Ransom Riggs. Hingede raamatukogu (Tiritamm, 2017)

hingede-raamatukogu-kolmas-raamat-miss-peregrine-i-ebatavalistest-lastestTõlkinud Lee Kärner
432 lk.

“Hingede raamatukogu” on järg raamatutele “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” ja “Tontide linn”. Ma ei tea, kas oli viga jalgpallis, mis tähelepanu eemale kiskus, aga kolmas osa ei suutnud mind nii väga köita kui esimene ja teine.

16-aastane Jacob avastab enda uskumatu ande ning sellega loodab ta koos Emmaga vabastada oma sõbrad ning ymbrynid, keda tondid vangistuses hoiavad. Seigeldes jõuavad nad Londoni metroost Vanakuradi Aakrisse. See on üks väga kahtlane koht. Osad ebatavalised on orjastatud, osadest on tehtud ambrosia-sõltlased (tänapäeva vaste oleks narkootikum). Loomulikult on seal hingetud ja tontide kindlus.

Sinna kindlusesse Jacob ja Emma lähevadki, ühe miss Peregrine’i venna abiga. Sealt saab alguse nende järjekordne seiklus. Neil õnnestub küll ebatavalised ja ymbrynid vabastada, aga kas nad sealt kindlusest enam välja ka pääsevad. Samuti saavad nad aimu tontide plaanidest.

Raamatu lugemine edenes kiiresti. Sellele aitasid kindlasti kaasa raamatus olevad vanad avaldamata fotod. Mulle väga meeldisid need. Tekstiga ma kuidagi ei suutnud seekord haakuda. Asi oli kindlasti ka selles, et eelmise osa lugemisest on juba omajagu aega möödas ning ma ei mäletanud täpselt, kuidas teise osa tegevus lõppes.

Muidu selline kaasahaarav ja lihtsalt jälgitav lugemine.

Negatiivse poole pealt tuleb välja tuua, et raamat on üsna toimetamata. Nii palju trüki- ja tõlkevigu.

Advertisements

Joe Abercrombie. Pool maailma (Tänapäev, 2017)

pool-maailmaTõlkinud Tiina Randus
335 lk.

Abercrombie on väga hea kirjanik. Mulle meeldis tema Esimese seaduse triloogia ja meeldis ka esimene raamat Purumere triloogiast. Esimene osa on “Pool kuningat” ja teine on “Pool maailma”. Teise osa lugemine mul millegipärast eriti hästi ei edenenud. Ilmselt sellepärast, et lugesin seda enne magama minekut ning uni tikkus peale. Algus oli minu meelest ka natuke igavavõitu. Raamatu teine pool oli juba põnevam.

Astel Bathu on noor tüdruk, kelle unistuseks on saada sõdalaseks. Ta on juba peaaegu oma eesmärki saavutamas, kui ta harjutusväljakul tapab oma vastase. Meister nimetab ta sellepeale mõrvariks ning ta saadetakse vanglasse.

Brand oli seal harjutusväljakul ning ei suuda ebaõiglusega leppida. Ta läheb isa Yarvi juurde ning räägib, kuidas lood tegelikult olid.

Göötimaal valitseb ärev olukord. Riik valmistub sõjaks ning isa Yarvil on vaja võtta ette üks riskantne merereis, et leida liitlaseid. Oma meeskonda palkab ta teiste seas ka Astla ja Brandi ning seiklus võibki alata.

Lisaks seiklustele puhkeb Astla ja Brandi vahel lõkkele armastus. Alguses nad ei oska seda kuidagi teineteisele välja näidata ning mõlemad on õnnetud. Astel on üldse üks kummaline tegelane. Nii okkaline ja vastaline. Mõnikord tundus, et autor on sellega natuke liiale läinud.

Kohati oli päris humoorikas lugemine. Abercrombie’l ongi selline omapärane stiil. Tõsised teemad on pikitud huumoriga. No näiteks üks võitlusstseen, kus Brandil on vaja vaenlastega võidelda, aga tema suudab mõelda ainult sellele, et tal on vaja pissile minna. Ma ei suutnud raamatusse alguses sisse elada. Esimese osa lugemisest oli ka juba omajagu aega möödas ning tegevus polnud enam hästi meeles. Sellest hoolimata tahan lugeda ka sarja kolmandat osa ning loodan, et see ka eesti keelde tõlgitakse.

