Delphine de Vigan. Ustavussidemed (Eesti Raamat, 2018)

ustavussidemedTõlkinud Sirje Keevallik
144 lk

Mu kätte sattus järjekordne raamat viimasest Nüüdisromaanide valikust. Eelmised kaks sellest sarjast on mulle meeldinud ja seegi ei olnud erand. Liiga kiiresti sai läbi kahjuks. Mul tekkis tunne, et ma alles elasin sisse ja nüüd võiks suurem tegevus peale hakata, kui raamat juba läbi sai.

12-aastane Theo on pärit lahutatud perekonnast. Ta elab vaheldumisi ühe nädala ema ja teise isa juures. Tal on raske sellega toime tulla, sest ema vihkab nüüd isa ja ei salli enam midagi, mis on temaga seotud. Isa seevastu on jäänud töötuks ja on nüüd elule alla vandunud. Theo armastab aga mõlemat. Theo ainsaks lohutuseks on alkohol. Joomises on Theol olemas ka kaaslane, tema ainus sõber Mathis. Mathis mõtleb, et alguses oli küll tore ja lõbus, aga ta tahaks nüüd lõpetada, aga ei tea, kuidas seda teha nii, et ei kannataks tema perekond ega Theo.

Lisaks on siin Mathise ema, kes ei salli Theod, sest arvab, et see poiss mõjub tema pojale halvasti. Neljandaks tegelaseks on poiste õpetaja, kes jälgib Theod murelikult. Ta tunneb, et poisil on midagi viga, aga ei saa täpselt aru, milles asi.

Minu jaoks sai lugu liiga kiiresti otsa. Oleks tahtnud seda veel pikemalt lugeda. See oli huvitavast psühholoogilisest vaatenurgast kirjutatud – kuidas mõjutab lahutus ja vanemate käitumine ühte väikest poissi. See oli traagiline ja kurb. Kirjutatud oli lugu lihtsalt ja kaasahaaravalt. Ja muidugi see raamatu lõpp. Nii ei tohi raamatut lõpetada! Soovitan lugeda.

Advertisements

Wolfram von Eschenbach. Parzival (Eesti Raamat, 1989)

ParzivalTõlkinud Rein Sepp
160 lk.

Mind viimasel ajal huvitavad erinevad müüdid ja eeposed. Nii sai loetud seegi teos, aga kahjuks jäi see minu jaoks kuidagi kaugeks.

Eepose keskmes on rüütel Parzivali seiklused ja juhtumised. Ühel hetkel ta lihtsalt läheb ema juurest seiklema, saab kuulsaks. Parzival on võitmatu. Ühel päeval ta päästab ühe lossiemanda teise rüütli käest ning nii leiab Parzival endale naise. Mees aga ei malda kaua paigal püsida ning läheb jälle seiklema. Lõppeb see kõik sellega, et eesmärgiks saab püha graali leidmine. Muidugi ei suuda Parzival unustada ka oma naist.

Raamat on kirjutatud värsivormis, osa teksti on esitatud proosas, sest eesti keelde ei ole tõlgitud tervet eepost, vaid osa sellest. Ausalt öeldes oli seda proosat lihtsam lugeda kui värsse. Eepos põhineb keldi kultuuril. Siin leiab mainimist ka müütiline kuningas Arthuriga (ehk Artus) ja teine eepos Niebelungide laul.

Mul üldiselt ei ole värsivormi vastu midagi, aga seda teost oli kuidagi väga raske jälgida. Ilmselt mängib selles rolli eepose kirjutamise aeg, mis on umbes 1200. aastal. Selle keel on kummaline ja autori mõttemaailm on hoopis teistsugune.

Mattias Edvardsson. Täiesti tavaline perekond (Eesti Raamat, 2019)

täiesti-tavaline-perekondTõlkinud Kadri Okas
371 lk

Jätkan Skandinaavia autoriga. Kui eelmine raamat valmistas kerge pettumuse, siis “Täiesti tavaline perekond” seda ei teinud.

