Diane Chamberlain. Unistuste tütar (Ersen, 2019)

unistuste-tütarTõlkinud Marja Liidja
376 lk

Chamberlain on jällegi üks neist autoreist, kelle peale võib kindel olla, et ta sind alt ei vea. Järjekordne mõnus raamat temalt, mida ajaviiteks lugeda.

Carly Sears on noor naine, kes hiljuti kaotas oma mehe Vietnami sõjas. Tema ainsaks lohutuseks on see, et ta on rase. Tema rõõm ei kesta kaua, sest ühel hetkel ütleb arst talle, et tema sündimata lapse süda on haige ning ta ei jää tõenäoliselt ellu. Carly muretseb ning ei tea, mida teha, kuni tema õemees Hunter ütleb, et on üks lahendus. See on hirmutav lahendus ning Carly ei tea, kas teda võib uskuda. Lõpuks ta muidugi otsustab riskida, sest naine on valmis oma lapse pärast tegema kõike ning kaotada pole tal enam midagi.

Mulle väga meeldis. Esiteks oli see lahendus, mida Hunter Carly probleemile pakkus, ootamatu. See on väga hea, kui autor suudab üllatada. Teiseks oli kaasahaarav jälgida, kas kõik läheb õnneks ja mis siis saab, kui asi valesti läheb. Raamatu teema läks ka südamesse – mida kõike emad teevad oma laste heaks. See ei ole klassikaline armastusromaan, vaid raamat emaarmastusest.

Advertisements

Stephen King. Öine vahetus (Fantaasia, 2019)

öine-vahetusTõlkinud Andreas Ardus, Kristi Kartašev, Eva Luts, Raul Sulbi, Silver Sära
412 lk

Ma tegelikult ei ole õudukate fänn. Ma tavaliselt ei loe õuduskirjandust ja ei vaata õudusfilme. Sel lihtsal põhjusel, et mul on siis raske magada. Seda raamatut lugesin ka päevavalgel, sest muidu mu kujutlusvõime hakkas ka tööle nii, et tundus nagu kõigil mu ümber olevatel masinatel on hing ja neil on plaan maailm üle võtta ning igast vähegi pimedamast nurgast võib koletis välja roomata.

See on Kingi esimene novellikogu ning siia on koondatud väidetavalt tema parimad lood.  Need lood olid päris head küll, kuigi mõne jutu mõte jäi mulle natuke arusaamatuks. Selles mõttes, et need ei olnud õudusjutud. Õudusjutte on siin muidugi kuhjaga. Mulle jäid eredamalt meelde kõik, mis olid masinatega seotud. See, kuidas nad järsku nii öelda ellu ärkasid ja inimesi tapma hakkasid. Mulle meeldisid siit muidugi veel paljud lood, näiteks “Jerusalem’s Lot” oma sünge õhustikuga ja “Lahinguväli” mängusõduritega. Muidugi ka “Maisi lapsed”, mille pärast ma üldse selle kogumiku kätte võtsin. Olen kunagi teismelisena seda filmi näinud ja tahtsin teada, kas see on ikka veel sama õudne, nagu oli siis. Oli küll.

Soovitan inimestele, kes otsivad närvikõdi. Nõrganärvilistele (nagu mina) eriti ei julge soovitada, kui siis ainult päevavalges lugeda. Kuigi kõik lood ei ole hirmutavad. Igatahes on siin päris erinevaid ning mitmepalgelisi lugusid. Ma ei kahetse, et seda lugesin.

Diana Gabaldon. Leegitsev rist (Varrak, 2018)

Leegitsev ristTõlkinud Krista Suits
760 lk.

“Leegitsev rist” on Võõramaalase sarja V osa I raamat. Kõik eelnevad on tõlkinud Lauri Vahtre. Huvitav, miks nüüd tõlkijat vahetati. Käesoleva raamatu tõlge ei olnud halb, aga natuke oli aru saada, et teine tõlkija. Ma ei vaadanud seda alguses, vaid kusagil keskel taipasin vaadata. Aga noh, peaasi, et seda sarja endiselt tõlgitakse.

Jätkuvad Jamie ja Claire’i seiklused, mis eelnevas osas pooleli jäid. Terve perekond on koos kärajatel, kus lõpuks laulatatakse Roger ja Brianna. Seda ühte päeva on ikka päris pikalt kirjeldatud. Üle 200 lehekülje on tõesti kirjutatud sellest ühest päevast. See raamat ei ole nii tegevusküllane nagu eelnevad, aga ei saaks öelda, et mul oleks igav olnud seda lugedes. Mulle meeldivad need tegelased ning nende tegemistest lugeda. Nad on nagu vanad tuttavad mulle juba.

Peale kärajaid läheb elu edasi, kogutakse sõjaväge ning pole kindel, kas sõda puhkeb või mitte. Raamatu lõpus on veel ühed pulmad ootamas ning ka seda päeva kirjeldatakse pikalt. Noh, eks seal ühte teist juhtu ka.

