Sarah J. Maas. Palgamõrvari mõõk (Pikoprint, 2018)

palgamõrvari-mõõkTõlkinud Mario Pulver
446 lk.

Uus aasta on nii kiirelt ja ootamatult alanud, et ma jõudsin alles nüüd oma selle aasta esimese raamatu lõpetatud. Siia raamatusse on kokku kogutud raamatu “Klaastroon” eellood. Siin on kõik viis eellugu: Palgamõrvar ja piraadipealik, Palgamõrvar ja ravitseja, Palgamõrvar ja kõrb, Palgamõrvar ja allillm, Palgamõrvar ja impeerium.

Nende lugude kaudu saame teada, miks Celaena on just selline nagu ta on. Ta võlgneb palju Arobynn Hamelile. Arobynn võttis ta lapsena oma kaitse alla, andis peavarju ja õpetas talle eluks vajaminevaid oskuseid. Nii et Celaena töötab Arobynni heaks.

See aga ei tähenda, et ta teeks alati nii nagu Arobynn temalt ootab. Ta rikub nimme tehingu, mis on talle vastumeelt ning sellele järgneb karm karistus. Karistus, mida ta kannab terve selle raamatu vältel ja mis tegi temast selle, kes ta on.

“Palgamõrvari mõõk” ei olnud minu jaoks küll nii põnev nagu ülejäänud sari, aga oli huvitav lugeda, mismoodi sai Celaenast see, kes ta on. Samuti see, et ta tegelikult ka vääris palgamõrvari nime, mitte ei kasutanud seda niisama suusoojaks. Siit saab aimu, millised mehed olid Sam Cortland ja Arobynn Hamel. Sarja teistes osades mainitakse neid tihti, aga siin avatakse nende isiksusi põhjalikumalt.

Kuna mul on sarja need osad läbi, mis senini eesti keeles on ilmunud, siis ootan juba, millal järgmine osa tõlgitakse. Loodan, et see varsti ka eesti keelde jõuab.

Sari Klaastroon:
Klaastroon (Pikoprint, 2016)
Kesköö kroon (Pikoprint, 2016)
Tule pärija (Pikoprint, 2017)
Varjude kuninganna (Pikoprint, 2018)

Sarjas on veel kolm osa. Loodan, et kõik ikka eesti keelde tõlgitakse.

Advertisements

Sarah J. Maas. Rooside ja okaste koda (Pikoprint, 2017)

rooside-ja-okaste-kodaTõlkinud Mario Pulver
411 lk.

Mul on väga hea meel, et olen avastanud Sarah J. Maas’i raamatud. Mulle tohutult meeldivad tema fantaasiamaailmad ja tegelased nendes.

Siin raamatus on kaks erinevat maailma – inimeste ja haldjate maailm. Kunagi oli olukord teine, aga nüüd on nende kahe maailma vahel piir, mida ületada ei tohi. Inimeste maailmas on karm talv ning Feyre jahib oma perekonnale metsas süüa. Ta tapab suure hundi, kes tegelikult on haldjas.

Peatselt tuleb üks metsik elajas kättemaksu nõudma. Valikuvõimalusi on kaks. Kas surm või siis ta läheb vangina haldjate maale kaasa. Seal avastab Feyre, et metsik elajas on tegelikult üks suurhaldjatest.

Feyre vihkab haldjaid juba ammusest ajast. Kuid Tamlini lossis temaga koos elades armub neiu haldjasse. Õige pea avastab ta, et haldjamaailmas varitseb mingi oht, mis ähvardab Tamlini maailma hävitada.

Lugema hakates haaras raamat mind kohe oma lummusesse. Lihtsalt see maailm oli nii kaasahaarav. Kahjuks ei olnud mul lugemiseks eriti aega, muidu oleks selle ühe jutiga läbi lugenud. Lõpus oli küll autori fantaasialend natuke kahtlane, kui Feyre pidi haldjamaailmas läbipaistvas kleidis haldjate ees olema. Ei tea, mis teema autoril sellega oli. Muidu lihtsalt suurepärane noortekas, kus on nii armastust kui ka põnevust. Lisaks veel kõiksugused veidrad olevused. Mind haaravad sellised asjad kaasa ning ma loodan, et ka sarja järgmised osad tõlgitakse eesti keelde.

Sarah J. Maas. Varjude kuninganna (Pikoprint, 2018)

varjude-kuningannaTõlkinud Mario Pulver
719 lk.

Tegemist on Klaastrooni-sarja neljanda osaga. Ilmunud on ka eellugu “Palgamõrvari mõõk” (2018), aga see on mul veel lugemata. Eks varsti võtan selle ka kätte.

Seekord naaseb Aelin tagasi Riftholdi, et kätte maksta oma kunagisele isandale, Palgamõrvarite Kuningale. Õiendamist vajavad ka teised tasumist ootavad arved. Kuid kättemaks ei ole tema ainus eesmärk. Ta tahab vabastada maagiat ning õiglust oma rahvale. Vabastamist ootab ka nõbu Aedion.