Nagu raamatu pealkirigi vihjab, siis on tegemist täiesti tavalise perekonnaga – ema Ulrika, isa Adam ja nende tütar Stella. Nende elu kulgebki üsna tavalist rada, kuni ühel hetkel nende tütar arreteeritakse. Teda kahtlustatakse 32-aastase ärimehe, Chrisi jõhkras mõrvas. Stella vanemad ei suuda kuidagi mõista, kuidas selline asi juhtuda sai. Nende tütar ei ole ometi mõrvar. Mässumeelne ja impulsiivne seda küll, aga mõrvar?

Autor jutustab lugu kolme tegelase vaatevinklist. Kõigepealt isa, siis tütre ja kõige lõpuks ema silmade kaudu. Igaüks neist jutustab lugu nii nagu nemad sellest aru saavad ning arvates, et tunnevad oma pereliikmeid väga hästi.

Huvitavaks teeb raamatu asjaolu, et Stella isa on preester ja ema advokaat. Nad peaksid olema ju lugupeetud inimesed ja kuidas siis nende tütart nüüd mõrvas kahtlustatakse. Stella ei ole ju ometi mõrvar. Või on? Kui on, mida sa siis oled valmis tegema, et oma tütart vanglast välja saada.

Siin on väga hästi välja toodud, kuidas isa ja ema hoolivad nii väga teiste inimeste arvamusest, et oma tütre huvid jäävad tahaplaanile. Kuigi nende enda meelest teevad nad kõike Stella huvides.

Raamatu algus ärritas mind. Õigemini isa suhtumine iseendasse. Ta oli endast ikka väga heal arvamusel ja kuidas tema on ikka nii hea inimene. Ego oli tal päris suur. Kohati mulle tundus, et ta on paras psühhopaat. Stella peatükk oli nii huvitav. Siis ma ei suutnud raamatut üldse käest panna. Autor kruvib põnevuse lakke ja ootad, et nüüd kõik paljastub, aga siis suudab autor jälle tempo maha võtta.

Soovitan põnevike ja psühholoogiliste romaanide austajatele. Oli huvitav lugemine.

George Saunders. Lincoln kaalukojas (Eesti Raamat, 2019)

lincoln-kaalukojasTõlkinud Lauri Saaber
399 lk

Mulle kuidagi väga istub seekordne nüüdisromaanide valik. Vähemalt need kolm, mida lugenud olen. See raamat on kindlasti üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Raamat on võitnud 2017. aastal Man Bookeri preemia.

See on üks omapärane raamat ja mul on väga hea meel, et seda lugesin. „Lincoln kaalukojas“ on ajalooaineline ilukirjandusteos.

Tegevus toimub veebruaris 1862. aastal Ameerikas. Presidendiks on Abraham Lincoln ning alanud on kodusõda. Kuigi kodusõda ei ole siin raamatus eriti oluline. Taustal on ta olemas ning aegajalt mainitakse, aga palju olulisem on see, et Lincolni 11-aastane poeg Willie on haige ning sureb. Ta asetatakse puhkama Georgetowni kalmistule, kus siis president käib tema juures istumas ja leinamas.

Willie Lincoln avastab ennast järsku hoopis uuest kohast. Ta ei saa hästi aru, kus kohas ta on ning miks isa teda ei kuule, kui ta ometi temaga rääkida püüab. Willie ei saa aru, et ta on surnud. Ta on nii öelda kaalukojas. Ja ta ei ole seal mitte üksinda. Seal on palju erinevaid hingi, kes ei taipa, et nad on surnud. Nad arvavad, et on tõbised ning on pandud tõvevoodisse, kuniks nad paranevad ning saavad naasta oma perekondade juurde. Nendele hingedele meeldib jüts, nagu nad Willie’t nimetavad ning leiavad, et see ei ole poisile õige koht. Hinged teevad kõik, mis nende võimuses, et poisike liiguks edasi.