Lisaks Jamiele ja Claire’ile on olulisel kohal raamatus nende tütar Brianna ja tema mees Roger. Palju tähelepanu pööratakse ka pisikesele Jemmy’le. Hea on näha, et Jamie ja Claire’i vahel valitseb endiselt kirg, kuigi nad ei ole enam esimeses nooruses. Raamatust jääb mulje, et nad on endiselt nooruslikud ning mulle meeldib nende omavaheline suhtlus.

Mul on hea meel, et kunagi asusin seda sarja lugema. Praeguseks on mul kõik eesti keelde tõlgitud sarja osad kodus olemas ning jään ootama järgmiseid osi. Praegu õnneks näitab ETV2 sarja kolmandat hooaega. Lausa kaks osa korraga, nii et see on ka üks maiuspala, mida vaadata. Tegelased on tõesti juba nii omaseks saanud nagu tunneks neid isiklikult.

Sarah J. Maas. Palgamõrvari mõõk (Pikoprint, 2018)

palgamõrvari-mõõkTõlkinud Mario Pulver
446 lk.

Uus aasta on nii kiirelt ja ootamatult alanud, et ma jõudsin alles nüüd oma selle aasta esimese raamatu lõpetatud. Siia raamatusse on kokku kogutud raamatu “Klaastroon” eellood. Siin on kõik viis eellugu: Palgamõrvar ja piraadipealik, Palgamõrvar ja ravitseja, Palgamõrvar ja kõrb, Palgamõrvar ja allillm, Palgamõrvar ja impeerium.

Nende lugude kaudu saame teada, miks Celaena on just selline nagu ta on. Ta võlgneb palju Arobynn Hamelile. Arobynn võttis ta lapsena oma kaitse alla, andis peavarju ja õpetas talle eluks vajaminevaid oskuseid. Nii et Celaena töötab Arobynni heaks.

See aga ei tähenda, et ta teeks alati nii nagu Arobynn temalt ootab. Ta rikub nimme tehingu, mis on talle vastumeelt ning sellele järgneb karm karistus. Karistus, mida ta kannab terve selle raamatu vältel ja mis tegi temast selle, kes ta on.

“Palgamõrvari mõõk” ei olnud minu jaoks küll nii põnev nagu ülejäänud sari, aga oli huvitav lugeda, mismoodi sai Celaenast see, kes ta on. Samuti see, et ta tegelikult ka vääris palgamõrvari nime, mitte ei kasutanud seda niisama suusoojaks. Siit saab aimu, millised mehed olid Sam Cortland ja Arobynn Hamel. Sarja teistes osades mainitakse neid tihti, aga siin avatakse nende isiksusi põhjalikumalt.

Kuna mul on sarja need osad läbi, mis senini eesti keeles on ilmunud, siis ootan juba, millal järgmine osa tõlgitakse. Loodan, et see varsti ka eesti keelde jõuab.

Sari Klaastroon:
Klaastroon (Pikoprint, 2016)
Kesköö kroon (Pikoprint, 2016)
Tule pärija (Pikoprint, 2017)
Varjude kuninganna (Pikoprint, 2018)

Sarjas on veel kolm osa. Loodan, et kõik ikka eesti keelde tõlgitakse.

Sarah J. Maas. Rooside ja okaste koda (Pikoprint, 2017)

rooside-ja-okaste-kodaTõlkinud Mario Pulver
411 lk.

Mul on väga hea meel, et olen avastanud Sarah J. Maas’i raamatud. Mulle tohutult meeldivad tema fantaasiamaailmad ja tegelased nendes.

Siin raamatus on kaks erinevat maailma – inimeste ja haldjate maailm. Kunagi oli olukord teine, aga nüüd on nende kahe maailma vahel piir, mida ületada ei tohi. Inimeste maailmas on karm talv ning Feyre jahib oma perekonnale metsas süüa. Ta tapab suure hundi, kes tegelikult on haldjas.

Peatselt tuleb üks metsik elajas kättemaksu nõudma. Valikuvõimalusi on kaks. Kas surm või siis ta läheb vangina haldjate maale kaasa. Seal avastab Feyre, et metsik elajas on tegelikult üks suurhaldjatest.

Feyre vihkab haldjaid juba ammusest ajast. Kuid Tamlini lossis temaga koos elades armub neiu haldjasse. Õige pea avastab ta, et haldjamaailmas varitseb mingi oht, mis ähvardab Tamlini maailma hävitada.