Claudia Gray. Sinu tuhat palet (Päikese Kirjastus, 2018)

sinu-tuhat-paletTõlkinud Iiri Sirk
288 lk.

Ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

„Sinu tuhat palet“ on noorteraamat, aga sobib väga hästi lugemiseks ka teistele. Alguses ei suutnud raamat mind eriti kaasa tõmmata. Mind häiris, et tegevus oli edasi antud mina-jutustaja kaudu ning jutt oli kohati nii tiinekatele omane. Kõik need suhtedraamat ja kangelanna ei suuda otsustada, millist noormeest ta ikka tahab. Kui edasi lugesin, siis läks ka raamat huvitavamaks ja lõpp oli täis ootamatuseid. Muidugi suhtedraamat oli ka kuni lõpuni välja.

Marguerite Caine’i vanemad on tuntud füüsikud, kes on leiutanud Tulilinnu, mis võimaldab inimestel rännata erinevatesse dimensioonidesse. Leiutis on küll algusjärgus, aga juba käib sellele tõeline jaht. Selle leiutise pärast tapetakse Marguerite’i isa. Kõik tõendid näivad viitavat nende assistendile Paul Markovile, sest peale kuritegu on ta hävitanud kõik nende uurimistöö andmed ning põgenenud teise dimensiooni.

Marguerite aga ei lepi sellega ning saades teiselt assistendilt Theolt ühe Tulilinnu prototüübi, asuvad nad koos Theoga Pauli ühest dimensioonist teise jälitama. Seda tehes satuvad nad kõrgtehnoloogilisse Londonisse, Tsaari-Venemaale, siis ülemaailmse üleujutuse tõttu loodud ookeanijaama.

Tegemist on omamoodi raamatuga. Mulle meeldisid need erinevad dimensioonid. Inimesed on praktiliselt samad, aga päris ei ole ka. Midagi on natuke teistmoodi. Tegelikult oleks ka põnev niimoodi rännata teise aega ja kohta, kus inimesed on samad, aga on tehtud mingi teine valik ja selle tõttu on elu teises dimensioonis natuke erinev. Seda on keeruline kirjeldada, nii et soovitan kõigil parem raamatut lugeda.

Sellistes tingimustes on kummaline armuda, kus sa veedad natuke aega ühes dimensioonis ning kui liigud järgmisesse, siis see inimene ei ole enam päris sama. Kumba inimest sa siis tegelikult armastad? Sellised mõtted vaevad Marguerite’i pead, lisaks tagaajamistele ja enda ohutuse tagamisele.

Sarah J. Maas. Tule pärija (Pikoprint, 2017)

tule-pärijaTõlkinud Mario Pulver
590 lk.

Lõpuks jõudsin lugeda sarja kolmandat osa. Selle raamatuga oli mul samamoodi nagu teise osaga. Alguses ei suutnud sellesse sisse elada (mul oli segajaid ka) ja pärast ma ei saa sellest enam välja. Muudkui mõtlen nende tegelaste peale ja tahaks kohe haarata järgmist osa. Loodan, et seda ei pea pikalt eesti keelde ootama.

Siinses osas on Chaol saatnud Celaena Wendlyn’isse, eemale Adarlani kuningast. Celaena ei lähe sinna aga käsku täitma, vaid ta tahab kohtuda haldjakuninganna Maeve’ga, et saada teada, mismoodi Adarlani kuningas enda väe saab ja mismoodi seda lõhkuda. Maeve on aga salakaval ning tal on enda ambitsioonid. Ta soovib, et Celaena õpiks tundma enda väge, enne kui ta mingeid vastuseid annab. Teda asub õpetama haldjaprints Rowan.

Raamatus ongi kolm tegevusliini. Üks jälgib Celaenat, teine Doriani ja Chaoli tegemisi riigi õõnestamisel ning kolmas on Manon Mustnokast, Adarlani kuninga eest võitlejast.

Algus oli raamatul jällegi rahumeelne, aga lõpp oli jälle nii põnev, et igal vabal hetkel püüdsin lugeda. Mind tõmbavad viimasel ajal erinevad kangelaste lood. Ka seda raamatut võib pidada omamoodi kangelaslooks, sest Celaena on tulnud läbi põrgust, et saada selleks, kes ta on. Selles osas ta vaatab enda hirmudele näkku ning see annab talle jõudu, et võidelda enda rahva ning teiste rõhutute eest. Ta õpib tundma ennast ning enda väge.

