Sarah J. Maas. Tule pärija (Pikoprint, 2017)

tule-pärijaTõlkinud Mario Pulver
590 lk.

Lõpuks jõudsin lugeda sarja kolmandat osa. Selle raamatuga oli mul samamoodi nagu teise osaga. Alguses ei suutnud sellesse sisse elada (mul oli segajaid ka) ja pärast ma ei saa sellest enam välja. Muudkui mõtlen nende tegelaste peale ja tahaks kohe haarata järgmist osa. Loodan, et seda ei pea pikalt eesti keelde ootama.

Siinses osas on Chaol saatnud Celaena Wendlyn’isse, eemale Adarlani kuningast. Celaena ei lähe sinna aga käsku täitma, vaid ta tahab kohtuda haldjakuninganna Maeve’ga, et saada teada, mismoodi Adarlani kuningas enda väe saab ja mismoodi seda lõhkuda. Maeve on aga salakaval ning tal on enda ambitsioonid. Ta soovib, et Celaena õpiks tundma enda väge, enne kui ta mingeid vastuseid annab. Teda asub õpetama haldjaprints Rowan.

Raamatus ongi kolm tegevusliini. Üks jälgib Celaenat, teine Doriani ja Chaoli tegemisi riigi õõnestamisel ning kolmas on Manon Mustnokast, Adarlani kuninga eest võitlejast.

Algus oli raamatul jällegi rahumeelne, aga lõpp oli jälle nii põnev, et igal vabal hetkel püüdsin lugeda. Mind tõmbavad viimasel ajal erinevad kangelaste lood. Ka seda raamatut võib pidada omamoodi kangelaslooks, sest Celaena on tulnud läbi põrgust, et saada selleks, kes ta on. Selles osas ta vaatab enda hirmudele näkku ning see annab talle jõudu, et võidelda enda rahva ning teiste rõhutute eest. Ta õpib tundma ennast ning enda väge.

Aprill algas igatahes põnevalt.

Sarja eelnevad osad:

Klaastroon
Kesköö kroon

Indrek Hargla. French ja Koulu Tarbatus (Varrak, 2007).

french-ja-koulu-tarbatus404 lk.

Eelmisel suvel lugesin selle raamatu esimest osa “French ja Koulu“. Tol hetkel ilmselt ei olnud ajastus õige, igatahes jättis see mulle kahtlase mulje. Teist osa lugema hakates natuke kahtlesin, kas ikka tasub. Tasus küll, sest teine osa meeldis mulle oluliselt rohkem, kui esimene.

Siin raamatus on kolm erinevat seiklust, mis kõik toimuvad Tarbatus. Peategelasteks endiselt French ja Koulu. Lisaks veel Frenchi õpipoiss Tikk ja endine libahundipiiga Nell. Selle Nelliga saab siin ikka kõvasti nalja, sest Frenchil on tekkinud tema vastu tunded, aga Nell on tõrges ning ei võta vedu. Kõik, mis saab minna valesti, see valesti ka läheb. On palju mitte mõistmist ja ninanipse, lisaks veel mõrv ja armujook. Samuti luupainaja, kallistada armastav postiljon, lehkav sorts ning kari semiootikuid, kellel French kenasti naha üle kõrvade tõmbab. Nagu tal ikka kombeks. Ja kui kõik ei lähe plaanipäraselt või midagi on valesti, siis French ei ole kunagi süüdi. Alati on seda teised. 😀

Kui esimest osa sundisin ennast lõpuni lugema, siis teise osa lugemist ma nautisin. Lugesin seda ELLU-st ning sageli avalikus kohas. Pidin ennast mõnikord tõsiselt taltsutama, et mitte täiest kõrist üksi naerma hakata.

Hargla on väga omamoodi kirjanik, kes kirjutab nii erinevates stiilides, et lausa uskumatu. Soovitan tutvuda tema raamatutega. Väga mõnus ja muhe. Tuju teeb heaks.

Diana Gabaldon. Sügistrummid. 2. raamat (Varrak, 2017)

sygistrummid 2_kaas.inddTõlkinud Lauri Vahtre
608 lk.

See on üks minu lemmiksarju ja ka viimane eesti keelde tõlgitud raamat ei petnud mu ootusi. Kui eelmine osa edenes aeglaselt, siis viimasega seda probleemi ei olnud. Ikka veel ei ole tüdimust tekkinud. Endiselt on iga uue osa lõppedes tekkinud tahtmine, et haaraks kohe järgmise osa kätte. Peab ilmselt ootama umbes aasta, et järgmine osa ilmuks (ma väga loodan, et ikka tõlgitakse).

Seekordses osas keskendub tegevus rohkem Briannale ja Rogerile. Brianna on otsustanud minna ema juurde ja kohtuda oma pärisisaga. Roger ei saa muidu, kui peab talle järgnema. Loomulikult ei kulge midagi lihtsalt ning viperusteta.

