Diana Gabaldon. Sügistrummid. 2. raamat (Varrak, 2017)

sygistrummid 2_kaas.inddTõlkinud Lauri Vahtre
608 lk.

See on üks minu lemmiksarju ja ka viimane eesti keelde tõlgitud raamat ei petnud mu ootusi. Kui eelmine osa edenes aeglaselt, siis viimasega seda probleemi ei olnud. Ikka veel ei ole tüdimust tekkinud. Endiselt on iga uue osa lõppedes tekkinud tahtmine, et haaraks kohe järgmise osa kätte. Peab ilmselt ootama umbes aasta, et järgmine osa ilmuks (ma väga loodan, et ikka tõlgitakse).

Seekordses osas keskendub tegevus rohkem Briannale ja Rogerile. Brianna on otsustanud minna ema juurde ja kohtuda oma pärisisaga. Roger ei saa muidu, kui peab talle järgnema. Loomulikult ei kulge midagi lihtsalt ning viperusteta.

Mind natuke häiris, et autor on kohati nii vägivaldne. Ma kogemata lugesin ühte tutvustust ja kahjuks ma selle lugemisega natuke spoilisin oma elamust. Nimelt mainiti seal ühte sündmust, mis mind alguses tohutult häiris, kui raamatut lugema asusin. Mõtlesin, et no milleks seda vaja on. Samas saan ju mõistusega aru, et see ajastu oligi oma olemuselt üsna vägivaldne. Lõpuks suutsin sellest siiski üle olla.

Mulle väga meeldib see, et Gabaldon teeb enne oma raamatute kirjutamist põhjaliku eeltöö ajaloo kohta. See annab nii palju raamatule juurde. Endiselt meeldivad mulle need tegelased ja endiselt juhtub nendega igasuguseid põnevaid ja ootamatuid asju. Siin on nii head, kui halba, naeru ja nuttu, hirmu ja huumorit ning loomulikult armastust ning armukadedust. Põrkuvad erinevad maailmavaated ja iseloomud. Kokku annab see mõnusa kompoti, mida on hea lugeda.

Seekordse osa puhul jäi mind häirima tegemata toimetajatöö. Hooletusvigu oli seekord ootamatult palju. Vahepeal ajas üks viga lausa teist taga. Näiteks sai Briannast vahepeal Biranna jne.

Peale selle postituse tegemist selgus, et tegemist ei ole tegemata toimetajatööga, vaid kogemata saadeti trükki vigane variant. Varrak oma FB-lehel on ka vabandanud toimetaja, tõlkija ning lugejate ees.

Kui see häiriv asjaolu välja jätta, siis sai loetud jälle üks suurepärane raamat. Nüüd on hinges selline tühjusetunne, et ei tea, mida peale hakata. Nagu peaks headest sõpradest määramata ajaks lahkuma.

Ega pole muud teha, kui oodata, millal järgmine osa eesti keeles ilmub. 🙂

Eelnevalt olen blogis kirjutanud veel selle sarja raamatutest:
Rändaja. 1. raamat
Rändaja. 2. raamat
Sügistrummid. 1. raamat

Advertisements

George R. R. Martin. Seitsme kuningriigi rüütel (Varrak, 2017)

seitsme kuningriigi ryytel_kaas.inddIllustreerinud Gary Gianni
Tõlkinud Juhan Habicht
359 lk.

Eile öösel lõpetasin järjekordse põneva raamatu Jää ja tule laulu sarjast. See raamat koosneb kolmest eri loost, milles peategelased on samad. Tegevus toimub umbes sada aastat enne “Troonide mängu” sündmuseid. Troonil on Targaryenid, kuigi lohesid enam ei ole, aga neid veel mäletatakse.

Sündmuste peategelasteks on kaks omapärast tegelast. Rüütel nimega Duncan Pikk. Nagu nimigi ütleb, siis on ta erakordselt suur. Samas on ta ka heasüdamlik ja natuke naiivne. Esimes jutus ta plaanib minna turniirile ja selle võita, et natuke raha saada. Dunk on nimelt vaene rändrüütel, kelle kasvatas üles auväärne rüütel. Oma emast ja isast ei tea Dunk mitte midagi, ta oli vaene orb, kui rüütli kannupoisiks võeti. Samas on tal suur autunne ning ta keeldub tegemast asju, mis tema autundega kokku ei lähe.

Nagu tollel ajal kombeks, siis vajab rüütel endale kannupoissi. Ühes suvalises kõrtsis kohtub Dunk 8-aastase kiilaka poisiga, keda kutsutakse Munaks. Muna on üks omapärane väike poiss, kes reisib ringi valenime all ning kes eelistab oma juuksed maha ajada. Õige pea muidugi selgub ka, kes ta tegelikult on. Need kaks suudavad alati sattuda sündmuste keskele.

