Peeter Võsa. Eesti rahva appikarje: “Võsareporteri lugu” (Paradiis, 2019)

eesti-rahva-appikarje-võsareporteri-lugu184 lk.

Eelmisel aastal avaldas Peeter Võsa raamatu “Politseikroonikast”. Nüüd on siis järg “Võsareporteri” käes. Juhtusin minagi omal ajal seda saadet vaatama, sest seal olid sellised inimesed ja olukorrad, mis tundusid uskumatuna.

“Võsareporter” oli eetris aastatel 2006-2012 ja see oli üks vaadatumaid saateid. Saates tegeleti pidevalt elu pahupoolega. Näidati, kuidas külad tühjenevad ja mis saab nendest inimestest, kes nendesse küladesse maha jäid. Töökohad kadusid, olulised teenused liikusid suurematesse asulatesse. Paratamatult jäid sellistes olukordades nõrgemad inimesed kaotajateks. Muidugi olid peamisteks probleemi põhjustajateks vaesus ja alkohol. Alkoholiga aga kaasnevad juba hulk lisaprobleeme.

Autor meenutab siin põhilisi teemasid, mis kajastust leidsid. Saatesse helistasid tihti inimesed, kes soovisid leida armastust, kellele oldi raha võlgu, kelle peresuhted olid sassi läinud, aga oli ka mitmeid teisi, kes tahtsid lihtsalt rääkida. Ühesõnaga erinevad sotsiaalprobleemid leidsid saates kajastamist.

Oli omamoodi huvitav lugeda raamatut ja meenutada seda saadet. Esimene raamat meeldis mulle siiski veidi rohkem. Siin oli kuidagi liiga palju rõhku pööratud poliitikale. See on muidugi olulisel kohal, aga ma olen praeguseks sellest teemast tüdinud. Eks sellised inimesed on ka tänapäeval olemas ja ilmselt ei kao ka tulevikus. Nukker ja troostitu tunne tekkis seda raamatut lugedes.

 

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

kirjad-maarale269 lk.

Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi “Kirjad Maarale”. Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab “Sillamäe passioon”, aga ilmselt võtan mingi aja pärast ka teised tema raamatud ette.

Maara on autori lapselaps. See raamat on pühendatud temale ja kaudselt ka teistele tema lapselapse põlvkonna inimestele. Siin on juttu meie lähiminevikust, aga samas püüab Hvostov ka tulevikku vaadata. Et mis küsimused ja teemad võiksid tulevikus olulised olla. Autor arutleb siin südamelähedaste teemade üle nagu kirjandus ja ajakirjandus, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, kaitseväest ja poliitikast.  Samuti on siin juttu meestest ja naistest ja päris isiklikest teemadest nagu autism, perekond ja õnn.

Mul oli seda huvitav lugeda. Jutustamise stiil oli kohati irooniline, aga see ei häirinud. Mitmel pool ajas muigama. Hvostov kirjutab julgelt isiklikel teemadel ning ei pelga ka inimeste nimesid avalikult kirja panna. See kõik kokku annab ühe nauditava lugemiselamuse. Ma soovitan seda lugeda, mis siis, et kõigega ei pruugi nõustuda, millest autor kirjutab.

Voldemar Veedam ja Carl B. Wall. Purjetamine vabadusse (Unitas SA, 2017)

purjetamine-vabadusse-eestlaste-uskumatu-mereretk-üle-atlandiTõlkinud Olev Luhaveer
333 lk.

Tegemist on EV100 juubelitrükiga. Raamat ilmus esmakordselt Ameerika Ühendriikides 1952. aastal ja praeguseks on seda tõlgitud juba 30 keelde. Nõukogude võim keelas ilmselgetel põhjustel selle raamatu avaldamise Eestis. Nii et see ilmus siinmail esmakordselt 1998. aastal.

Raamatu alapealkiri on “Eestlaste uskumatu retk üle Atlandi” ja seda see tõesti oli, uskumatu. Nad sõitsid kuueteistkümnekesi väikese paadiga Rootsist Ameerika Ühendriikidesse, et pääseda Nõukogude võimu haardest. Aasta siis oli 1945. Olgu veel öeldud, et paat oli mõeldud neljale inimesele. Neid oli 5 naist, 4 last ja 7 meest. Oma sõitu alustasid nad hilissuvel ja kohale jõudsid detsembris.

Laevukese nimi oli “Erma” ja see nägi ikka vett ja vilet. See oli juba ostes natuke vilets. Juba reisi alguses lasi ta vett läbi, nii et nad pidid tegema lisapeatusi, et laeva parandada. Teekonda alustati Rootsist. Nad suundusid läbi Göta kanali torme ja miine täis Põhjamerre, olid sunnitud tegema peatuse Norras, Iirimaal ja Madeiral. Mõnikord olid peatused tingitud tormidest, aga enamasti selleks, et varuda toitu, vett ja diislit. Ja siis oli nende järgmine peatus juba Norfolki sadam USA-s.

Lisaks tekstile sisaldab teos ajaloolisi fotosid mereretkest, olemas on kaart nende teekonnast, arhiivimaterjale. Lõpus on ära toodud merendussõnastik (mida läheb vaja, et teksti paremini mõista) ja info autorite kohta.

Minu maitse jaoks oli raamat natuke igav. Minu meelest tegi selle igavaks autorite kirjutamisstiil. Ta ise ei oleks nagu kõige selle keskel viibinud ja lihtsalt nagu emotsioonitult jutustaks. Üldse jäi mulle temast natuke mannetu mulje, sest ta kirjeldas kogu aeg, mida teised teevad, et laeva kursil hoida ning tormidest elu ja tervisega välja tulla. Või ta siis lihtsalt oli tagasihoidlik ja ei tahtnud endast suurt kirjutada. Loodan, et ei tee nüüd autoritele liiga. Nagu ma aru sain, siis Voldemar Veedam pidas reisil üle Atlandi ookeani ka päevikut. Minu jaoks muutus kohati tüütuks rohke merendusealaste terminite kasutamine.

Raamatus räägiti vähe omavahelistest suhetest laeval. Sellest räägiti, aga oleks tahtnud rohkem kuulda. Kirjutati nii põgusalt, kuidas nad oma vaba aega seal veetsid ning kuidas neil omavahelised suhted olid. Viimaks muidugi selgus, et reisi lõpupoole kippusid tekkima riiud. See on arusaadav, kui ollakse nii mitmekesi ühte kohta kokku surutud ja omaette olemiseks ruumi ei ole.

Hoolimata sellest soovitan siiski raamatut lugeda. Saab aimu, miks inimesed põgenesid Nõukogude võimu eest nii kaugele. Mis neid ajendas ja milliseid tundeid see neis tekitas? Millesse nad uskusid ja mida lootsid?

Tegelikult oli see ikka uskumatu seiklus ja julgus nendel inimestel niimoodi väikese laevaga ületada ookean. Nad trotsisid torme ja tuulevaikust ning õnneks lõppes neil kõik hästi ja nad jõudsid elusalt ning tervelt kohale. See tekitas ameeriklastes tohutult uudishimu ja uudis jõudis isegi ajalehtedesse. 1960.ndatel oldi väga lähedal, et nende seiklusest oleks ka Hollywoodi film valminud. Ei tea, mis juhtus, aga kahjuks jäi see tehing katki. Ma usun, et filmina oleks see efektsem ning seda läheks vaatama küll, kui keegi selle raamatu põhjal filmi teeks.