Becky Masterman. Raevuga surmale vastu (Ersen, 2016)

raevuga-surmale-vastuTõlkinud Ann Kuslap
325 lk.

Ma vahel ikka armastan lugeda selliseid lihtsaid põnevikke. Ja üldiselt mulle see Erseni sari ka meeldib. Alguses tundus, et see on natuke lahjem nendest, mida seni selles sarjas lugenud olen, aga mida edasi lugesin, seda huvitavamaks läks.

Peategelaseks on endine FBI agent Brigid Quinn. Brigid on keerulise minevikuga 59-aastane naine, kes FBI-s tegeles seksuaalkuritegudega. Tema viimane juhtum kummitab teda siiani, sest selle uurimisel kadus jäljetult noor agent Jessica.  Nüüd aastaid hiljem saab Brigid ootamatult teada, et Route 66 mõrvar on tabatud ja ta on oma roimad üles tunnistanud. Näitab isegi kahe laiba asukohad kätte.

Juhtumi uurimisega tegeleb Laura Coleman. Laura võtab Brigidiga ühendust, sest ta ei usu, et see on õige Route 66 tapja. Brigid ei taha teda alguses kuuldagi võtta, aga siis rünnatakse järsku teda ennast ja Laura kaob. Brigidit ei võeta enam üldse kuulda ning ta peab üksi selle asja korda ajama. Lisaks enda tekitatud jamadele.

Raamat oli alguses veidi kummaline. Ma ei ole harjunud, et peategelaseks on ligi 60-aastane FBI naisagent, aga sellega harjus õige pea ning raamat läks põnevaks. Selline mõnus meelelahutus.

Advertisements

Kate Atkinson. Lõpetamata juhtumid (Ersen, 2017)

lõpetamata-juhtumidTõlkinud Kati Karu
311 lk.

See on üks äärmiselt kummaline raamat. Väga väga kummaline. Tekitas minus totaalse hämmingu. Ma tegelikult mõtlesin vahepeal pooleli jätta, aga millegipärast lugesin siiski edasi. Tegu peaks olema põnevuromaaniga, aga eriti põnev ta ei olnud. Pigem selline lihtsalt krimi.

Siin on kolm erinevat juhtumit. Esimene juhtus aastal 1970, kui kadunuks jäi 3-aastane Olivia. Teine juhtus aastal 1994, kui tapeti näiliselt põhjuseta 18-aastane Laura ning kolmas leidis aset 1979. aastal, kui Michelle tappis oma abikaasa Keithi. Nii ja nüüd jõuame raamatu tänapäeva, mis on 2004. aastal. Kõigist kolmest juhtumist on omajagu aega möödas, kui neid asub uurima eradetektiiv Jackson Brodie.

Uurima on isegi liiga palju öeldud. Tegelikult arvab Brodie, et ta ei leia nende kohta nagunii midagi uut. Pealegi mulle tundus ta natuke laisavõitu, aga samas heasüdamlik. Niisiis, ta võtab ikkagi tööotsad vastu, kui nendega seotud inimesed tema abi paluma tulevad. Igatahes ta ei teeks nagu suurt midagi ja lõpus siiski leiavad need mingisuguse lahenduse. Mulle tundus, et kuidagi lihtsalt jõudis info Brodie’ni.

Lisaks maadleb Brodie siin veel oma eraeluga, mis on üsna sassis. Nagu sellest veel vähe oleks, siis keegi püüab teda järjepidevalt tappa.

See on üks kummalisemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Tegelased on ikka väga omamoodi ja markantsed. Näiteks Amanda. Ta on umbes 45-aastane (ma enam ei mäleta, kas see oli raamatus kirjas ka) ja iseloomult selline nagu ora oleks teatud kohas. Tal on õde Julia, kes on tema vastand, rõõmus ja energiline. Nad kaklevad pidevalt. Siis on seal veel paks ja heasüdamlik Theo, üks kodutu plika, üks hirmus vana proua, kellel on hunnik kasse ja Caroline, kes ei salli oma abikaasa lapsi esimesest abielust.

Kohati oli raamat hulluksajavalt igav, nii et tõesti mõtlesin pooleli jätta. Ma enam ei saagi aru, miks ma seda ei teinud. Ju mind siis midagi ikka köitis. Suurt kärtsu ja mürtsu raamatus ei olnud, aga need situatsioonid, mis siin aset leiavad on sageli ikka väga koomilised. Omapärased võrdlused ja mõtted. Näiteks mõtleb Amelia, kas ta oleks nõus seksima koeraga, kui seda oleks vaja Julia elu päästmiseks. Olgu öeldud, et ta ei salli eriti Juliat. Või see, milliste sõnadega Caroline mõtleb oma abikaasa lastest. Kohutav, aga samas ajab muigama.