Adarlani kuningas on Aedioni hukkamisest otstustanud teha vaatemängu ning seadnud lõksu Aelinile, et ta kinni püüda ning vangistada. 

Paralleelselt sündmusega Riftholdis, toimub igasuguseid kahtlaseid asju ka Morathis. Valge tekib aina juurde ning Manon Mustnoka arvates on see kahtlane asi.

Mulle väga meeldib see sari ning ka “Varjude kuninganna” ei valmistanud pettumust. Väga kaasahaarav ning põnev. Siin leidub nii action’it kui ka vaiksemaid hetki. Vaiksematel hetkedel mõtleb Aelin oma minevikule ning suhetele ja püüab nendega leppida. Mulle meeldib ka Manon Mustnoka liin. Tegelane on omapärane ja natuke pahalane, mulle meeldib selline kombinatsioon. Ja muidugi Abraxos, seda nunnut lohet lihtsalt peab armastama. 😀

Kellele meeldivad nõiad, haldjad, maagia ning võitlus hea ja kurja vahel, siis neile on see raamat maiuspalaks. Minule igatahes sellised teemad sobivad. Lugemist soovitan alustada esimesest osast, kuigi ilmselt peaks sellest eel-loost alustama. Kuna ma ise seda veel lugenud pole, siis ei saa seda päris kindlalt väita.

Mille üle ma nüüd natuke nurisen, siis see on raamatu formaat. Seda on tõesti ebamugav käes hoida. Ei ole seda hea käes hoida voodis lamades ega diivanil istudes. 

Sari Klaastroon:

Palgamõrvari mõõk
Klaastroon 
Kesköö kroon
Tule pärija

Victoria Aveyard. Kuninga kong (Pikoprint, 2017)

kuninga-kongTõlkinud Karin Kull
566 lk.

Oh, kuidas ma selle raamatuga vaevlesin. Ma oleks tahtnud seda nii väga pooleli jätta, aga kuna see sobib mul lugemise väljakutse alla, siis pingutasin ikkagi lõpuni, kuigi raamatu teise poole lugesin üle rea. No kohe üldse ei haaranud endaga kaasa, kurtsin kolleegile ka, et uni tuleb peale seda lugedes ja tema vastas mulle, et issand, miks sa sellist kräppi loed. 😀

Mida raamat edasi, seda vähem mulle see peategelane meeldib. Mare on ennast haletsev noor naine, aga samas on ta ka pidevalt nii enesekeskne. Ainult tema ja tema. Need tema sisemonoloogid olid väsitavad ja ega siin suurt muud olnudki. Asju vaadeldakse küll ka teiste tegelaste vaatevinklist, aga nemad on natuke kõrvalisemad.

Vähemalt raamatu esimeses pooles oli neid sisemisi heitlusi ikka väga palju, sest ta oli kuningas Maveni vang. Raamatu teine pool on küll tempokam ja seal toimub rohkem tegevust, aga mul oli raamatust juba nii kopp ees, et ma ei suutnud sinna enam sisse elada.

Alguse uimerdamisele vastukaaluks toimub raamatu teises pooles päris palju sündmuseid. Mässud, erinevad liidud, pulmad. Toimub nii mõnigi üllatus, aga raamatu muljet see minu jaoks enam ei päästnud. Ma muidugi pole õige sihtgrupp ka. Sihtgrupiks on noored. Kusjuures selle sarja esimene osa mulle väga meeldis, teine osa oli juba pettumus nii et ma ei saagi enam aru, miks ma lootsin sellest kolmandast kiiret lugemist. Sarjas on ilmunud ka neljas osa, aga seda ma ilmselt läbi ei loe. Võib-olla ainult vaatan lõpu ära.

Stephen King. Laskur (Pegasus, 2006)

LaskurTõlkinud Mart Kalvet
226 lk.

Puhkus on mul vist pea sassi ajanud, sest ma ei saanud alguses aru, mida raamat endast kujutab. Eks ta vist on praegugi natuke segane. Kõige paremini iseloomustaks seda raamatut sõna unenäoline. Minu unenäod on selle raamatu sarnased. Õhustik sünge ning pinev ja toonid tumedad ning hallid.

Peategelaseks on Roland ehk siis laskur. Laskur jälitab mingil põhjusel meest mustas. Nii palju on aru saada, et see on mingil moel seotud Torniga. Sellel teekonnal kohtub ta mitmete kummaliste tegelastega. Näiteks kõrtsipidaja Alice, kummalised vaimolendid ning loomulikult Jake. Jake on üks noor poiss, kes on oma maailmast teise tõmmatud.

Tegemist on sarja esimese osaga nii, et siin ei selgu suurt mitte midagi. Nagu ütlesin, siis oli raamat kummaline. Mul oli tükk tegu, et aru saada, millise maailmaga tegu on. Kas see on tulevikus või minevikus? Vist oli ikka tulevikumaailm. Kuigi päris kindel ma ei ole.

