Holly Seddon. Ära sule silmi (Rahva Raamat, 2018)

ära-sule-silmiTõlkinud Eve Laur
352 lk.

Ma ootasin selle raamatu lugemist väga, sest autori eelmine raamat “Püüa mitte hingata” (2017) meeldis mulle väga. “Ära sule silmi” oli minu jaoks ärritav. Need tegelased ajasid mind vihale.

Raamat jutustab kaksikõdedest Sarah’st ja Robinist. Nad ei ole aastaid teineteisega rääkinud. Robin elab Manchesteris oma korteris täielikus eraldatuses. Ta pole juba mitu aastat väljas käinud ning ei suhtle kellegagi. Ta kardab majast väljuda. Tema päevade sisuks on trenni tegemine ja naabrite jälgimine ning ta magab voodi all.

Sarah’ga on ka kummaline lugu. Mees viskab ta majast välja, ega luba teda enam tütre lähedusse. Sarah ei tea, mida teha ning püüab õde üles otsida, et sepitseda plaani, kuidas oma tütart tagasi saada.

Raamatus on kajastatud nii õdede olevikku kui minevikku, vaheldumisi. Näidatakse, mismoodi kujunes kõik nii nagu praegu on. Minu jaoks ei olnud veenev. Lugesin siiski lõpuni, aga mulle eriti ei meeldinud. Raamat oli põnevikule mitteomaselt aeglase kulgemisega, aga see ei häirinud. Häirisid just need tegelased ja nende mõtteviis. Autor ei kirjutanud kõike päris lahti ka, nii et mõnda asja jäi ümbritsema saladuseloor. Ma ei oska antud raamatut soovitada, sest lugemise ajal tundsin pidevalt, et ma olen ärritunud. Raamatu lõpus sai asi küll selgeks, miks mõned tegelased nii käitusid nagu nad käitusid, aga minu emotsiooni see enam muuta ei suutnud.

Advertisements

Megan Abbott. Sa saad mind tundma (Päikese Kirjastus, 2017)

sa-saad-mind-tundmaTõlkinud Eve Laur
333 lk.

Peale selle raamatu lõpetamist valdavad mind taas segased tunded. Tundub, et see tunne saadabki mind viimasel ajal raamatuid lugedes. Kuidas ma ise käituksin sellises olukorras? Algus edenes mul natuke aeglaselt, põnevaks läks alles kuskil siis, kui 100 lehekülge loetud sai.

Tegevus jutustatakse enamasti Katie tegelaskuju kaudu. Katie on abielus Ericuga, neil on kaks last, Devon ja Drew. Devon on nende imelaps, kellele ennustatakse võimlemises suurt tulevikku. Katie ja Eric elavadki põhimõtteliselt ainult Devoni unistuse nimel.

Ausalt öeldes oli seda kole lugeda. Drew unustati kohati nagu üldse ära. Kõik käis ainult Devoni soovide ja ambitsioonide nimel. Ainult trennid ja trennid. Terve elu oli neil selle järgi seatud.

Kuni ühel hetkel leitakse üks noormees surnuna. Ta jääb auto alla. Autojuht ei peatu ja pidurdusjälgi ei ole. Kas see oli õnnetus? Kes ta alla ajas? Need küsimused saavad raamatus küll vastuse, aga lõpplahendus ei vastanud siiski mu ootustele.

See on juba mitmes raamat, kus mulle tegelased eriti ei meeldi. See ema oli paras sahmerdis ja kohati ebastabiilne. Samuti ei meeldinud mulle see, kuidas ta käitus ümbritsevate inimestega. Ülbelt ja üleolevalt. Devoni isa käitus ka kahtlaselt. Seal on veel neid tegelasi, kes kummaliselt käitusid. Devon ise ei olnud küll tavaline teismeline. Juba varakult saadud imelapse tiitel ilmselt mõjutas seda. Samas oli ta ka väga tahtejõuline ja kindel selles, mida ta tulevikult ootab ning valmis selle nimel ka kõik ohverdama.

Sa saad mind tundma” oli küllaltki etteaimatav. Vähemalt minu jaoks. Sellest hoolimata oli raamat küllaltki põnev. Raamatu esimene pool edenes aeglaselt (minu jaoks natuke tüütud ema heietused tema imelapsest ja tema tegemistest), aga teine pool läks juba väga kiiresti. Sobib suvelugemiseks küll.

Kathleen Glasgow. Katkine tüdruk (Päikese Kirjastus, 2017)

katkine-tüdrukTõlkinud Eve Laur
397 lk

See oli üks eriskummaline ja masendav raamat. Raamatu esimesse ossa ma ei suutnud väga sisse elada, aga teine osa oli juba parem ja hakkasin peategelasele kaasa elama.

Peategelaseks on 17-aastane Charlotte Davis, kes on sattunud psühhiaatriahaiglasse, sest ta tegeleb eneselõikamisega. Ausalt öeldes oli see päris õudne ja kurb. Tema isa oli ennast ära tapnud, emaga ta ei saanud läbi. Tema parim sõbranna üritas enesetappu, aga ebaõnnestus ning on nüüd vegetatiivses seisundis. Charlie on täiesti üksi. Ta oli enne haiglasse sattumist kodutu, nii et ta on pidanud palju läbi elama.

Haiglas on ta alguses tõre ja endassetõmbunud, aga kui teda ähvardab sealt minema saatmine, siis ta ei tahagi sealt lahkuda. Ta saadetakse uuesti ema juurde, kes ei ole temast üldse huvitatud, vaid ulatab talle bussipileti Arizonasesse. Tal on raske alguses uude ellu sisse elada. Lõpuks kohtub ta ühe tüübiga, kes ei pruugi talle üldse hästi mõjuda. Igatahes ootab Charliet ees raske teekond, et iseendaga rahu sõlmida.

Mul tekkis küsimus, et kas tõesti keegi ei märganud, et midagi on valesti. Nagu aru sain, siis oli tal vanaema ka, miks ta siis ei saanud tema juurde minna? Või siis lastekaitse. Kuidas on võimalik, et üks tüdruk lihtsalt kaob tänavatele ära?

Tegemist on Kathleen Glasgow debüütromaaniga. Autor kirjutab siin väga rasketel teemadel ja nagu autori märkusest raamatu lõpus lugeda võib, siis on ta ise ka nii mõndagi kogenud. Pean tunnistama, et ma väga ei suutnud peategelasega suhestuda, sest eneselõikumine, narkootikumid, joomine ja nii tugev depressioon on minu jaoks kauged teemad.

Kuna tegemist on noorteraamatuga, siis vast sobibki eelkõige noortele lugemiseks, aga soovitan lugeda ka teismeliste vanematel.