Kõigile neile erinevatele hingedele annab autor oma raamatus ka sõna. Raamat on oma vormilt natuke erinev tavapärasest romaanist. Pigem meenutab kohati näidendivormi, aga pole päriselt ka see. Siin on nii autentseid kui välja mõeldud ajalooallikaid, mille kaudu saab sõna 166 erinevat häält.

Autoril on väga huvitav fantaasia. Surnute maailma on kujutatud kohati koomilisena, teisalt on see jälle nii hirmuäratav. Erinevate tegelaste keelekasutus on ka muidugi erinev. Siin kohtab nii kõrgelt haritud inimesi kui ka labaselt ropendavaid tegelasi. See ei häirinud üldse. Minu jaoks oli tegemist väga nauditava lugemisega. Mind ajasid need tegelased muigama, sest nad lihtsalt on nii naljakad. Teisest küljest on nad ka traagilised. Nad jutustavad oma elust, mis neil ikka hinge vaevab. Milliseid ebaõigluseid nad taluma pidid, mis läks nende elus valesti, mida kahetsevad, aga ka ilusaid hetki.

Selles raamatus oleks nagu kaks poolt. Ühelt poolt see surnute maailm oma koomika ja traagikaga ning teiselt poolt president Lincolni sügav lein. Need kaks moodustavad omapärase aga samas nii suurepärase koosluse. Mul on väga hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud. Ma ei ole midagi sellist enne lugenud. Soovitan lugeda inimestel, kes ei pelga kätte võtta natuke teistsugust kirjandust harjumuspärasele. See raamat on väärt lugemist.

Karen M. McManus. Üks meist valetab (Eesti Raamat, 2019)

üks-meist-valetabTõlkinud Birgitta Ojamaa
367 lk.

Tegemist on järjekordselt ühe hea noortele suunatud raamatuga, mida võivad lugeda ka teised.

Ühel päeval jäetakse pärast tunde viis Bayview High keskkooli õpilast. Bronwyn, kelle eesmärgiks on parimate tulemustega lõpetada, et Yale’i pääseda. Addy, kellel esmapilgul ei tundugi mingit muud eesmärki, kui oma poisi Jake’iga koos olla. Nate on kooli pahapoiss, narkodiiler. Cooper on spordipoiss, kooli pesapallistaar. Ja lõpetuseks Simon, kes on koolis tõrjutud. Lisaks on Simon loonud sellise äpi nagu Räägitakse. See on kuulujuturakendus, milles Simon avaldab jutte oma kaasõpilaste kohta. Ja kõik teavad, et Simon ei valeta. Sellest klassiruumist väljub elusana 4 õpilast, Simon sureb ning ülejäänud neli on kahtlusalused mõrvas. Neil kõigil oli põhjust soovida Simoni surma, sest järgmisel päeval pidi ta nende kohta postitama midagi, mida nood ei soovinud avalikustada.

Kes neist on mõrvar? Loo teeb keerulisemaks see, et lugu jutustatakse nende nelja kahtlusaluse silmade läbi ning keegi ei tunnista, et tema oleks seda teinud.

Mulle meeldis see raamat. See oli põnev. Lugedes hakkasid need neli tegelast nii meeldima, et ma lootsin, et keegi neist pole mõrvar. Mõtlesin igasuguseid variante peas läbi, kes võiks olla mõrvar. Korra käis peast läbi ka õige, aga heitsin selle kõrvale. 😀 Kahjuks raamatu lõpp vajus natuke ära. Kuidagi kadus põnevus ära. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks. Lisaks tekkis liiga palju tegelasi lõpuks. Isegi see suhtedraama lõpus ei häirinud nii palju kui tegelaste rohkus. Sellest hoolimata on tegu hea raamatuga ning soovitan seda lugeda.

 

Rafel Nadal. Palmisanode needus (Eesti Raamat, 2018)

palmisanode-needusTõlkinud Maria Kall
336 lk.

