Amanda McCabe. Müürilille saladused (Ersen, 2019)

müürilille-saladusedTõlkinud Iiri Sirk
280 lk

Mul lugemine ei taha praegu eriti edeneda. Lootsin, et see raamat haarab mind endaga kaasa ning saan selle kiiresti läbi. Kahjuks jäi ka see raamat venima ja tegelikult oli see üsna igav. Ma oleks võinud selle ka pooleli jätta, aga inertsist olin juba pool raamatut läbi lugenud ja lootsin, et ehk läheb lõpu poole huvitavamaks. Ei läinud. Soovitada seda raamatut ei julge.

Diana Martin on noor naine, kes läheb Pariisi kajastama maailmanäitust. Tema vanemad pole sellest just vaimustuses, sest loodavad, et tütar leiab endale hea mehe ning loob perekonna. Nad siiski lubavad tal minna, sest loodavad, et Pariisist leiab hea kosilase. Dianal ei ole mõtteski veel perekonda looma hakata. Tema tahab oma vabadust ja tööd teha jne.

William Blakely on Diana sõbranna nõbu, kes töötab välisministeeriumis. Ka tema läheb Pariisi maailmanäitusele, Wales’i printsi kaaskonnas. Mees otsustab Dianat kaitsta tema ohtlikus töös. Kuigi minu jaoks jäi mõistetamatuks, mida on ohtlikku moeajakirjaniku töös.

Selline kerge ja üsna sisutühi lihtne raamatuke armastusest. Mulle praegu ei läinud üldse peale see õhkamine ja naiivsus. Tundus, et see raamat on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast, tühja sellest sisust.

Advertisements

Julie Garwood. Tšempion (Ersen, 2019)

tšempionTõlkinud Ruth Vestel
319 lk.

Mulle meeldib aeg-ajalt lugeda selliseid kergeid Erseni naistekaid. Selleks sobis see raamat hästi, kuigi midagi erilist ta pole. Mitmeski kohas ajas muigama, sest no kohati liiga nunnu ja ülivõrdeis oli asi.

Peyton Lockharti onu teeb talle ja ta õdedele ettepaneku juhatada ookeani ääres asuvat Bishop Cove’i aasta aega. Kui nad suudavad seda aasta aega käigus ja kasumis hoida, siis nad saavad selle endale.

Peytonil pole selle vastu midagi, sest ta on just äsja kaotanud töö toidukriitikuna. Seal tal tekkisid ülemusega teatud teemadel lahkhelid nii, et naine lahkus ummisjalu. Tulemuseks oli see, et ta endine ülemus püüab teda nüüd tappa.

Abi pakub talle Finn MacBain, kes on kunagine ujumise meister ja töötab nüüd FBI-s. Samuti päästis ta lapsepõlves Peytoni elu.

Nagu ikka on sellistes raamatutes pahalane, kes püüab peategelase elu põrguks muuta. Antud juhul siis tappa. Midagi erilist selles raamatus tõesti polnud, aga nii jama ka polnud, et käest oleksin pannud. Siin olid kõik natuke üle võlli seksikad või nunnud. Ja muidugi tärkas armastus kohe esimesest pilgust mitmete paaride vahel.

Mind häiris alguses natuke tõlge. Kasutatud keel tundus natuke nagu arhailine, mitte tänapäevane. Õnneks see läks raamatu edenedes paremaks. Kes soovib kiiret ja kerget lugemist, siis selleks sobib raamat küll.

Sheila Roberts. Tere tulemast Kuupaistelahele (Ersen, 2019)

tere-tulemast-kuupaistelaheleTõlkinud Marja Liidja
328 lk

Kui eelmine raamat edenes mul üle kivide ja kändude, siis sellega läks ladusalt. Nagu ka pealkiri ja kaanepilt vihjab, siis tegemist on kergemat sorti ajaviitekirjandusega, aga mulle praegu sobis. Kes soovib lugeda naistekat, kus esiplaanil ei ole armastuse leidmine, siis sobib ideaalselt.

Jenna Jones on just lahutanud ning tähistab oma 40-ndat sünnipäeva. Ta peab suutma ära toita ennast ning oma 14-aastast tütart. Nagu sellest oleks veel vähe, siis määrati kohtu poolt, et ta peab oma kunstnikust eksmehele maksma toetust, mida too siis kulutab koos uue naisega.

