Victoria Aveyard. Kuninga kong (Pikoprint, 2017)

kuninga-kongTõlkinud Karin Kull
566 lk.

Oh, kuidas ma selle raamatuga vaevlesin. Ma oleks tahtnud seda nii väga pooleli jätta, aga kuna see sobib mul lugemise väljakutse alla, siis pingutasin ikkagi lõpuni, kuigi raamatu teise poole lugesin üle rea. No kohe üldse ei haaranud endaga kaasa, kurtsin kolleegile ka, et uni tuleb peale seda lugedes ja tema vastas mulle, et issand, miks sa sellist kräppi loed. 😀

Mida raamat edasi, seda vähem mulle see peategelane meeldib. Mare on ennast haletsev noor naine, aga samas on ta ka pidevalt nii enesekeskne. Ainult tema ja tema. Need tema sisemonoloogid olid väsitavad ja ega siin suurt muud olnudki. Asju vaadeldakse küll ka teiste tegelaste vaatevinklist, aga nemad on natuke kõrvalisemad.

Vähemalt raamatu esimeses pooles oli neid sisemisi heitlusi ikka väga palju, sest ta oli kuningas Maveni vang. Raamatu teine pool on küll tempokam ja seal toimub rohkem tegevust, aga mul oli raamatust juba nii kopp ees, et ma ei suutnud sinna enam sisse elada.

Alguse uimerdamisele vastukaaluks toimub raamatu teises pooles päris palju sündmuseid. Mässud, erinevad liidud, pulmad. Toimub nii mõnigi üllatus, aga raamatu muljet see minu jaoks enam ei päästnud. Ma muidugi pole õige sihtgrupp ka. Sihtgrupiks on noored. Kusjuures selle sarja esimene osa mulle väga meeldis, teine osa oli juba pettumus nii et ma ei saagi enam aru, miks ma lootsin sellest kolmandast kiiret lugemist. Sarjas on ilmunud ka neljas osa, aga seda ma ilmselt läbi ei loe. Võib-olla ainult vaatan lõpu ära.

Advertisements

Stephen King. Laskur (Pegasus, 2006)

LaskurTõlkinud Mart Kalvet
226 lk.

Puhkus on mul vist pea sassi ajanud, sest ma ei saanud alguses aru, mida raamat endast kujutab. Eks ta vist on praegugi natuke segane. Kõige paremini iseloomustaks seda raamatut sõna unenäoline. Minu unenäod on selle raamatu sarnased. Õhustik sünge ning pinev ja toonid tumedad ning hallid.

Peategelaseks on Roland ehk siis laskur. Laskur jälitab mingil põhjusel meest mustas. Nii palju on aru saada, et see on mingil moel seotud Torniga. Sellel teekonnal kohtub ta mitmete kummaliste tegelastega. Näiteks kõrtsipidaja Alice, kummalised vaimolendid ning loomulikult Jake. Jake on üks noor poiss, kes on oma maailmast teise tõmmatud.

Tegemist on sarja esimese osaga nii, et siin ei selgu suurt mitte midagi. Nagu ütlesin, siis oli raamat kummaline. Mul oli tükk tegu, et aru saada, millise maailmaga tegu on. Kas see on tulevikus või minevikus? Vist oli ikka tulevikumaailm. Kuigi päris kindel ma ei ole.

Alguses oli mul lugedes tõesti mingi möh-moment. Et mis asi see on, aga raamat oli ikkagi kaasahaarav. Lihtsalt sellesse sisseelamine võttis mul natuke aega. Raamatus ongi peamiselt selle teekonna kirjeldus ning kuidas ta selle mehe mustas jälitamiseni jõudis. Huvitav ning omapärane raamat ja oli omajagu põnevust ikka ka. Mulle tohutult meeldis selle raamatu keel. Selline voolav ning jutustav. Ma küll ei oska täpselt öelda, mis žanri alla raamat kuuluda võiks, aga mul on väga hea meel, et selle lugemiseks võtsin.

See oli minu esimene Kingi-raamat, ilmselt ma pean nüüd terve selle sarja “Tume torn” läbi lugema, et saada rohkem aimu sellest maailmast.

Ransom Riggs. Hingede raamatukogu (Tiritamm, 2017)

hingede-raamatukogu-kolmas-raamat-miss-peregrine-i-ebatavalistest-lastestTõlkinud Lee Kärner
432 lk.

“Hingede raamatukogu” on järg raamatutele “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” ja “Tontide linn”. Ma ei tea, kas oli viga jalgpallis, mis tähelepanu eemale kiskus, aga kolmas osa ei suutnud mind nii väga köita kui esimene ja teine.

16-aastane Jacob avastab enda uskumatu ande ning sellega loodab ta koos Emmaga vabastada oma sõbrad ning ymbrynid, keda tondid vangistuses hoiavad. Seigeldes jõuavad nad Londoni metroost Vanakuradi Aakrisse. See on üks väga kahtlane koht. Osad ebatavalised on orjastatud, osadest on tehtud ambrosia-sõltlased (tänapäeva vaste oleks narkootikum). Loomulikult on seal hingetud ja tontide kindlus.

