Frédéric Gros. Kõndimise filosoofia (Tallina Ülikooli Kirjastus, 2016)

gros_kaas_selg 30.inddKohe, kui nägin, et sellise pealkirjaga raamat on ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Mulle meeldib kõndida ja olla oma mõtetes, vahel ka lihtsalt muusikat kuulates ja ennast muudest asjadest välja lülitades.

Kõndimine on siiski ka tänapäeval väga suur osa meie igapäevaelust. Aitab meil peale pikka päeva lõõgastuda või lihtsalt mõtteid selgeks saada, annab meile energiat ja rõõmu ning pakub ilusaid vaateid, kui looduses käia. Või lihtsalt minna punktist A punkti B.

Autor räägib kõndimisest nii isiklike kogemuste kaudu kui ka erinevate filosoofide vaatenurgast. Ta selgitab, miks käimine on oluline. Mitte ainult meie füüsilise tervise seisukohast vaid ka vaimsest. Räägib kõndimise erinevatest vormidest – matkamine, palveränd, jalutamine ning lihtsalt ühest kohast teise liikumisviis.

Autor käsitleb oma raamatus mitmeid suuri filosoofe, kes armastasid kõndida (Nietzsche, Rimbaud, Rousseau, Thoreau, Nerval, Kant, Gandhi, Hölderlin). Tutvustab nende elu ja suhtumist kõndimisse. Ja nemad kõndisid palju ning pikki vahemaid. Ikka päevi ja sadu kilomeetreid. Kahjuks ei hellitanud saatus neid. Kes läks hulluks, kes jäi haigeks.

See raamat ei ole kindlasti mitte lihtne lugemine, aga samas on see keeleliselt nii ilus. Tänud tõlkijale. Peab kõvasti keskenduma, sest raamat on filosoofiline. Vähemalt mina pidin kohati mõnda lõiku mitu korda üle lugema. 😀 Samuti on see tihedalt seotud usuga. Ma veendusin jälle, et filosoofia ei ole siiski päris minu teema, kuigi raamatut soovitan lugeda! Ma sain siit palju häid mõtteid ja lugemissoovitusi.

 

Advertisements

Joris-Karl Huysmans. Äraspidi (Koolibri, 2013)

araspidiJärjekordne lugemise väljakutse raames loetud raamat. Ma poleks muidu seda kätte võtnud ja kui ka oleks, siis jätnuksin pooleli. See raamat on minu selle aasta kehvim lugemiselamus.

Teose peategelane on des Esseintes, kes põlgab oma ajastu väärtusi. Tema on aristokraat ja peab ennast teistest paremaks. Talle ei sobi lugeda neid kirjandusteoseid, mis on populaarsed. Samamoodi on kunstiga. Raamatus mingit erilist tegevust ei toimu. Ainult kirjeldatakse, kuidas ja mis värvidega ta toad sisustas, mis maalid seintel on ja millised kirjandusteosed tema raamatukogus on. Ja ma ei liialda, peaaegu terve raamat on sellel teemal. Vahele ka usu- ja filosoofilisi mõtisklusi.

Tegevust on ainult nii palju, et des Esseintes kolib Pariisist kuskile eraldatud kohta ning elabki oma eraldatud elu seal nii kaua, kuni tervis sunnib tagasi kolima. Selle aja jooksul ta ei teegi suurt midagi. Uneleb ja mõtiskleb seal. Üritab korra Inglismaale reisida, aga poole tee peal mõtleb jälle ümber.

Sageli on selles raamatus nii, et terve lõik on üks lause. Kasutatud on palju erinevaid võrdlusi ja ilukõnet. Seda oli minul igatahes väga raske lugeda. Mõte kippus kogu aeg kuskile mujale uitama. Raamat ilmus esimest korda 1884. aastal. Kes armastab filosoofiat, siis võib isegi see raamat meeldida.