Selle raamatuga oli mul veel see probleem, et osad tegelased ei tahtnud meelde jääda. Kirjutab lõpus ühest tegelasest ja ma ei suutnud meenutada, kes too selline oli 😀

Jackson Brodie’st on veel kolm raamatut. Ma ei tea, kas ma olen valmis järgmiseid lugema. Lihtsalt nii veider kogemus selle raamatuga.

Margaret Moore. Kelmide abielu (Ersen, 2017)

kelmide-abieluTõlkinud Anne Kull
280 lk.

Mu eelmised paar raamatut olid küllaltki ängistavad ja kurvad, nii et tahtsin seekord midagi helgemat. Ja mis saaks selleks olla parim valik, kui lihtne ja mõnus armastusromaan. Õnneks see raamat ei petnud mu ootuseid.

Tegevus toimub aastal 1814 Põhja-Inglismaal. Sir Develin Dundrake’i juurde saabub ootamatult Theodora Markham, kes teeb mehele abieluettepaneku. Thea teeb seda sellepärast, et tema isa kaotas mängupõrgus Develinile nende viimase varanatukese. Develin on ettepanekust üllatunud, aga samas on tingimused mõistlikud ning ta otsustab nõustuda.

Muidugi ei lähe kõik nii lihtsalt nagu plaanitud. Juba abielus olles kerkivad esile igasugused probleemid ja ka tunded ei püsi vaka all.

See oli just täpselt selline raamat, mida mul tol hetkel vaja oli. Kerge ja nauditav ajaviitelugemine, kus liigselt mõtlema ei pea. Tead, et lõpp on helge ja õnnelik. Raamat oli ka hästi toimetatud ja tõlgitud, mingeid erilisi vigu ma ei märganud.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et see raamat meie raamatukokku telliti. Tavaliselt pole meile juba tükk aega selliseid lihtsaid ajaloolisi armastusromaane võetud. Mul on väga hea meel, et seda seekord siiski tehti. Paljud lugejad tegelikult tahaksid neid lugeda.

Soovitan lugeda, kellele meeldivad lihtsad armastuslood või kes ajaviiteks tahavad lugeda midagi kerget.

Tess Gerritsen. Tulega mängides (Ersen, 2017)

tulega-mängidesTõlkinud Marge Paal
272 lk.

Jällegi üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, aga teema oli raske. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat lugu. Esimene on Lorenzo lugu minevikus ja teine Julia lugu tänapäevas.

Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhuslikult ühest Rooma antiigipoest ühe muusikapala, mis teda jäägitult lummab. Seda muusikapala võikski pidada üheks selle raamatu peategelaseks, sest selle ümber lugu keerlebki. Selle valsi nimeks on Incendio ja see on loodud 1944. aastal. Autoriks Lorenzo Todesco.

Julia hakkab ajama selle loo jälgi, sest pala näib põhjustavat tema elus kaost. Tundub, et see muudab tema 3-aastase tütre vägivaldseks. Lisaks selgub veel, et ühele perekonnale ei meeldi, et Julia ajaloos tuhnib. Lugu tundub natuke uskumatu, aga lõpuks selgub, mis asjaolud selle taga olid. Siiski on minu meeles lõpus ka natuke müstikat.

Ühest küljest oli raamat põnev ja teisalt oli see nii kurb. Lugesin ja lihtsalt pisarad jooksid. Ma olen üsna läbi raputatud, nii et ei leia eriti sõnu, et seda teost kirjeldada. Ja võib-olla ei olegi vaja. Seda peab ise lugema. Raamatul on ajalooline taust ka olemas, millest autor raamatu järelsõnas kirjutab. Soovitan lugeda!

Melinda Leigh. Valusad saladused (Ersen, 2017)

valusad-saladusedTõlkinud Ülle Jälle
319 lk

November algas igatahes põnevuse lainel. Tahtsin lugeda midagi kergemat ning mis edeneks kiiresti. Õnneks valisin õige raamatu.

Raamatu sündmused saavad alguse, kui tapetakse Kate ja Lee Barrett. Kate oli laste iluuisutamise treener ja Lee advokaat. Esmapilgul tundub nagu see oleks olnud rööv, aga siis hakkavad selguma häirivad asjaolud.

Nende surmast teatatakse Lee vennale Grant Barrettile, kes on parajasti Afganistanis lähetuses. Grant on sõjaväelane. Peale teate saamist naaseb ta koju, et hoolitseda vennalaste Carsoni ja Faithi eest.

Vennalapsi aitab hoida nende naabritüdruk Julia. Ühel õhtul aga ähvardatakse Julia ema Ellie’t, et ta otsiks üles ühe Lee juhtumi kausta. Kui ta seda ei tee, siis ähvardatakse tappa tema tütar ja vanaema. Ainuke probleem on, et seda kausta ei ole kusagil.