Sinna kindlusesse Jacob ja Emma lähevadki, ühe miss Peregrine’i venna abiga. Sealt saab alguse nende järjekordne seiklus. Neil õnnestub küll ebatavalised ja ymbrynid vabastada, aga kas nad sealt kindlusest enam välja ka pääsevad. Samuti saavad nad aimu tontide plaanidest.

Raamatu lugemine edenes kiiresti. Sellele aitasid kindlasti kaasa raamatus olevad vanad avaldamata fotod. Mulle väga meeldisid need. Tekstiga ma kuidagi ei suutnud seekord haakuda. Asi oli kindlasti ka selles, et eelmise osa lugemisest on juba omajagu aega möödas ning ma ei mäletanud täpselt, kuidas teise osa tegevus lõppes.

Muidu selline kaasahaarav ja lihtsalt jälgitav lugemine.

Negatiivse poole pealt tuleb välja tuua, et raamat on üsna toimetamata. Nii palju trüki- ja tõlkevigu.

Joe Abercrombie. Pool maailma (Tänapäev, 2017)

pool-maailmaTõlkinud Tiina Randus
335 lk.

Abercrombie on väga hea kirjanik. Mulle meeldis tema Esimese seaduse triloogia ja meeldis ka esimene raamat Purumere triloogiast. Esimene osa on “Pool kuningat” ja teine on “Pool maailma”. Teise osa lugemine mul millegipärast eriti hästi ei edenenud. Ilmselt sellepärast, et lugesin seda enne magama minekut ning uni tikkus peale. Algus oli minu meelest ka natuke igavavõitu. Raamatu teine pool oli juba põnevam.

Astel Bathu on noor tüdruk, kelle unistuseks on saada sõdalaseks. Ta on juba peaaegu oma eesmärki saavutamas, kui ta harjutusväljakul tapab oma vastase. Meister nimetab ta sellepeale mõrvariks ning ta saadetakse vanglasse.

Brand oli seal harjutusväljakul ning ei suuda ebaõiglusega leppida. Ta läheb isa Yarvi juurde ning räägib, kuidas lood tegelikult olid.

Göötimaal valitseb ärev olukord. Riik valmistub sõjaks ning isa Yarvil on vaja võtta ette üks riskantne merereis, et leida liitlaseid. Oma meeskonda palkab ta teiste seas ka Astla ja Brandi ning seiklus võibki alata.

Lisaks seiklustele puhkeb Astla ja Brandi vahel lõkkele armastus. Alguses nad ei oska seda kuidagi teineteisele välja näidata ning mõlemad on õnnetud. Astel on üldse üks kummaline tegelane. Nii okkaline ja vastaline. Mõnikord tundus, et autor on sellega natuke liiale läinud.

Kohati oli päris humoorikas lugemine. Abercrombie’l ongi selline omapärane stiil. Tõsised teemad on pikitud huumoriga. No näiteks üks võitlusstseen, kus Brandil on vaja vaenlastega võidelda, aga tema suudab mõelda ainult sellele, et tal on vaja pissile minna. Ma ei suutnud raamatusse alguses sisse elada. Esimese osa lugemisest oli ka juba omajagu aega möödas ning tegevus polnud enam hästi meeles. Sellest hoolimata tahan lugeda ka sarja kolmandat osa ning loodan, et see ka eesti keelde tõlgitakse.

Claudia Gray. Sinu tuhat palet (Päikese Kirjastus, 2018)

sinu-tuhat-paletTõlkinud Iiri Sirk
288 lk.

Ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

„Sinu tuhat palet“ on noorteraamat, aga sobib väga hästi lugemiseks ka teistele. Alguses ei suutnud raamat mind eriti kaasa tõmmata. Mind häiris, et tegevus oli edasi antud mina-jutustaja kaudu ning jutt oli kohati nii tiinekatele omane. Kõik need suhtedraamat ja kangelanna ei suuda otsustada, millist noormeest ta ikka tahab. Kui edasi lugesin, siis läks ka raamat huvitavamaks ja lõpp oli täis ootamatuseid. Muidugi suhtedraamat oli ka kuni lõpuni välja.

Marguerite Caine’i vanemad on tuntud füüsikud, kes on leiutanud Tulilinnu, mis võimaldab inimestel rännata erinevatesse dimensioonidesse. Leiutis on küll algusjärgus, aga juba käib sellele tõeline jaht. Selle leiutise pärast tapetakse Marguerite’i isa. Kõik tõendid näivad viitavat nende assistendile Paul Markovile, sest peale kuritegu on ta hävitanud kõik nende uurimistöö andmed ning põgenenud teise dimensiooni.