See oli üks tõeliselt mõnus lugemine, põnev ja samas ka humoorikas. Pildid annavad raamatule väga palju juurde. Soovitan lugeda, kes armastavad Jää ja tule laulu sarja, aga samas sobib ka neile, kes ei ole seda veel lugenud, sest need sündmused toimuvad enne põhisündmusi. Autor on lubanud nendest tegelastest veel kirjutada ning seega koostada sarja ametliku eelloo. Ma loodan, et ta seda ikka teha ka jõuab. Mina igatahes jään ootama ja tahan veel nendest tegelastest lugeda.

Ma ei leidnud, et ta oleks praeguseks nendest veel midagi kirjutanud, aga võib-olla ma lihtsalt ei osanud otsima. Mõni targem võiks mind valgustada, kas ta on juba midagi kirjutanud Dunkist ja Munast või siis mitte.

Kiera Cass. Kroon (Pikoprint, 2016)

kroonTõlkinud Karin Kull
266 lk.

“Kroon” on viies ja viimane osa Kiera Cassi sarjast “Valik”. Mul on hea meel, et see nüüd lõpuks läbi on. Seda viimast osa oli natuke piin lugeda, aga pooleli ka ei tahtnud jätta. Et noh viimane osa ikkagi. Sarja eelmised osad olid palju kaasakiskuvamad.

Alguses mul lugemine üldse ei edenenud. Ei tõmmanud kaasa. Peategelane on minu meelest endiselt edev ja enesekeskne tegelane, kes küll püüab olla mõistev jne, aga minu jaoks ta ei olnud usutav. Nii lugesingi mõne lehekülje ja panin raamatu käest ning leidsin endale muud tegevust. Mõnikord võtsin ka teise raamatu kätte. Täna jõudsin lõpuks sinnamaani, kus vaatasin, et mul on võimalik see läbi jõuda ja nii võtsingi ennast kokku.

Raamatu lõpuosa oli küll märksa parem ja huvitavam, aga samas selline klišee.

Eadlyn jätkab oma Valikuga. Samal ajal peab ta reaalselt üle võtma riigi juhtimise. Ja see tema käitumine ei tundunud ka loogiline. Ta oli pidevalt sahmerdav ja segaduses. Kõige rohkem mind häiriski selle raamatu puhul tema pidev hädaldamine, kui raske tal ikka on ja teised ei mõista teda üldse.

Sarja viimane osa on minu meelest ka nõrgim. Eelmiseid oli palju huvitavam lugeda, kuigi ka nendes ei olnud tegelased just sellised, kellele hingega kaasa elada. Tegemist on noortekaga, nii et teismelistele tüdrukutele ilmselt sobiv lugemine.

Eelnevad osad:
“Väljavalitu”
“Eliit”
“Printsess”
Kuningatütar

Diana Gabaldon. Sügistrummid (Varrak, 2017)

sygistrummid_1_kaas_tryki.inddTõlkinud Lauri Vahtre
631 lk.

“Sügistrummid” on Võõramaalase sarja IV osa 1. raamat. Ma ootasin selle sarja järgmist osa väga. Mulle üldiselt on see sari meeldinud. Käesolev mul millegipärast eriti kiiresti ei edenenud. Ei tea, kas ma olin lihtsalt väsinud, aga eelmised osad haarasid natuke rohkem kaasa.

Nüüd on Claire ja Jamie juba mõned aastad uuesti koos olnud ning jõudnud Lõuna-Ameerikast Põhja-Ameerikasse Jamie tädi juurde River Run’i. Peale vintsutusi on seal mõnus elada ja olla, kuigi tädi tahab vaikselt Jamie elu korraldama hakata. Seetõttu otsustavad nad minna põhja poole ja endale ise kodu rajada.

Muidugi ei kulge nende teekond sündmusteta ja juba kohale jõudmine ja sisse seadmine toob endaga kaasa nii mõndagi huvitavat. Kohati on need sündmused muidugi täiesti ebaloogilised. Näiteks Jamie võitlus karuga, kus nad maas maadlevad, aga Jamiel saab selg ainult natuke kriimustada. Rääkimata muidugi sellest, et nende esmakohtumisest on möödas vähemalt 20 aastat, aga kumbki ei ole grammigi vananenud ja nende iha teineteise järele on ikka sama. Okei, iha võib-olla püsibki 20 aastat, aga vananema nad peaksid ikkagi.

Selles raamatus laseb autor natuke piiluda ka Brianna ja Rogeri suhetesse. Ilmselt järgnevates osades saame sellest natuke rohkem teada.