Alguses oli mul lugedes tõesti mingi möh-moment. Et mis asi see on, aga raamat oli ikkagi kaasahaarav. Lihtsalt sellesse sisseelamine võttis mul natuke aega. Raamatus ongi peamiselt selle teekonna kirjeldus ning kuidas ta selle mehe mustas jälitamiseni jõudis. Huvitav ning omapärane raamat ja oli omajagu põnevust ikka ka. Mulle tohutult meeldis selle raamatu keel. Selline voolav ning jutustav. Ma küll ei oska täpselt öelda, mis žanri alla raamat kuuluda võiks, aga mul on väga hea meel, et selle lugemiseks võtsin.

See oli minu esimene Kingi-raamat, ilmselt ma pean nüüd terve selle sarja “Tume torn” läbi lugema, et saada rohkem aimu sellest maailmast.

Ransom Riggs. Hingede raamatukogu (Tiritamm, 2017)

hingede-raamatukogu-kolmas-raamat-miss-peregrine-i-ebatavalistest-lastestTõlkinud Lee Kärner
432 lk.

“Hingede raamatukogu” on järg raamatutele “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” ja “Tontide linn”. Ma ei tea, kas oli viga jalgpallis, mis tähelepanu eemale kiskus, aga kolmas osa ei suutnud mind nii väga köita kui esimene ja teine.

16-aastane Jacob avastab enda uskumatu ande ning sellega loodab ta koos Emmaga vabastada oma sõbrad ning ymbrynid, keda tondid vangistuses hoiavad. Seigeldes jõuavad nad Londoni metroost Vanakuradi Aakrisse. See on üks väga kahtlane koht. Osad ebatavalised on orjastatud, osadest on tehtud ambrosia-sõltlased (tänapäeva vaste oleks narkootikum). Loomulikult on seal hingetud ja tontide kindlus.

Sinna kindlusesse Jacob ja Emma lähevadki, ühe miss Peregrine’i venna abiga. Sealt saab alguse nende järjekordne seiklus. Neil õnnestub küll ebatavalised ja ymbrynid vabastada, aga kas nad sealt kindlusest enam välja ka pääsevad. Samuti saavad nad aimu tontide plaanidest.

Raamatu lugemine edenes kiiresti. Sellele aitasid kindlasti kaasa raamatus olevad vanad avaldamata fotod. Mulle väga meeldisid need. Tekstiga ma kuidagi ei suutnud seekord haakuda. Asi oli kindlasti ka selles, et eelmise osa lugemisest on juba omajagu aega möödas ning ma ei mäletanud täpselt, kuidas teise osa tegevus lõppes.

Muidu selline kaasahaarav ja lihtsalt jälgitav lugemine.

Negatiivse poole pealt tuleb välja tuua, et raamat on üsna toimetamata. Nii palju trüki- ja tõlkevigu.

Joe Abercrombie. Pool maailma (Tänapäev, 2017)

pool-maailmaTõlkinud Tiina Randus
335 lk.

Abercrombie on väga hea kirjanik. Mulle meeldis tema Esimese seaduse triloogia ja meeldis ka esimene raamat Purumere triloogiast. Esimene osa on “Pool kuningat” ja teine on “Pool maailma”. Teise osa lugemine mul millegipärast eriti hästi ei edenenud. Ilmselt sellepärast, et lugesin seda enne magama minekut ning uni tikkus peale. Algus oli minu meelest ka natuke igavavõitu. Raamatu teine pool oli juba põnevam.

Astel Bathu on noor tüdruk, kelle unistuseks on saada sõdalaseks. Ta on juba peaaegu oma eesmärki saavutamas, kui ta harjutusväljakul tapab oma vastase. Meister nimetab ta sellepeale mõrvariks ning ta saadetakse vanglasse.

Brand oli seal harjutusväljakul ning ei suuda ebaõiglusega leppida. Ta läheb isa Yarvi juurde ning räägib, kuidas lood tegelikult olid.

Göötimaal valitseb ärev olukord. Riik valmistub sõjaks ning isa Yarvil on vaja võtta ette üks riskantne merereis, et leida liitlaseid. Oma meeskonda palkab ta teiste seas ka Astla ja Brandi ning seiklus võibki alata.

Lisaks seiklustele puhkeb Astla ja Brandi vahel lõkkele armastus. Alguses nad ei oska seda kuidagi teineteisele välja näidata ning mõlemad on õnnetud. Astel on üldse üks kummaline tegelane. Nii okkaline ja vastaline. Mõnikord tundus, et autor on sellega natuke liiale läinud.

Kohati oli päris humoorikas lugemine. Abercrombie’l ongi selline omapärane stiil. Tõsised teemad on pikitud huumoriga. No näiteks üks võitlusstseen, kus Brandil on vaja vaenlastega võidelda, aga tema suudab mõelda ainult sellele, et tal on vaja pissile minna. Ma ei suutnud raamatusse alguses sisse elada. Esimese osa lugemisest oli ka juba omajagu aega möödas ning tegevus polnud enam hästi meeles. Sellest hoolimata tahan lugeda ka sarja kolmandat osa ning loodan, et see ka eesti keelde tõlgitakse.