Aile Möldre. Eesti raamatu 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-raamatu-100-aastat208 lk.

See on esimene raamat, mida EV100 sarjas loen. Ilmselt ei jää see viimaseks, sest mul on veel nii mõnedki silma jäänud, mida lugeda tahaksin. Selle raamatu võtsin kätte, sest mul oli vaja lugeda, midagi erialast.

Nagu pealkirigi juba ütleb, siis teos käsitleb Eesti raamatu ajalugu saja aasta jooksul kuni tänapäevani. Tegelikult on siiski natuke kirjeldatud ka varasemat Eesti raamatu ajalugu. Ajalugu on edasi antud erinevate poliitiliste perioodide kaupa. Alustatakse Eesti Vabariigi ajast 1918-1940, siis sõjaaeg 1940-1944, millele järgneb nõukogude aeg 1944-1991 ja jõutakse välja tänapäeva 1991-2017.

Nende perioodide kaupa vaadeldakse raamatute kirjastamist, trükkimist, müüki ja levikut raamatukogude kaudu. Autor kirjeldab, kui suured olid trükiarvud ja mida üldse trükiti ning millistest raamatutest rahvas huvitatud oli.

Lisaks sellele kirjutab autor ka pagulaseestlaste kirjastustegevusest. Kui palju ja mida nad välja andsid.

Tekst on lühidalt kirja pandud, andes edasi kõige põhilisema ja olulisema teabe. Minu meelest on väga hea, et selline sari erinevate teemade kohta olemas on. Saab ülevaate, mis Eestis on saja aasta jooksul toimunud ja kui mingi teema hakkab rohkem huvitama, siis saab juba edasi uurida.

Alguses, kui seda lugema hakkasin, siis tundus tekst natuke kuiv, aga lõpuks elasin raamatusse ikkagi sisse ning viimased 100 lehekülge läksid kiiresti. Mind ennast huvitas kõige rohkem nõukogude aeg. Praegu tundub nii uskumatuna, et kui tahtsid mingit head ja väärt raamatut osta, siis pidid sellega koos ostma ka mingi poliitilise.  Poliitilise kirjanduse tiraazid olid suured, aga inimesed nende vastu huvi ei tundnud. Mul on hea meel, et tänapäeval saad ise valida, mida osta ja mida lugeda.

Igatahes soovitan raamatuga tutvuda, keda antud teema huvitab.

Advertisements

Katrin Pauts. Minu Muhumaa (Petrone Print, 2018)

minu-muhumaa-lühike-libahuntide-ajalugu231 lk.

Kui nägin Petrone Prindi lehelt, et ilmumas on Minu Muhumaa, siis teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Mis siis, et ma pole muhulane vaid hoopis saarlane. Samas ma elan Muhule küllalt lähedal ning need toidud, mida siin mainitakse on mulle tuttavad ning ema on neid lapsepõlves meile valmistanud. Muhus on käidud nii jaanitulel kui ka Liiva poes jne jne. Nii et äratundmismomente oli mul siin küll.

Muhu on minu jaoks üldiselt salapärane maa. Olen seal natuke ikka käinud, aga süvitsi uurinud pole. Viimasel ajal olen sealt lihtsalt bussiga läbi sõitnud, kui Tallinnasse lähen või siis Saaremaale tulen. Nagu raamatust selgub, on see ka Katrin Pautsi jaoks salapärane, kuigi ta on seal sündinud ja kasvanud.

Raamatu kaanepilt on ilus ja värviline, sisu enam nii ilus ei ole. Raamatus on samasugune aura nagu tema krimiromaanides. Sünge ja müstiline. Selgub, et muhulased ei salli neid, sest Katrini ema ei ole põline muhulane. Ma ei oska öelda, kas see ka tõsi on, aga Katrinile on jäänud selline mulje. See on kujundanud tervet tema lapsepõlve. Lisaks see, et teda kiusati koolis (see on mulle ka tuttav teema, õnneks mul koolist õudusunenägusid pole nagu autoril). Pole siis ime, et tal on muhulastest jäänud mulje kui kiuslikest ja õelatest inimestest. Samas talle meeldib Muhumaa loodus ja kusagil mujal ta ennast nii hästi ei tunne kui Muhu looduses. Ma täiesti mõistan teda. Mulle ka inimesed eriti ei meeldi ning eelistan rohkem omaette olekut.

Mulle raamat siiski meeldis hoolimata selle süngetest toonidest. Katrin Pauts oskab hästi ja kaasahaaravalt kirjutada ning tundub, et mulle sobib tema stiil. Jutt jookseb sama ladusalt kui tema teistes raamatutes. Kes soovib positiivset raamatut, siis nendele vast ei sobi, aga teistele julgen küll soovitada.