Jenna saab oma tädi Edie’lt kirja, milles tädi kutsub teda ja ta tütart enda juurde elama ning motelli juhatama. Motell on kulunud väljanägemisega ning üsna kehvas seisus. Seal ei saa külalisi majutada enne remonti, milleks tädil ega Jennal raha pole. Aga nagu ikka, siis kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Tõesti selline mõnus ajaviiteromaan, mis keskendub pigem lahutusest üle saamisele ning elus uue suuna leidmisele kui armastusele. Muidugi ei saa siin päris ilma tunneteta. Jenna silmapiirile ilmub kaks mees – üks tahumatu ja teine rikas ning atraktiivne. Siiski ei lähe asi suudlustest kaugemale, sest Jennal on vaja oma elu uuesti käima saada. Mõnusa huumoriga kirjutatud raamat.  Alguses võib-olla tundus, et autor on sellega liialdanud, aga õnneks siiski mitte.

Tegemist on sarja esimese osaga ning praeguseks on ilmunud inglise keeles ka teine ning kolmas osa, kus Jenna  elu edasi läheb. Loodan, et need ka eesti keelde tõlgitakse. Mõnusaks ajaviitelugemiseks ideaalne raamat. Soovitan!

Jayne Ann Krentz. Kui kõik tüdrukud äkki kaovad (Ersen, 2018)

kui-kõik-tüdrukud-äkki-kaovadTõlkinud Marja Liidja
312 lk.

See on kolmas raamat, mille nädalavahetuseks maale kaasa võtsin ning enamuse sellest sain nädalavahetusel ka loetud. Viimast osa raamatust unustasin ennast lugema ning lõpetasin teisipäeva hommiku esimestel minutitel.

Charlotte’i kasuõde Jocelyn on läinud kuuks ajaks puhkama kloostrisse, kus puudub nii telefoni- kui ka internetiühendus. Seega käib Charlotte kastmas Jocelyni taimi ning sorteerimas tema posti. Postiga saabub üks punt võtmeid kummalise sõnumiga. Kui Charlotte avastab, et saatja Louise Flint on surnud ning kasuõega ta ka ühendust ei saa, siis hakkab ta ise asja uurima.

Charlotte lööb käed Maxiga, kes on palgatud uurima Louise’i surma. Sellel teel kohtuvad nad Jocelyni investeerimisklubiga, mis ajab asjad veel segasemaks. Lisaks tundub, et olulisel kohal on ka üks Jocelyni minevikus toimunud sündmus. Sündmused võtavad tõsisema pöörde, kui selgub, et Jocelyn ei ole seal, kus ta olema peaks, vaid on kadunud. Kõige selle põnevuse ja kuritegude taustal puhkeb õide Charlotte’i ja Maxi vaheline armastus.

Soovitan seda raamatut lugeda inimestel, kes otsivad põnevust ja armastust. Siin on nad mõlemad esindatud. Kuigi raamatu lõpplahendus on etteaimatav ning lihtsakoeline, siis need kuriteod teevad raamatu põnevaks. Oma rolli mängisid siin mitmed inimesed. Nii et kes soovib kerget ja põnevat ajaviidet, siis see on just sobiv raamat.

Fern Michaels. Miski ei jää saladuseks (Ersen, 2018)

miski-ei-jää-saladuseksTõlkinud Ann Kitsnik
216 lk

Teine raamat, mille nädalavahetuseks maale kaasa haarasin valmistas mulle väikese üllatuse. Positiivse üllatuse. Arvasin, et tegemist on kerge naistekaga, aga raamat on siiski natuke sügavama sisuga. Naistekas on ta küll, aga käsitleb karmimaid teemasid.

Molly McCann’i elu tundub olevat täiuslik. Tal on rikas mees. Ta ei pea tööl käima ning tal on kaks kasulast ning mehega ühine tütar. Lisaks ka teenijad. Aga keegi nende peentest sõpradest ei tea tegelikult nende abielust midagi.

Molly’l on veel saladusi, millest isegi tema abikaasa midagi ei tea. Ta ei tea, et naine on vahetanud nime, ega ka seda, miks naine ülepeakaela oma kodulinnast põgenes. Lugeja saab seda küll kohe alguses teada, sest sellega raamat algabki. Saladustel on tihti kombeks avalikuks tulla. Nii juhtub ka seekord, kui Molly saab ühel hommikul kõne, kus helistaja ütleb, et teab, kes naine tegelikult on ning mida ta tegi. Sellest kõnest alates võtab Molly elu hoopis teise suuna. Nii palju siiski reedan, et õnneliku suuna.