Aprill algas igatahes põnevalt.

Sarja eelnevad osad:

Klaastroon
Kesköö kroon

Indrek Hargla. French ja Koulu Tarbatus (Varrak, 2007).

french-ja-koulu-tarbatus404 lk.

Eelmisel suvel lugesin selle raamatu esimest osa “French ja Koulu“. Tol hetkel ilmselt ei olnud ajastus õige, igatahes jättis see mulle kahtlase mulje. Teist osa lugema hakates natuke kahtlesin, kas ikka tasub. Tasus küll, sest teine osa meeldis mulle oluliselt rohkem, kui esimene.

Siin raamatus on kolm erinevat seiklust, mis kõik toimuvad Tarbatus. Peategelasteks endiselt French ja Koulu. Lisaks veel Frenchi õpipoiss Tikk ja endine libahundipiiga Nell. Selle Nelliga saab siin ikka kõvasti nalja, sest Frenchil on tekkinud tema vastu tunded, aga Nell on tõrges ning ei võta vedu. Kõik, mis saab minna valesti, see valesti ka läheb. On palju mitte mõistmist ja ninanipse, lisaks veel mõrv ja armujook. Samuti luupainaja, kallistada armastav postiljon, lehkav sorts ning kari semiootikuid, kellel French kenasti naha üle kõrvade tõmbab. Nagu tal ikka kombeks. Ja kui kõik ei lähe plaanipäraselt või midagi on valesti, siis French ei ole kunagi süüdi. Alati on seda teised. 😀

Kui esimest osa sundisin ennast lõpuni lugema, siis teise osa lugemist ma nautisin. Lugesin seda ELLU-st ning sageli avalikus kohas. Pidin ennast mõnikord tõsiselt taltsutama, et mitte täiest kõrist üksi naerma hakata.

Hargla on väga omamoodi kirjanik, kes kirjutab nii erinevates stiilides, et lausa uskumatu. Soovitan tutvuda tema raamatutega. Väga mõnus ja muhe. Tuju teeb heaks.

Eestid, mida ei olnud (Raudhammas, 2017)

eestid-mida-ei-olnud-ulmeantoloogiaKoostanud Indrek Hargla
409 lk.

Tegemist on alternatiivajalooga, kus kaksteist ulmekirjanikku kirjutavad ümber Eesti ajalugu ürgajast kuni tänapäevani välja. Kogumikus on kaksteist juttu ja need liiguvadki ajaliselt ürgajast kuni tänase päevani, viimane lugu suundub ka lähitulevikku.

Näiteks, milliseks oleks kujunenud Eesti, kui eestlased oleksid juba muinasajal ristiusu vabatahtlikult vastu võtnud? Kui Napoleon oleks vallutanud Eesti ja pärast oleksid hea rootsi aja asemel rääkinud hoopis heast prantsuse ajast. Ja lisaks inimestele oleksid tegelasteks ka libahundid, vampiirid, fööniksid ja muud sellised elukad.

Üldiselt jättis antud teos mind suhteliselt külmaks. Lootsin kiiret lugemist, aga raamat muudkui venis ja venis. Mulle meeldisid siin kõige rohkem neli juttu. Heinrich Weinbergi, Mart Sanderi, Maniakkide Tänava ja Siim Veskimehe omad. Kuigi kahe viimase mainitud loo lõpp oli küll nagu wtf. Teised lood ei olnud halvad, aga kuidagi antud momendil ei kõnetanud mind. Keeleliselt on tegemist küll suurepärase teosega. Kuidagi nii ilus ja voolav on see emakeel meil.