Mulle meeldib, kuidas Gabaldon kirjeldab enda raamatutes eluolu. Seekord siis Ameerikas koloonia loomist ning loomulikult puudutatakse ka indiaanlaste teemat. Mõnus, rahulik ning ladus stiil ja siis märkamatult on mingist hetkest alates põnev. Loodan peagi lugeda ka IV osa 2. raamatut, sest esimene lõppes natuke kurva noodiga ning kibelen teada saama, mis järgmiseks juhtub.

“Sügistrummid” ei suutnud mind seekord nii köita, kui selle sarja eelnevad raamatud, aga siiski tahan seda edasi lugeda. Claire, Jamie, Ian, Brianna, Roger, Fergus jne on mulle juba nii armsaks saanud ning südamesse pugenud, et lihtsalt pean teada saama, mismoodi nende elud edasi lähevad.

V. E. Schwab. Tihenevad varjud (Päikese Kirjastus, 2017)

tihenevad-varjudTõlkinud Marge Paal
523 lk.

Ma olen sõnatu. Ma lugesin need 523 lehekülge paari päevaga, sest see oli lihtsalt niiii hea. Ma tahaks kohe nüüd kolmanda osa juurde liikuda, sest see lõppes väga põneva koha peal. Loodan, et kirjastus tõlgib selle varsti eesti keelde ka. See sari on viimasel ajal üks parimaid, mida lugenud olen. Juba esimene osa (“Võlukunsti tumedam pool“) oli ülimalt hea. Esimest osa sattusin lugema poolkogemata ja mul on hea meel, et see sari mu teele sattus.

Pealtnäha ei juhtu raamatu alguses suurt midagi põnevat, aga kuidagi on autor suutnud mind ikkagi kaasa haarata. Alguses ei toimu suuri sündmuseid, aga sa tajud, et need on tulemas ja nii sa muudkui loed ja loed. Raske on raamatut käest panna enne kui saad teada, mis ja kuidas juhtub. Mina olin muidugi kannatamatu ja vaatasin seekord lõpu ära. Mitte kohe, aga umbes siis, kui 350 lehekülge oli loetud.

Tegevus jätkub sealt, kus ta esimeses osas pooleli jäi. Lila on Punases Londonis ja läheb ühe piraadilaevaga merele. Rhy ja Kell on veel tihedamalt seotud kui enne ning see painab mõlemat. Kell tunneb ennast nagu vanglas ning ta on ärritunud ja rahutu. Samal ajal valmistutakse Punases Londonis Elemendimängudeks, kus võistlevad kolme impeeriumi võlurid parima võluri tiitli eest. Ja Punast Londonit on ähvardamas järjekordne oht.

Kõik see kokku moodustab ühe äärmiselt nauditava lugemise. Schwab on suutnud luua nii tõepärase maailma, et tahaks isegi sinna kaduda. Vähemalt mõneks ajaks. Kõik see võluvägi, maagia, erinevad seiklused on nii põnevad, et haaravad jäägitult endasse ja tegelastele kaasa elama. Tegemist on noorteraamatuga, aga julgen soovitada ka täiskasvanutele, kes ei pelga fantaasiat ja naudivad põnevust ning seikluseid. Mina olen sellest raamatust vaimustuses.

George R. R. Martin. Tants lohedega. Teine raamat (Varrak, 2017)

tants-lohedega-v-osa-2-raamatTõlkinud Tarmo Vaarpuu
623 lk.

Tegemist on sarja Jää ja tule laul V. osa teise raamatuga. Mis ma oskan öleda selle raamatu kohta? Halb ta ei ole, temas on olemas teatud põnevus, aga autor hakkab mulle närvidele käima. Esiteks on ta juba maha tapnud päris palju mu lemmiktegelasi. Lootsin, et ta on sellega nüüd ühele poole saanud, aga ei. On ju veel neid häid tegelasi alles jäänud. Igatahes ma olen natukene kurb. Miks on vaja kõik vähegi sümpaatsed tegelased tappa? 😦 On ka teine võimalus ja sedagi kasutab Martin päris tihti. Lihtsalt nendest enam mitte rääkida. No kuhu ta niimoodi selle sarjaga välja jõuab? Ei tea, kas ta ise teab?

Selles osas muidugi intriigid jätkuvad, muidu ju ei oleks põnev. Päris palju on reetmisi. Tundub, et kõik reedavad kõiki ning on äraostetavad. Kõik tahavad olla kuningad ja neid tulevaste valitsejate kandidaate muudkui ilmub uksest ja aknast juurde. Nendest räägitakse paaris peatükis ja siis saabub jälle vaikus ja sa ei tea jälle, mis neist sai. Loodad, et ehk järgmises raamatus on nendele ka ruumi jätkunud.