Mulle meeldis, kuigi raamat käsitleb selliseid karme teemasid nagu koduvägivald ning üldse naistevastane vägivald. Kohati oli küll raamatus natuke ebatäpsusi (võivad olla ka tõlkija poolsed vead) ning mõni asi jäi natuke arusaamatuks, aga tegemist oli siiski nii põneva raamatuga, et mul ei kulunud selle läbilugemiseks isegi mitte tervet päeva. Siia õhukesse raamatusse oli palju asju kokku pandud, aga see moodustas terviku. Millest ma võib-olla natuke puudust tundsin, oli Molly perekondlik taust. Seda siin küll natuke oli, aga mind huvitas, miks tema ema suhtus Molly’sse nii nagu ta suhtus.

Kimberly Belle. Kolm päeva kadunud (Ersen, 2018)

kolm-päeva-kadunudTõlkinud Anni Väli
312 lk.

Kimberly Belle kirjutab minu meelest üsna põnevalt. Ka see raamat ei olnud erand. Siin oli küll ka asju, mis mulle ei meeldinud, aga nendest natuke hiljem. Ees ootas nädalavahetus maal ning sellest tingituna oli kirjandus natuke lihtsakoelisem. See raamat täitis selles mõttes oma eesmärgi.

Tegevust antakse edasi kahe naise – Kat’i ja Stef’i kaudu. Need kaks naist on emad, kelle pojad käivad samas klassis ning lähevad klassireisile. Kaks poissi ei saa omavahel läbi. Üks on kiusaja ja teine on geeniuse IQ-ga. See on tavaline klassireis, kuni üks poistest röövitakse. Kes ja mis põhjusel peaks poisi röövima?

Mulle meeldis Kat. Ta on natuke rahalistes raskustes ema, kes on äsja oma abikaasast lahku läinud. Selle eest Stef käis mulle närvidele. Ta on linnapea naine ja ilus ja rikas ja nii edasi. Minu meelest täielik snoob, kuigi ise ta seletab, et tema ei ole mingi trofeenaine ja ei nõua mingeid eeliseid. Tema on samasugune inimene nagu teised ning ei kiitle oma positsiooniga. Mõni hetk hiljem ta just seda teeb. Iseenesest ta ei olnud paha, aga ta käis mulle siin raamatus oma suhtumisega närvidele.

Raamat ise oli põnev ning kaasahaarav. Seda oli lihtne lugeda ning edenes kiirelt. Alguses ma ei saanud aru, miks on tegevust edasi antud kahe ema kaudu, kui röövitakse ainult üks laps, aga õige pea sai lugeja aimu, miks autor nii tegi. Süüdlase äraarvamine ei olnud ka kõige keerulisem. Lõpplahendus oli natuke kummaline, aga kes eelistab kergemat meelelahutust, siis see on just sobiv raamat.

Kelly Rimmer. Enne kui sul minna lasen (Ersen, 2018)

enne-kui-sul-minna-lasenTõlkinud Leelo Kaskmann
336 lk.

Lootsin vahelduseks lugeda kerget naistekat, aga läksin raamatu valikuga natuke alt. Raamat on küll naistele, aga ei olnud minu jaoks kerge ajaviitekirjandus. Autor kirjutab tõsistel teemadel.

Lexie elab rahulikku elu koos oma kihlatu Sam’iga. Nad mõlemad on arstid. Ühel öösel saab Lexie aga telefonikõne oma õelt Annie’lt. Annie on hädas. Jälle. Nimelt on Annie narkosõltlane. Lexie on püüdnud teda korduvalt aidata ning ravile saata, aga midagi ei ole mõjunud. Nüüd on Annie rase ning viimases hädas palub oma õelt abi. Lexie tunneb, et on oma õde alt vedanud ning ei saa ka seekord abist keelduda.

Annie ei taha haiglasse minna, sest siis ähvardatakse temalt laps ära võtta. Kui Annie haiglasse ei lähe, siis on ohus nii tema enda kui ka sündimata lapse tervis. Annie saab aru, et tal ei jää muud üle, kui minna haiglasse ning pärast sünnitust taastusravile, kui ta soovib oma last ise kasvatada.

Raamatus on vaheldumisi edasi antud sündmuseid nii Lexie kui Annie elust. Annie elu on edasi antud päeviku sissekannetena. Nendest tekstidest koorub välja, kuidas temast sai narkosõltlane ning mis selleni viis. Nendel oli raske lapsepõlv, aga kuidas juhtus nii, et üks õde ujus välja aga teine mitte. See oli karm lugemine. Ma aimasin, mis põhjusel see juhtus, aga seda oli kuidagi nii raske lugeda. Lexie osa oli lihtsam lugeda, kuigi mind natuke häiris tema liigne emotsionaalsus. Julgen soovitada neile, kes ei karda karme teemasid. Raamat oli emotsionaalne ning kaasahaarav.