Diane Chamberlain. Unistuste tütar (Ersen, 2019)

unistuste-tütarTõlkinud Marja Liidja
376 lk

Chamberlain on jällegi üks neist autoreist, kelle peale võib kindel olla, et ta sind alt ei vea. Järjekordne mõnus raamat temalt, mida ajaviiteks lugeda.

Carly Sears on noor naine, kes hiljuti kaotas oma mehe Vietnami sõjas. Tema ainsaks lohutuseks on see, et ta on rase. Tema rõõm ei kesta kaua, sest ühel hetkel ütleb arst talle, et tema sündimata lapse süda on haige ning ta ei jää tõenäoliselt ellu. Carly muretseb ning ei tea, mida teha, kuni tema õemees Hunter ütleb, et on üks lahendus. See on hirmutav lahendus ning Carly ei tea, kas teda võib uskuda. Lõpuks ta muidugi otsustab riskida, sest naine on valmis oma lapse pärast tegema kõike ning kaotada pole tal enam midagi.

Mulle väga meeldis. Esiteks oli see lahendus, mida Hunter Carly probleemile pakkus, ootamatu. See on väga hea, kui autor suudab üllatada. Teiseks oli kaasahaarav jälgida, kas kõik läheb õnneks ja mis siis saab, kui asi valesti läheb. Raamatu teema läks ka südamesse – mida kõike emad teevad oma laste heaks. See ei ole klassikaline armastusromaan, vaid raamat emaarmastusest.

Advertisements

Kätlin Kaldmaa. Hanneleele Kaldmaa. Kaks armastuslugu (Petrone Print, 2017)

kaks-armastuslugu270 lk.

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda. Olen Kätlin Kaldmaalt enne ühte raamatut lugenud, mis mulle erilist muljet ei jätnud ja mille pealkiri mulle ka praegu ei meenu. Kui aga tagakaanelt lugesin, et räägitakse oma camino-muljeid, siis ikka võtsin kätte. Ei kahetse seda otsust.

Nimelt on Hispaanias selline linn nimega Santiago de Compostela, mis on üks populaarsemaid palverännaku sihtpunkte. Sinna viivad erinevad teed, mida mööda siis minnakse, kogutakse templeid ning nauditakse retke. Ma ei mäleta enam täpset hetke, kust mul selle palverännaku vastu huvi tekkis. Igatahes tahan mina ka kunagi sinna minna.

Siinses raamatus kirjeldavadki ema ja tütar oma muljeid ja juhtumisi caminol. Alguses oli natuke häiriv lugeda peaaegu samu asju natuke erinevas sõnastuses, aga mingi aja pärast ma isegi enam ei märganud seda. Oli päris huvitav ja omapärane. Kätlin Kaldmaa on sellise luulelise keelega kirjutaja ja mulle väga meeldis ka see, kuidas kirjutas Hanneleele.

Camino-päeviku sissekannetele on vahelduseks jutud Kätlin Kaldmaa lapsepõlvest. Need olid minu meelest isegi huvitavamad, kui rännaku muljed. Ja mul hakkas kurb ja nukker. Nii trööstitu oli neid lugeda.

Raamatus on ka rohkelt lapsepõlvepilte ning neid, mis rännaku ajal tehtud. Mul on natuke kahju, et camino-pildid on mustvalged. Neid oleks tahtnud näha värvilisena. See on minu jaoks loomulik, et lapsepõlvefotod on mustvalged.

Üks sõna häiris mind pidevalt tekstis. See sõna on alberge. Tundus minule kuidagi nii vastuvõetamatu. Meil on selleks ju nii ilus sõna, öömaja. See minu mingi veider kiiks ilmselt. 😀