Lugema hakates haaras raamat mind kohe oma lummusesse. Lihtsalt see maailm oli nii kaasahaarav. Kahjuks ei olnud mul lugemiseks eriti aega, muidu oleks selle ühe jutiga läbi lugenud. Lõpus oli küll autori fantaasialend natuke kahtlane, kui Feyre pidi haldjamaailmas läbipaistvas kleidis haldjate ees olema. Ei tea, mis teema autoril sellega oli. Muidu lihtsalt suurepärane noortekas, kus on nii armastust kui ka põnevust. Lisaks veel kõiksugused veidrad olevused. Mind haaravad sellised asjad kaasa ning ma loodan, et ka sarja järgmised osad tõlgitakse eesti keelde.

Sarah J. Maas. Varjude kuninganna (Pikoprint, 2018)

varjude-kuningannaTõlkinud Mario Pulver
719 lk.

Tegemist on Klaastrooni-sarja neljanda osaga. Ilmunud on ka eellugu “Palgamõrvari mõõk” (2018), aga see on mul veel lugemata. Eks varsti võtan selle ka kätte.

Seekord naaseb Aelin tagasi Riftholdi, et kätte maksta oma kunagisele isandale, Palgamõrvarite Kuningale. Õiendamist vajavad ka teised tasumist ootavad arved. Kuid kättemaks ei ole tema ainus eesmärk. Ta tahab vabastada maagiat ning õiglust oma rahvale. Vabastamist ootab ka nõbu Aedion.

Adarlani kuningas on Aedioni hukkamisest otstustanud teha vaatemängu ning seadnud lõksu Aelinile, et ta kinni püüda ning vangistada. 

Paralleelselt sündmusega Riftholdis, toimub igasuguseid kahtlaseid asju ka Morathis. Valge tekib aina juurde ning Manon Mustnoka arvates on see kahtlane asi.

Mulle väga meeldib see sari ning ka “Varjude kuninganna” ei valmistanud pettumust. Väga kaasahaarav ning põnev. Siin leidub nii action’it kui ka vaiksemaid hetki. Vaiksematel hetkedel mõtleb Aelin oma minevikule ning suhetele ja püüab nendega leppida. Mulle meeldib ka Manon Mustnoka liin. Tegelane on omapärane ja natuke pahalane, mulle meeldib selline kombinatsioon. Ja muidugi Abraxos, seda nunnut lohet lihtsalt peab armastama. 😀

Kellele meeldivad nõiad, haldjad, maagia ning võitlus hea ja kurja vahel, siis neile on see raamat maiuspalaks. Minule igatahes sellised teemad sobivad. Lugemist soovitan alustada esimesest osast, kuigi ilmselt peaks sellest eel-loost alustama. Kuna ma ise seda veel lugenud pole, siis ei saa seda päris kindlalt väita.

Mille üle ma nüüd natuke nurisen, siis see on raamatu formaat. Seda on tõesti ebamugav käes hoida. Ei ole seda hea käes hoida voodis lamades ega diivanil istudes. 

Sari Klaastroon:

Palgamõrvari mõõk
Klaastroon 
Kesköö kroon
Tule pärija

Victoria Aveyard. Kuninga kong (Pikoprint, 2017)

kuninga-kongTõlkinud Karin Kull
566 lk.

Oh, kuidas ma selle raamatuga vaevlesin. Ma oleks tahtnud seda nii väga pooleli jätta, aga kuna see sobib mul lugemise väljakutse alla, siis pingutasin ikkagi lõpuni, kuigi raamatu teise poole lugesin üle rea. No kohe üldse ei haaranud endaga kaasa, kurtsin kolleegile ka, et uni tuleb peale seda lugedes ja tema vastas mulle, et issand, miks sa sellist kräppi loed. 😀

Mida raamat edasi, seda vähem mulle see peategelane meeldib. Mare on ennast haletsev noor naine, aga samas on ta ka pidevalt nii enesekeskne. Ainult tema ja tema. Need tema sisemonoloogid olid väsitavad ja ega siin suurt muud olnudki. Asju vaadeldakse küll ka teiste tegelaste vaatevinklist, aga nemad on natuke kõrvalisemad.

Vähemalt raamatu esimeses pooles oli neid sisemisi heitlusi ikka väga palju, sest ta oli kuningas Maveni vang. Raamatu teine pool on küll tempokam ja seal toimub rohkem tegevust, aga mul oli raamatust juba nii kopp ees, et ma ei suutnud sinna enam sisse elada.

Alguse uimerdamisele vastukaaluks toimub raamatu teises pooles päris palju sündmuseid. Mässud, erinevad liidud, pulmad. Toimub nii mõnigi üllatus, aga raamatu muljet see minu jaoks enam ei päästnud. Ma muidugi pole õige sihtgrupp ka. Sihtgrupiks on noored. Kusjuures selle sarja esimene osa mulle väga meeldis, teine osa oli juba pettumus nii et ma ei saagi enam aru, miks ma lootsin sellest kolmandast kiiret lugemist. Sarjas on ilmunud ka neljas osa, aga seda ma ilmselt läbi ei loe. Võib-olla ainult vaatan lõpu ära.