Kõige parem lugu oli siin minu jaoks Mart Sanderi oma. See kirjeldab nii ilmekalt praegust aega humoorikas võtmes. Üks väike katkend tema loost, kus saksa soost rahvas arutleb, kuidas nemad ikka kannatavad:

“Kui Napoleon Egiptusse tungis, siis hakkas sealt igasugu rämpsu Euroopasse põgenema – küll muumiaid ja mantikoorasid ja keda kõike veel. Kuna Euroopa ja ka Venemaa olid Prantsusega sõjajalal, siis võeti need pagulased kõik vastu. Poputati, anti elamisasemed, pandi meie, ausate inimeste, hulka. Ja hiljem ei saanud neist enam kuidagi lahti, kõik kohad olid neid täis! Muudkui tahtsid oma püramiide meie katedraalide vahele ehitada; kassid käisid neil nagu kuningad mööda tänavaid ringi ja meie ei tohtinudki enam neid kotiga rataskaevu uputada – korraga oli kassid pühad loomad! Mis meie eluviisist nii pidi saama, seda ei küsinud keegi! Ja siis imperaator lõpuks otsustas: aitab, ei mingeid kodukäijate klubisid, libahuntide liite, vampiiride öölaulupidusid, haldjate ja krattide ühinguid, näkkide spordiseltse, ebasurnute ärkamisliikumist, muumiate omakeelset haridust, marduste usuvabadust. Kui tahavad meie hulgas elada, siis võtavad omaks meie usu, keele ja kombed! Kui ei taha – Paksu Margareetasse ja sealt Siberisse! (lk 241-242)

Diana Gabaldon. Sügistrummid. 2. raamat (Varrak, 2017)

sygistrummid 2_kaas.inddTõlkinud Lauri Vahtre
608 lk.

See on üks minu lemmiksarju ja ka viimane eesti keelde tõlgitud raamat ei petnud mu ootusi. Kui eelmine osa edenes aeglaselt, siis viimasega seda probleemi ei olnud. Ikka veel ei ole tüdimust tekkinud. Endiselt on iga uue osa lõppedes tekkinud tahtmine, et haaraks kohe järgmise osa kätte. Peab ilmselt ootama umbes aasta, et järgmine osa ilmuks (ma väga loodan, et ikka tõlgitakse).

Seekordses osas keskendub tegevus rohkem Briannale ja Rogerile. Brianna on otsustanud minna ema juurde ja kohtuda oma pärisisaga. Roger ei saa muidu, kui peab talle järgnema. Loomulikult ei kulge midagi lihtsalt ning viperusteta.

Mind natuke häiris, et autor on kohati nii vägivaldne. Ma kogemata lugesin ühte tutvustust ja kahjuks ma selle lugemisega natuke spoilisin oma elamust. Nimelt mainiti seal ühte sündmust, mis mind alguses tohutult häiris, kui raamatut lugema asusin. Mõtlesin, et no milleks seda vaja on. Samas saan ju mõistusega aru, et see ajastu oligi oma olemuselt üsna vägivaldne. Lõpuks suutsin sellest siiski üle olla.

Mulle väga meeldib see, et Gabaldon teeb enne oma raamatute kirjutamist põhjaliku eeltöö ajaloo kohta. See annab nii palju raamatule juurde. Endiselt meeldivad mulle need tegelased ja endiselt juhtub nendega igasuguseid põnevaid ja ootamatuid asju. Siin on nii head, kui halba, naeru ja nuttu, hirmu ja huumorit ning loomulikult armastust ning armukadedust. Põrkuvad erinevad maailmavaated ja iseloomud. Kokku annab see mõnusa kompoti, mida on hea lugeda.

Seekordse osa puhul jäi mind häirima tegemata toimetajatöö. Hooletusvigu oli seekord ootamatult palju. Vahepeal ajas üks viga lausa teist taga. Näiteks sai Briannast vahepeal Biranna jne.

Peale selle postituse tegemist selgus, et tegemist ei ole tegemata toimetajatööga, vaid kogemata saadeti trükki vigane variant. Varrak oma FB-lehel on ka vabandanud toimetaja, tõlkija ning lugejate ees.

Kui see häiriv asjaolu välja jätta, siis sai loetud jälle üks suurepärane raamat. Nüüd on hinges selline tühjusetunne, et ei tea, mida peale hakata. Nagu peaks headest sõpradest määramata ajaks lahkuma.

Ega pole muud teha, kui oodata, millal järgmine osa eesti keeles ilmub. 🙂

Eelnevalt olen blogis kirjutanud veel selle sarja raamatutest:
Rändaja. 1. raamat
Rändaja. 2. raamat
Sügistrummid. 1. raamat