Loodan, et autor on nüüd selle kibestumise endast välja kirjutatud ja tal on nüüd parem olla.

Voldemar Veedam ja Carl B. Wall. Purjetamine vabadusse (Unitas SA, 2017)

purjetamine-vabadusse-eestlaste-uskumatu-mereretk-üle-atlandiTõlkinud Olev Luhaveer
333 lk.

Tegemist on EV100 juubelitrükiga. Raamat ilmus esmakordselt Ameerika Ühendriikides 1952. aastal ja praeguseks on seda tõlgitud juba 30 keelde. Nõukogude võim keelas ilmselgetel põhjustel selle raamatu avaldamise Eestis. Nii et see ilmus siinmail esmakordselt 1998. aastal.

Raamatu alapealkiri on “Eestlaste uskumatu retk üle Atlandi” ja seda see tõesti oli, uskumatu. Nad sõitsid kuueteistkümnekesi väikese paadiga Rootsist Ameerika Ühendriikidesse, et pääseda Nõukogude võimu haardest. Aasta siis oli 1945. Olgu veel öeldud, et paat oli mõeldud neljale inimesele. Neid oli 5 naist, 4 last ja 7 meest. Oma sõitu alustasid nad hilissuvel ja kohale jõudsid detsembris.

Laevukese nimi oli “Erma” ja see nägi ikka vett ja vilet. See oli juba ostes natuke vilets. Juba reisi alguses lasi ta vett läbi, nii et nad pidid tegema lisapeatusi, et laeva parandada. Teekonda alustati Rootsist. Nad suundusid läbi Göta kanali torme ja miine täis Põhjamerre, olid sunnitud tegema peatuse Norras, Iirimaal ja Madeiral. Mõnikord olid peatused tingitud tormidest, aga enamasti selleks, et varuda toitu, vett ja diislit. Ja siis oli nende järgmine peatus juba Norfolki sadam USA-s.

Lisaks tekstile sisaldab teos ajaloolisi fotosid mereretkest, olemas on kaart nende teekonnast, arhiivimaterjale. Lõpus on ära toodud merendussõnastik (mida läheb vaja, et teksti paremini mõista) ja info autorite kohta.

Minu maitse jaoks oli raamat natuke igav. Minu meelest tegi selle igavaks autorite kirjutamisstiil. Ta ise ei oleks nagu kõige selle keskel viibinud ja lihtsalt nagu emotsioonitult jutustaks. Üldse jäi mulle temast natuke mannetu mulje, sest ta kirjeldas kogu aeg, mida teised teevad, et laeva kursil hoida ning tormidest elu ja tervisega välja tulla. Või ta siis lihtsalt oli tagasihoidlik ja ei tahtnud endast suurt kirjutada. Loodan, et ei tee nüüd autoritele liiga. Nagu ma aru sain, siis Voldemar Veedam pidas reisil üle Atlandi ookeani ka päevikut. Minu jaoks muutus kohati tüütuks rohke merendusealaste terminite kasutamine.

Raamatus räägiti vähe omavahelistest suhetest laeval. Sellest räägiti, aga oleks tahtnud rohkem kuulda. Kirjutati nii põgusalt, kuidas nad oma vaba aega seal veetsid ning kuidas neil omavahelised suhted olid. Viimaks muidugi selgus, et reisi lõpupoole kippusid tekkima riiud. See on arusaadav, kui ollakse nii mitmekesi ühte kohta kokku surutud ja omaette olemiseks ruumi ei ole.

Hoolimata sellest soovitan siiski raamatut lugeda. Saab aimu, miks inimesed põgenesid Nõukogude võimu eest nii kaugele. Mis neid ajendas ja milliseid tundeid see neis tekitas? Millesse nad uskusid ja mida lootsid?

Tegelikult oli see ikka uskumatu seiklus ja julgus nendel inimestel niimoodi väikese laevaga ületada ookean. Nad trotsisid torme ja tuulevaikust ning õnneks lõppes neil kõik hästi ja nad jõudsid elusalt ning tervelt kohale. See tekitas ameeriklastes tohutult uudishimu ja uudis jõudis isegi ajalehtedesse. 1960.ndatel oldi väga lähedal, et nende seiklusest oleks ka Hollywoodi film valminud. Ei tea, mis juhtus, aga kahjuks jäi see tehing katki. Ma usun, et filmina oleks see efektsem ning seda läheks vaatama küll, kui keegi selle raamatu põhjal filmi teeks.