-ajalt üle sirvida või lugeda.

Siin raamatus kirjeldas Kagge ühte omapärast katset. Inimesed pidid olema 15 minutit üksi ruumis ilma nutitelefoni, muusika või lugemisvarata. Nad said mõelda ainult enda mõtteid. Enamik katses osalenuist tunnistas, et neil oli raske keskenduda ja ligi pooled neist olid nõus saama elektrilöögi, et oma vaikuseaega lühendada.

Advertisements

Erling Kagge. Kõnni. Üks samm korraga (Postimees Kirjastus, 2019)

kõnni-üks-samm-korragaTõlkinud Sigrid Tooming
174 lk.

Aprillis käisin kuulamas Eia Uus’i, kes soovitas uudiskirjandust. Seal ta tutvustas küll sama autori teist raamatut, aga mainis, et peagi on eesti keeles olemas ka raamat “Kõnni. Üks samm korraga”. Autor tundus huvitav inimene ja mulle meeldib jalutada, nii tundus ka see raamat lugemiseks loogiline valik.

Selles raamatus Erlin Kagge arutlebki, miks me kõnnime. Mis vägi see on, mis sunnib meid jalga jala ette panema? Inimene on aegade algusest saadik kõndinud, see oli ainus edasiliikumise viis. Nüüdsel ajal on inimesed mugavaks läinud ja eelistavad transporti. Suurte vahemaade puhul on see muidugi arusaadav. Autor esitab siin ka küsimuse, et kui inimesed vähem käivad, kas nad siis ka taandarenevad.

Kagge kasutab erinevate kirjandusteoste ja filosoofide abi, aga põhiliselt ikkagi enda kogemusti. Ta on ise väga palju matkanud. Näiteks nii erinevatel poolustel kui ka New Yorgi kanalisatsioonis. Ta arutlebki, mis teda ajas nendele retkedele ja mis ta nendest õppis.

Autor on omapärane inimene ja oli huvitav tema mõtteid lugeda. Need olid asjalikud mõtisklused, mis ei pretendeeri lõplikule tõele, aga oma iva nendes on. Ühesõnaga autor soovitab rohkem kõndida. See arendab aju loovust, aitab erinevatele probleemidele lahendusi leida ning annab hea enesetunde. Praegu on just ideaalne aeg minna loodusesse  ja nautida jalutamist. Soovitan lugeda!

Frédéric Gros. Kõndimise filosoofia (Tallina Ülikooli Kirjastus, 2016)

gros_kaas_selg 30.inddKohe, kui nägin, et sellise pealkirjaga raamat on ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Mulle meeldib kõndida ja olla oma mõtetes, vahel ka lihtsalt muusikat kuulates ja ennast muudest asjadest välja lülitades.

Kõndimine on siiski ka tänapäeval väga suur osa meie igapäevaelust. Aitab meil peale pikka päeva lõõgastuda või lihtsalt mõtteid selgeks saada, annab meile energiat ja rõõmu ning pakub ilusaid vaateid, kui looduses käia. Või lihtsalt minna punktist A punkti B.

Autor räägib kõndimisest nii isiklike kogemuste kaudu kui ka erinevate filosoofide vaatenurgast. Ta selgitab, miks käimine on oluline. Mitte ainult meie füüsilise tervise seisukohast vaid ka vaimsest. Räägib kõndimise erinevatest vormidest – matkamine, palveränd, jalutamine ning lihtsalt ühest kohast teise liikumisviis.

Autor käsitleb oma raamatus mitmeid suuri filosoofe, kes armastasid kõndida (Nietzsche, Rimbaud, Rousseau, Thoreau, Nerval, Kant, Gandhi, Hölderlin). Tutvustab nende elu ja suhtumist kõndimisse. Ja nemad kõndisid palju ning pikki vahemaid. Ikka päevi ja sadu kilomeetreid. Kahjuks ei hellitanud saatus neid. Kes läks hulluks, kes jäi haigeks.

See raamat ei ole kindlasti mitte lihtne lugemine, aga samas on see keeleliselt nii ilus. Tänud tõlkijale. Peab kõvasti keskenduma, sest raamat on filosoofiline. Vähemalt mina pidin kohati mõnda lõiku mitu korda üle lugema. 😀 Samuti on see tihedalt seotud usuga. Ma veendusin jälle, et filosoofia ei ole siiski päris minu teema, kuigi raamatut soovitan lugeda! Ma sain siit palju häid mõtteid ja lugemissoovitusi.

 

Joris-Karl Huysmans. Äraspidi (Koolibri, 2013)

araspidiJärjekordne lugemise väljakutse raames loetud raamat. Ma poleks muidu seda kätte võtnud ja kui ka oleks, siis jätnuksin pooleli. See raamat on minu selle aasta kehvim lugemiselamus.

Teose peategelane on des Esseintes, kes põlgab oma ajastu väärtusi. Tema on aristokraat ja peab ennast teistest paremaks. Talle ei sobi lugeda neid kirjandusteoseid, mis on populaarsed. Samamoodi on kunstiga. Raamatus mingit erilist tegevust ei toimu. Ainult kirjeldatakse, kuidas ja mis värvidega ta toad sisustas, mis maalid seintel on ja millised kirjandusteosed tema raamatukogus on. Ja ma ei liialda, peaaegu terve raamat on sellel teemal. Vahele ka usu- ja filosoofilisi mõtisklusi.

Tegevust on ainult nii palju, et des Esseintes kolib Pariisist kuskile eraldatud kohta ning elabki oma eraldatud elu seal nii kaua, kuni tervis sunnib tagasi kolima. Selle aja jooksul ta ei teegi suurt midagi. Uneleb ja mõtiskleb seal. Üritab korra Inglismaale reisida, aga poole tee peal mõtleb jälle ümber.

Sageli on selles raamatus nii, et terve lõik on üks lause. Kasutatud on palju erinevaid võrdlusi ja ilukõnet. Seda oli minul igatahes väga raske lugeda. Mõte kippus kogu aeg kuskile mujale uitama. Raamat ilmus esimest korda 1884. aastal. Kes armastab filosoofiat, siis võib isegi see raamat meeldida.