Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja (Fabian, 2016)

eesti-ümberlõikaja206 lk.

Sain selle raamatu tänu ühele Facebooki grupile “Mälumäng”, kus võitsin ühe auhinnamängu. Auhinnaks oli käesolev raamat.

Eesti ümberlõikaja” on minu jaoks kummaline raamat. Mul on tunne, et ma ei saa sellest hästi aru. Ma saan aru (vist), et see peaks olema iroonia, aga kelle pihta? Kas Euro Liidu tegelaste pihta? Või hoopiski rahvusluse suunal? Või ironiseerib ta üldse selle ilmaelu üle? Oma osa said seal kõik.

Raamatus on terve hunnik eripalgelisi tegelasi. Tegevuse keskmeks on enamasti selline kena kohakene nagu Alam-Kolkaküla. Nimigi on juba paras pilge. Ega need tegelased, kes seal elavad või sealt pärit on, ka paremad pole. Nimed on neil ka huvitavad. Vallavanem on Leo Uteke, ajakirjanik Benno Sohvakartul, kohalik miljonär Raamen Junh, Boris Tammejuss jne.

Kõigil neil valutab süda, mis sellest kohalikust elust ikka saab. Kunagi oli neil vägev elu, neil oli pappkastikombinaat, rahvast elas ka palju. Ühesõnaga elu käis. Nüüd pole enam tehast ja pole inimesigi. Vanemad surevad ja nooremad pagevad välismaale. Nad mõtlevad, kuidas meelitada noori tagasi.

Raamatus ongi juttu kaasaja probleemidest, teistsugustest inimestest, pagulastest ja murest Eesti ning Euroopa pärast. Ma ei oskagi seda kellelegi soovitada, sest ma ei saanud ise ka sellest raamatust täit selgust. Algus oli raamatul minu jaoks natuke igav, samas keskel kuskil meenutas kohati oma stiililt Kivirähki. Lõpp oli ka kohati igav. Seda peab küll ütlema, et külaelu kirjeldus oli täppi.

Nüüd jääb üle millalgi kauges tulevikus veel Muti teoseid lugeda ja vaadata, kuidas need mulle istuvad.

Advertisements

Margit Prantsus. Minu Iisrael (Petrone Print, 2017)

minu-iisrael-kuidas-tõlkida-sabatitJärjekordne raamat Minu-sarjast sai läbi loetud. See peaks olema sarja 98. raamat. Ma väga ootasin selle raamatu lugemist ja õnneks ei pidanud pettuma. Raamatust jäävad mulle meelde lõbusad ja helged toonid.

Autor elab kolm aastat Iisraelis. Alguses ta satub elama Jeruusalemma äärelinna religioossesse juudi perekonda, kus ta töötab nende juures koristajana. See maja on muideks 6-kordne. Samuti õpib ta heebrea keelt  ja muusikat ning kohtub mitmete huvitavate inimestega.  Juudi peres elab ta umbes 13 kuud, peale seda satub ta üürima korterit ühelt Iisraeli poliitikult, ajaloolaselt ja kirjanikult.

Esimese perekonna juures ta töötab kuus päeva nädalas, vaba on ainult üks päev. Teises kohas on ta rohkem iseenda peremees. Et ennast elatada jätkab erinevate perede juures koristamist, aga jõuab käia keeletundides ja reisida mööda Iisraeli.

Väga huvitav oli lugeda juudi kommetest, tavadest ja pühadest. Ortodoksetel ja usklikel juutidel on nii palju erinevaid keelde ja käske. Palju uut ja huvitavat sai teada. Seda ma teadsin, et neil on üks hingamispäev ja nad siis ei teegi tööd. Aga ma ei teadnud, et isegi nupule vajutamine ja telefoniga sõbrale helistamine käivad töö alla. Ja selleks päevaks on isegi spetsiaalne wc-paber, mida ei pea rebima, sest see on ju ka töö.

Sabat on neil laupäeval ja siis tõesti ei tehta muud, kui puhatakse. Ei sõideta isegi autoga ja kui hädakorras seda tegema peab, siis nad häbenevad seda. Tuled pannakse enne sabati algust põlema, telefoniga ei helistata ja arvutid pannakse kinni. Ja uus aasta on neil hoopis septembris. See kestab kaks päeva ja on võrdsustatud sabatiga, kus samuti töö tegemine keelatud on.

Loomulikult räägib autor Iisraeli ajaloost ja vaatamistväärivatest paikadest. Eriti siis, kui tal sugulased ja tuttavad Eestist külas käivad. Minu jaoks on natuke imelik, et ta saadab ja sõidutab külalised vaatamisväärsustega tutvuma, aga ise läheb mingeid muid toimetusi tegema.

Muidugi ei saa mööda minna usu temaatikast, aga siin oli see kuidagi loomulikult edasi antud ja mul ei tekkinud tunnet, et seda mulle peale surutakse (nagu Minu Ahvenamaas).

Autor ei kirjuta raamatus poliitikast ja konfliktidest ja seda teadlikult. Lõppsõnas ta ütleb, et see on liiga valus ja ammendamatu teema.

Raamat on hästi ja ladusalt kirjutatud, nii et kohe haarab kaasa. Juba esimestest peatükkidest selgus, et tuleb hea lugemiselamus. Põnev ja nauditav. Soovitan kõigile! Ja soovitan ka Heilika Pikkov’i raamatut “Minu Jeruusalemm” (Petrone Print, 2014).