Selline mõnus pingeline lugemine oli. Siin on nii tapmist ja ähvardamist, aga samas ka armastust ja ilusaid hetki. Tapmisega sai palgamõrvar küll suurepäraselt hakkama, aga muu ei õnnestunud tal üldse. See oli lausa koomiline kui viltu tal ikka vedas. Mõrvarit ei arvanud mina küll ära. Soovitan lugeda, kes vajavad mõnusat ajaviite lugemist.

Tegemist on sarja esimese raamatuga, mida oli lugedes ka aimata. Loodan, et tõlgitakse ka ülejäänud kaks osa ära.

Fern Michaels. Täispööre (Ersen, 2017)

täispööreTõlkinud Ann Kuslap
343 lk.

Vahelduseks üks mõnus ja põnev lugu, mis edenes ladusalt. Sündmused seal raamatus just mõnusad ei olnud. Eriti need, mis juhtusid minevikus.

Lugu algab sellega, et Casey vabastatakse vaimuhaiglast, kus ta on veetnud 10 aastat. Ta oli kõigest 18, kui ta sinna pandi. Casey ei tea, miks ta sinna pandi, samuti ei tea ta midagi oma eelnevast elust. Ta lihtsalt ei mäleta oma eelnevast elust midagi.

Dr Blake Hunter leiab Casey mööda tänavaid hulkumas. Tal on käes ainult paberilipik aadressiga, kuhu ta minema peaks. Casey on natuke segaduses, sest talle ei meenu midagi. Hunter viib ta luksuslikku häärberisse, kus Casey ema koos oma uue abikaasaga elab.

Kõik võiks olla ilus ja tore, aga Caseyle ei anna rahu, millised sündmused eelnesid tema mälukaotusele. Ta arvab, et see pidi olema midagi kohutavat, sest tundub, et paljud inimesed ei salli teda. Ja keegi ei taha tema minevikust rääkida. Isegi ema põikleb vastuste andmisest kõrvale.

Lõpuks muidugi selgub tõde ja ka valusad minevikusündmused, sest Caseyle hakkab tasapisi meenuma erinevaid pildikesi. Üheskoos Blake’iga suudavad nad sasipuntra lahti harutada. Samal ajal püüab keegi neid selles agaralt takistada.

Algus oli äärmiselt põnev, ei suutnud raamatut käest panna. Lõpp oli minu meelest natuke kahvatum, aga siiski päris hea. Headus pääses võidule ja kuri sai oma palga. Mõne koha pealt tundus asi natuke ülepakutud, aga see siiski ei häirinud. Soovitan lugeda, kes soovivad argiõhtutesse natuke põnevust ning raamatust ei puudu ka killuke armastust.

Kim Edwards. Mälestuste talletaja tütar (Ersen, 2017)

mälestuste-talletaja-tütarTõlkinud Piret Lemetti
392 lk.

Seda raamatut olen ma päris pikalt lugenud. Tegemist on küllaltki hea raamatuga, aga minul ei edenenud lugemine nii kiiresti kui soovisin. Lootsin, et on kiirem lugemine, sest mul on käes nii palju raamatuid, mis ootavad lugemist.

Tegevus saab alguse 1964. aastal, kui David Henry on sunnitud oma naise sünnituse ise vastu võtma. Norah sünnitab kaksikud. Poisiga on kõik korras, aga tüdrukul on Downi sündroom. David saab sellest kohe aru, sest ta on arst. Seega teeb ta midagi mõeldamatut. Ta annab oma tütre meditsiiniõe Caroline’i kätte ja palub, et too viiks tüdruku ühte hooldekodusse. Caroline ei suuda aga tüdrukut sinna jätta, sest see on külm ja kõle koht. Samal ajal valetab David oma naisele, et tüdruk sündis surnult.

Kogu raamatu vältel kirjeldataksegi kaksikute Pauli ja Phoebe suureks kasvamist. Paul kasvab oma perekonnaga ja Phoebe’t kasvatab Caroline. Kurb oli lugeda, kuidas sellest ühest otsusest sõltus nii palju. Kuidas kujunesid peale seda abielupaari omavahelised suhted ja kuidas mõjutas see üks otsus Davidi ja Pauli suhet. Kogu see kurbus ja taak. Mees peab toime tulema oma otsuse ja selle tagajärgedega, naine maadleb leina ja depressiooniga.

Teiselt poolt on oluline, kuidas muutus nende aastate jooksul suhtumine Downi südnroomiga lastesse ja kui palju pidi Caroline võitlema, et Phoebe saaks haridust. Selline kurvapoolne raamat minu jaoks.  Soovitan lugeda, kes ei pelga natuke aeglasemalt kulgevat raamatut.

NB! Juba teine Erseni raamat järjest, mis on lohakalt toimetatud. Ikka päris palju oli hooletusvigu sees.