Marguerite aga ei lepi sellega ning saades teiselt assistendilt Theolt ühe Tulilinnu prototüübi, asuvad nad koos Theoga Pauli ühest dimensioonist teise jälitama. Seda tehes satuvad nad kõrgtehnoloogilisse Londonisse, Tsaari-Venemaale, siis ülemaailmse üleujutuse tõttu loodud ookeanijaama.

Tegemist on omamoodi raamatuga. Mulle meeldisid need erinevad dimensioonid. Inimesed on praktiliselt samad, aga päris ei ole ka. Midagi on natuke teistmoodi. Tegelikult oleks ka põnev niimoodi rännata teise aega ja kohta, kus inimesed on samad, aga on tehtud mingi teine valik ja selle tõttu on elu teises dimensioonis natuke erinev. Seda on keeruline kirjeldada, nii et soovitan kõigil parem raamatut lugeda.

Sellistes tingimustes on kummaline armuda, kus sa veedad natuke aega ühes dimensioonis ning kui liigud järgmisesse, siis see inimene ei ole enam päris sama. Kumba inimest sa siis tegelikult armastad? Sellised mõtted vaevad Marguerite’i pead, lisaks tagaajamistele ja enda ohutuse tagamisele.

Sarah J. Maas. Tule pärija (Pikoprint, 2017)

tule-pärijaTõlkinud Mario Pulver
590 lk.

Lõpuks jõudsin lugeda sarja kolmandat osa. Selle raamatuga oli mul samamoodi nagu teise osaga. Alguses ei suutnud sellesse sisse elada (mul oli segajaid ka) ja pärast ma ei saa sellest enam välja. Muudkui mõtlen nende tegelaste peale ja tahaks kohe haarata järgmist osa. Loodan, et seda ei pea pikalt eesti keelde ootama.

Siinses osas on Chaol saatnud Celaena Wendlyn’isse, eemale Adarlani kuningast. Celaena ei lähe sinna aga käsku täitma, vaid ta tahab kohtuda haldjakuninganna Maeve’ga, et saada teada, mismoodi Adarlani kuningas enda väe saab ja mismoodi seda lõhkuda. Maeve on aga salakaval ning tal on enda ambitsioonid. Ta soovib, et Celaena õpiks tundma enda väge, enne kui ta mingeid vastuseid annab. Teda asub õpetama haldjaprints Rowan.

Raamatus ongi kolm tegevusliini. Üks jälgib Celaenat, teine Doriani ja Chaoli tegemisi riigi õõnestamisel ning kolmas on Manon Mustnokast, Adarlani kuninga eest võitlejast.

Algus oli raamatul jällegi rahumeelne, aga lõpp oli jälle nii põnev, et igal vabal hetkel püüdsin lugeda. Mind tõmbavad viimasel ajal erinevad kangelaste lood. Ka seda raamatut võib pidada omamoodi kangelaslooks, sest Celaena on tulnud läbi põrgust, et saada selleks, kes ta on. Selles osas ta vaatab enda hirmudele näkku ning see annab talle jõudu, et võidelda enda rahva ning teiste rõhutute eest. Ta õpib tundma ennast ning enda väge.

Aprill algas igatahes põnevalt.

Sarja eelnevad osad:

Klaastroon
Kesköö kroon

Indrek Hargla. French ja Koulu Tarbatus (Varrak, 2007).

french-ja-koulu-tarbatus404 lk.

Eelmisel suvel lugesin selle raamatu esimest osa “French ja Koulu“. Tol hetkel ilmselt ei olnud ajastus õige, igatahes jättis see mulle kahtlase mulje. Teist osa lugema hakates natuke kahtlesin, kas ikka tasub. Tasus küll, sest teine osa meeldis mulle oluliselt rohkem, kui esimene.

Siin raamatus on kolm erinevat seiklust, mis kõik toimuvad Tarbatus. Peategelasteks endiselt French ja Koulu. Lisaks veel Frenchi õpipoiss Tikk ja endine libahundipiiga Nell. Selle Nelliga saab siin ikka kõvasti nalja, sest Frenchil on tekkinud tema vastu tunded, aga Nell on tõrges ning ei võta vedu. Kõik, mis saab minna valesti, see valesti ka läheb. On palju mitte mõistmist ja ninanipse, lisaks veel mõrv ja armujook. Samuti luupainaja, kallistada armastav postiljon, lehkav sorts ning kari semiootikuid, kellel French kenasti naha üle kõrvade tõmbab. Nagu tal ikka kombeks. Ja kui kõik ei lähe plaanipäraselt või midagi on valesti, siis French ei ole kunagi süüdi. Alati on seda teised. 😀

Kui esimest osa sundisin ennast lõpuni lugema, siis teise osa lugemist ma nautisin. Lugesin seda ELLU-st ning sageli avalikus kohas. Pidin ennast mõnikord tõsiselt taltsutama, et mitte täiest kõrist üksi naerma hakata.

Hargla on väga omamoodi kirjanik, kes kirjutab nii erinevates stiilides, et lausa uskumatu. Soovitan tutvuda tema raamatutega. Väga mõnus ja muhe. Tuju teeb heaks.