Üldiselt on mul praegu tunne, et ei tahagi järgmist osa lugeda, sest on veel paar tegelast, kes mulle meeldivad. Need on veel tapmata. Kuigi tõenäoliselt ma ikka loen järgnevad osad ka läbi. Mõnes mõttes on mul kahju, et ma ei oodanud selle sarja lugemisega senikaua, kui kõik osad on eesti keeles olemas. Tegevus ja tegelased jõuavad juba natuke meelest ära minna, kui järgmine osa ilmub.

Viimases osas mul oli kohati mõne tegelase meenutamisega raskusi, et kes ta oli ja miks temast räägitakse. Martin on loonud väga laia fantaasiamaailm, mis minu arvates on hakanud natuke laiali valguma ning viimases osas oli minu meelest liiga palju heietusi. Kõik kuskil vaikselt nokitsesid midagi, aga suurt edasi see tegevus ei liikunud. Okei, mõned tapeti, aga uuele valitsejale pole nad ikka lähemale saanud (kuigi mul on väike aimdus, kes see võiks olla, aga ta tundub olevat hea nii, et võib-olla Martin tapab ta ikkagi ära). Minu jaoks jäi kohati igavaks. Uskumatu, et ma seda ütlen. Eelnevad osad on olnud suurepärased, aga nii see on. Nüüd peab ilmselt jälle tükk aega järgmise osa tõlkimist ootama. Ja ärme unusta, et tali on tulekul. Head lugemist! 🙂

PS! Lohed on armsad, kui nad omale pesa tegid. 😉

Indrek Hargla. French ja Koulu (Raudhammas, 2016)

french-ja-koulu520 lk.

Indrek Harglalt on mul päris palju lugemata raamatuid. Tahaks need kunagi kõik läbi lugeda, kuigi “French ja Koulu” läks mul üle kivide ja kändude. Ma ei suutnud millegipärast sellesse raamatusse kuidagi sisse elada. Sain seda lugeda ainult siis, kui üksi olin, siis sain keskenduda. Muidu ei suutnud kohe üldse.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et romaan on seiklusrohke ja lõbus fantasy. Seikluseid on seal küll sajaga ja naljakas on ka, kuigi need naljad ei ajanud mind alguses üldse naerma. Viimase seiklusega asi muutus. Tegevus toimub väga huvitavas maailmas, oleks nagu etno, aga päris ei ole ka. Mõned ulmelised momendid on ka sees.

Peategelasteks on arbuja Koulu, tema ori French, libahunditüdruk Nell, rahumaleva pealik Leibo. Lisaks palju muid eripalgelisi ja omanäolisi tegelasi. French on lobeda keelega endine pisisuli, kes tahab olla kangelane ja ootab Koulult kiitust. Samas üritab ta Nelli südant võita.

Raamatus on kokku kolm erinevat seiklust, mis siiski kokku moodustavad ühtse terviku. Igas jutus võideldakse võimsa salaseltsi vastu, kes tahab endale saada erinevaid võluasju. Seiklused toimuvad nii Tarbatus, Sudulas kui ka Rävalis.

Esimese osa lõpp oli ikka täielik komöödia. Erinevad ümberkehastumised ja paha sai ikkagi jälle kotti. Selle pahalase üle sai ikka päris palju lõpuks naerda. Kogu aeg lendas niimoodi orki omadega ja oli üldse loll. 😀 French oli ka selline omamoodi libekeel, aga päris tark. Natuke snoob oli ka. Tema on ikka väljamaa mees ja mis kapsaid ja mugulaid te kogu aeg siin sööte.

Hargla ikka oskab oma raamatutes huvitavaid maailmu välja mõelda. See tundub nii tõetruu. Ja tema kirjeldused on ikka parimad. Mõnikord tundusid need mulle natuke pikad, võib-olla sellepärast ei suutnud ka hästi keskenduda. Kuigi esimene osa läks mul üle kivide ja kändude, tahan siiski lugeda ka järgnevaid osi.

Pean siiski tunnistama, et Apteeker Melchiori lood kõnetavad mind rohkem. Sellest hoolimata, ei ole “French ja Koulu” halb raamat, lihtsalt teistsugune.

Tegemist on kohendatud kordustrükiga. Esmakordselt ilmus “French ja Koulu” 2005. aastal ning see on võitnud Eesti ulmeauhinna “Stalker”.

Hargla on üks väheseid Eesti kirjanikke, keda julgen südamerahuga soovitada. Nii et kõik lugema. 🙂