Mind natuke häiris, et autor on kohati nii vägivaldne. Ma kogemata lugesin ühte tutvustust ja kahjuks ma selle lugemisega natuke spoilisin oma elamust. Nimelt mainiti seal ühte sündmust, mis mind alguses tohutult häiris, kui raamatut lugema asusin. Mõtlesin, et no milleks seda vaja on. Samas saan ju mõistusega aru, et see ajastu oligi oma olemuselt üsna vägivaldne. Lõpuks suutsin sellest siiski üle olla.

Mulle väga meeldib see, et Gabaldon teeb enne oma raamatute kirjutamist põhjaliku eeltöö ajaloo kohta. See annab nii palju raamatule juurde. Endiselt meeldivad mulle need tegelased ja endiselt juhtub nendega igasuguseid põnevaid ja ootamatuid asju. Siin on nii head, kui halba, naeru ja nuttu, hirmu ja huumorit ning loomulikult armastust ning armukadedust. Põrkuvad erinevad maailmavaated ja iseloomud. Kokku annab see mõnusa kompoti, mida on hea lugeda.

Seekordse osa puhul jäi mind häirima tegemata toimetajatöö. Hooletusvigu oli seekord ootamatult palju. Vahepeal ajas üks viga lausa teist taga. Näiteks sai Briannast vahepeal Biranna jne.

Peale selle postituse tegemist selgus, et tegemist ei ole tegemata toimetajatööga, vaid kogemata saadeti trükki vigane variant. Varrak oma FB-lehel on ka vabandanud toimetaja, tõlkija ning lugejate ees.

Kui see häiriv asjaolu välja jätta, siis sai loetud jälle üks suurepärane raamat. Nüüd on hinges selline tühjusetunne, et ei tea, mida peale hakata. Nagu peaks headest sõpradest määramata ajaks lahkuma.

Ega pole muud teha, kui oodata, millal järgmine osa eesti keeles ilmub. 🙂

Eelnevalt olen blogis kirjutanud veel selle sarja raamatutest:
Rändaja. 1. raamat
Rändaja. 2. raamat
Sügistrummid. 1. raamat

George R. R. Martin. Seitsme kuningriigi rüütel (Varrak, 2017)

seitsme kuningriigi ryytel_kaas.inddIllustreerinud Gary Gianni
Tõlkinud Juhan Habicht
359 lk.

Eile öösel lõpetasin järjekordse põneva raamatu Jää ja tule laulu sarjast. See raamat koosneb kolmest eri loost, milles peategelased on samad. Tegevus toimub umbes sada aastat enne “Troonide mängu” sündmuseid. Troonil on Targaryenid, kuigi lohesid enam ei ole, aga neid veel mäletatakse.

Sündmuste peategelasteks on kaks omapärast tegelast. Rüütel nimega Duncan Pikk. Nagu nimigi ütleb, siis on ta erakordselt suur. Samas on ta ka heasüdamlik ja natuke naiivne. Esimes jutus ta plaanib minna turniirile ja selle võita, et natuke raha saada. Dunk on nimelt vaene rändrüütel, kelle kasvatas üles auväärne rüütel. Oma emast ja isast ei tea Dunk mitte midagi, ta oli vaene orb, kui rüütli kannupoisiks võeti. Samas on tal suur autunne ning ta keeldub tegemast asju, mis tema autundega kokku ei lähe.

Nagu tollel ajal kombeks, siis vajab rüütel endale kannupoissi. Ühes suvalises kõrtsis kohtub Dunk 8-aastase kiilaka poisiga, keda kutsutakse Munaks. Muna on üks omapärane väike poiss, kes reisib ringi valenime all ning kes eelistab oma juuksed maha ajada. Õige pea muidugi selgub ka, kes ta tegelikult on. Need kaks suudavad alati sattuda sündmuste keskele.

See oli üks tõeliselt mõnus lugemine, põnev ja samas ka humoorikas. Pildid annavad raamatule väga palju juurde. Soovitan lugeda, kes armastavad Jää ja tule laulu sarja, aga samas sobib ka neile, kes ei ole seda veel lugenud, sest need sündmused toimuvad enne põhisündmusi. Autor on lubanud nendest tegelastest veel kirjutada ning seega koostada sarja ametliku eelloo. Ma loodan, et ta seda ikka teha ka jõuab. Mina igatahes jään ootama ja tahan veel nendest tegelastest lugeda.

Ma ei leidnud, et ta oleks praeguseks nendest veel midagi kirjutanud, aga võib-olla ma lihtsalt ei osanud otsima. Mõni targem võiks mind valgustada, kas ta on juba midagi kirjutanud Dunkist ja Munast või siis mitte.