Mathias Enard. Varaste tänav (Varrak, 2016)

Enard_varastetanav_kaas.inddÜks järjekordne väga hea raamat on ilmunud Moodsa aja sarjas. Julgen seda kõigile soovitada.

Raamatu tegevus algab Marokos Tangeri linnakeses. Peategelaseks on noormees Lakhdar, kes on sunnitud kodust põgenema peale seda, kui ta avastatakse alasti koos oma nõoga. Nõoga abiellumine ei oleks olnud probleem, küll aga poleks tohtinud olla seksi enne abielu. Ühesõnaga ta põgeneb, veedab aastakese tänavatel kerjates, kuni tuleb tagasi kodulinna. Koju ei lähe ta enam kunagi. Kohtub uuesti oma lapsepõlvesõbra Bassamiga, kelle kaudu ta saab tööd Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni raamatupoes.

Seal ei lähe ka kõik nii nagu planeeritud, sest ta avastab, et see organisatsioon on ilmselt mõnede rünnakute taga Marrakechis ja ühes kohvikus. Lakhdar on küll moslem ja ka usklik, aga teda ei tõmba see radikaalne ja poliitiline islam. Ta ütleb selle kohta nii:

Mina ei taha muud kui vabalt reisida, raha teenida, rahulikult sõbrannaga ringi jalutada, keppida, kui tuju on, palvetada, kui tuju on, ja kriminulle lugeda, kui tahtmine tuleb, ilma et kellelgi selle kohta midagi kobiseda oleks, peale Jumala enda (lk. 119).

Samal ajal kohtub ta hispaanlanna Juditiga, kes mõjutab tema tulevast elu väga palju. Ta on tüdrukust sisse võetud ja nad jäävad suhtlema ka peale Juditi reisi lõppu. Lakhdaril tekib mõte minna Euroopasse. Alguses ta püüab teha seda legaalselt, aga lõpuks satub Hispaaniasse ikkagi illegaalselt. Ta jõuab välja Barcelonasse Varaste tänavale. See on üks vilets piirkond. Ümberringi on narkarid, joodikud, litsid ja prussakad, aga ta on seal rahul.

Lakhdar on oma olemuselt selline tore ja täiesti tavaline noormees. Ta armastab lugemist ning raamatuid, eriti prantsuse kriminulle. Talle tundub, et Jumal hoiab teda. Kui midagi juhtub, siis samas tuleb ka lahendus. Ta suhtub Euroopasse läinud immigrantidesse kerge irooniaga ja teab, et alati saab olla halvem.

Kuna kõik need tänavatel jõlkuvad neegrid ja murjanid ei mõjunud turismile hästi, kärutas Kanaaride valitsus nad omal kulul lennukiga mujale, kontinendile, ja olidki Musta Aafrika elanikud, mauritaanlased, nigeerlased ja ugandalased, Madridis või Barcelonas, proovimas õnne maal, kus töötus oli kõrgeim Euroopas – tüdrukutest said litsid, mehed lõpetasid viletsates salajastes laagrites maal, Aragonis või La Manchas, kus nad elasid idüllililiselt kahe puu vahel keset prügikaste, lõhkisi tünne ja külma, kannatasid suurepäraste nahahaiguste, paisete, parasitooside, külmamuhkude käes, ja ootasid, et mõni põllumees neile mõne piinarikka tööotsa annaks, makstes selle eest hallitanud leiva ja kartulikoortega, millest suppi keeta (lk. 149).

Lakhdar tunneb pidevalt, et ta on lõksus. Ükskõik, mis riigis ta ka ei oleks, ikka tundub elu talle vanglana. Nagu elu ei oleks veel päriselt alanud ja see kõik on üks suur sissejuhatus millelegi suuremale. Taustaks on Araabia kevad ja Euroopas majanduskriis.

Raamat mõjus mulle väga emotsionaalselt. See kõik on nii reaalne ja millise lõpplahenduse saab. Ometi ei ole tegu sünge raamatuga. Autor kirjutab väga ladusalt ja lihtne on raamatusse sisse elada. Ilmselt jääb see veel pikaks ajaks mu meeli painama. Teema on praegu ju väga aktuaalne.

Mulle seostusid selle raamatuga kaks filmi, mida ma eelmisel aastal PÖFF-il vaatamas käisin. Kellel on võimalust neid filme vaadata, siis soovitan. Need on “Caina” ja “Kodulävel“. Mõlemad on mõtlemapanevad filmid.

Autorist veel niipalju, et tegu on prantslasega, kes on araabia kultuuri huviline. Ta on elanud mitmes paigas Lähis-Idas ja Euroopas. Tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda ilma klišeedeta, ent samas arusaadavalt. Ja muidugi keeleliselt on see suurepäraselt kirjutatud. Siia lõppu veel üks stiilinäide autorilt, kus ta võrdleb streiki ja mässu Hispaanias ning Tuneesias.

Erinevus Tunisega, nagu ütles Munir, võib-olla ainus erinevus Tunisega, oli see, et seal jätkus kisma ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, ja edasi veel. Siin poleks nagu midagi juhtunudki. Pankade fassaadid vuntsitakse üles, valitsus paneb oma programmidega edasi, revolutsionäärid lähevad rulade selga tagasi ja Kataloonia väljakul haaravad jälle võimu turistid (lk. 214)