Norman Ohler. Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis (Helios,2017)

patsient-a-uimastid-kolmandas-reichisTõlkinud Elina Adamson
288 lk.

Mulle meeldib Teisest maailmasõjast lugeda. Viimasel ajal olen lugenud sellest küll ainult romaane. Nüüd siis midagi hoopis teistsugust.

Kui me koolis seda perioodi õppisime, siis ma ei mäleta, et oleks räägitud uimastitest Natsi-Saksamaal, aga “Patsient A” just sellele teemale keskendub. Raamatust selgub, et uimastid olid peale Esimest maailmasõda saksa rahva seas laialt levinud ning lõpuks proovis valitsus seda kontrolli alla saada ning keelustada. Asemele pakuti nö legaalset narkootikumi pervitiini, mis tegelikult ei olnud midagi muud, kui metamfetamiin.

Kui algas Teine maailmasõda, siis Kolmanda Reichi relvajõududes soositi pervitiini kasutamist ning tarniti massiliselt seda rindele. Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. Pervitiin toimis ergutina ja selle abil oli võimalik pikendada ärkveloleku aega, samuti tegi see sõdurid kartmatuks. Raamatust selgub, et osa sõdureid oli lausa 3-4 päeva järjest ärkvel. See andis alguses liitlaste ees eelise, aga kurnas lõpuks sõdurite keha ning nõudis lõivu.

Hitlerit toodi rahvale eeskujuks kui tervislike eluviisidega juhti. Ta oli taimetoitlane ning väidetavalt suurepärase tervise juures. Tegelikult oli tal nii mõnigi tervisemure, mida lõpuks raviti erinevate uimastite, hormoonide ja vitamiinisüstidega. Raamatust selgub, et ta tarvitas ikka väga palju erinevaid aineid ning lõpuks veel opioidi nimega Eukadol, mis on tugevama toimega kui heroiin. Need mõjusid talle lõpuks nii, et ta reaalsust enam ei adunud.

Tegemist on väga huvitava raamatuga. Ma ei oska öelda, kas see kõik päris tõsi ka on, sest need arvud, millest siin räägitakse, on ikka väga suured. Aga mingi pildi see ikkagi annab. Autor arutleb, et kui Hitler poleks narkomaan olnud, kas siis see, mis Teise maailmasõja ajal juhtus, oleks jäänud olemata ning leiab, et ei oleks, sest plaanid olid diktaatori peas juba ammu tehtud. Samuti ei ole ainult narkootikumid süüdi nende kaotuses, sest Hitler haukas lihtsalt liiga suure tüki ning keeras peaaegu terve maailma enda vastu.

Kes seda veel lugenud pole, siis julgen soovitada. Siit saab targemaks narkootikumide tarbimise kohta Saksa rahva ja juhtide seas, lisaks veel Hitleri suhetest oma ihuarsti Theodor Morelliga. Tegemist ei ole just lihtsa lugemisega, aga selle eest on raamat asjalik.

Advertisements

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis” (Helios, 2017)

surm-pont-avenis-komissar-dupini-juhtumidTõlkinud Elina Adamson
272 lk.

See raamat jäi mulle kohe silma, kui ta raamatukokku saabus. Teadsin, et tahan seda mingi aeg lugeda. Selline tore krimiraamatuke. Cosy crime nagu ka kaanel kirjas. Pole palju verd ega vägivalda. Rahulikumat sorti raamat. Kohati isegi natuke igav.

Ühes idüllilises Prantsuse külas tapetakse eakas, 91-aastane hotelliomanik. Asja asub uurima komissar Dupin oma meeskonnaga. Kes ja mis põhjusel eaka mehe tappis? Kahtlusaluste ringi kuuluvad nii tema lähedased sõbrad kui ka perekond. Sellest juurdlusest ei tahagi rohkem kirjutada, saate ise lugeda sellest.

Hoopis omapärane oli siin peategelane komissar Dupin. Ta on Pariisist provintsi pagendatud. Tal on väga omapärased uurimismeetodid. Talle meeldib tihti üksi mõelda juhtumi üle. Sageli ta kaob mõneks ajaks mere äärde või metsa jalutama ning ei võta telefoni vastu. Ja kui võtabki telefoni vastu, siis sageli katkestab poole lause pealt kõne. Inimesed talle eriti ei meeldi. Vähemalt jäi raamatust selline mulje. Aga selle eest armastab ta kohvi ja süüa. Kõigest hoolimata sai juhtum siiski lahendatud.

Raamatu tegi minu jaoks natuke igavaks tegevuspaiga ajaloo ülistamine. Mitte, et selles oleks midagi halba olnud, aga see lihtsalt võttis tempot maha ja õhtul voodis lugedes ajas une peale.

Seda juttu siin kirjutama hakates alles taipasin, et tegu on saksa kirjanikuga mitte prantsuse omaga nagu arvasin.

Soovitan lugeda neil, kes armastavad rahuliku tempoga krimkasid. Suure põnevuseotsijate jaoks see ilmselt ei sobi.