Selle raamatu lugemine ei saanud mul alguses vedama ja pärast ei saanud enam pidama. Autori stiil on natuke omapärane. Selline unelev. Minu jaoks tekitas see väikese ebakõla, sest raamatu peamised sündmused on sõjast.

Raamatu alguses on juttu sellest, miks arvatakse, et Palmisanode mehed on neetud. Nimelt hukkus Esimese maailmasõja ajal 21 Palmisanode perekonna meest. Siiski ei surnud nende perekond päris välja, sest eelviimase Palmisano mehe naine Donata ootas last. Donatal oli sõbranna Francesca. Naised olid mõlemad samal ajal lapseootel ning Donata tegi Francescale ettepaneku, et kui ta saab poja, siis sõbranna kasvatab lapse üles kui Convertini, et needust ninapidi vedada.

Donatal sünnibki poeg ning Francesca tunnistab teda kui enda poega. Linnarahvas arvabki, et Francesca sünnitas kaksikud.

Aeg möödub selles laisas Lõuna-Itaalia linnakeses. Lapsed kasvavad, käivad koolis, leiavad sõpru ning koguvad mälestusi. Aga eemal kogunevad juba mustad pilved. Noored veel ei aima, et varsti puhkeb Teine maailmasõda, kus neilgi on oma roll mängida.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis lugema hakatas ei edenenud üldse. Tundus natuke igav. Ja eks ta võib-olla oligi. Raamatu teine pool oli samamoodi unelevas stiilis, aga sündmused olid põnevamad, sest käis Teine maailmasõda ning tuli valida pool. Kas sa oled koos sakslastega või kommunistidega, või tahad üldse sõjast kõrvale hoida. Kokkuvõttes mulle meeldis. Autor suutis kirjutada nii rahulikult nii kohutavatest sündmustest. Kirsiks tordil oli sõja taustal arenev noorte arumulugu. Nii õrn ja puhas keset seda sõjamöllu. Lõpp saabus küll natuke ootamatult ja mõtlesin, et autor jätabki lahtised otsad, aga õnneks siiski mitte.

Olen enda jaoks avastanud Nüüdisromaani-sarja ning plaanin selle sarja raamatuid veel lugeda. Mõnus avastus.

 

Kate Quinn. Alice’i võrgustik (Eesti Raamat, 2018)

Alice'i võrgustikTõlkinud Inna Feldbach
448 lk.

Selle raamatuga juhtus selline huvitav lugu, et alustasin lugemist raamatukogu raamatuga ja lõpetasin juba isikliku raamatu lugemise. Mul oli jälle õnne ning võitsin selle kirjastuselt Eesti Raamat. Suur aitäh selle võidu eest! Raamat on suurepärane.

Tegemist on ajaloolise romaaniga, mis hõlmab Esimest ja Teist maailmasõda. Siin ei ole kajastatud lahinguid, vaid on vaadatud asju naiste vaatevinklist, kes töötasid spioonidena. Põhitähelepanu on Esimesel maailmasõjal. Teine maailmasõda on kahe naise vahel siduvaks sündmuseks.

Peategelasteks on kaks naist. Üks neist on ameeriklanna Charlotte St Clair, kes on 1947. aastal kolledžitüdruk. Ta ei ole ise sõjas käinud, aga tema perekond pole sellest puutumata jäänud. Charlie elu on võtnud katastroofilise pöörde, sest ta ootab last, kuid on vallaline. Tollal ei vaadatud sellele hea pilguga. Ema plaanib temaga minna Šveitsi, et Väike Probleem likvideerida. Charlie ei tea, mida oma Väikese Probleemiga teha. Ta laseb emal ennast Inglismaale vedada. Samas huvitab teda väga tema täditütre Rose’i saatus. Rose elab Prantsusmaal ja peale sõda ei ole temast enam midagi kuulda. Charlie’l on lootus leida ta üles elusana. Nii satub ta Eve Gardineri ukse taha Londonis.

Eve Gardiner oli noor naine, kui ta värvati Esimese maailmasõja ajal spiooniks, kes pidi sakslaste järele nuhkima. Ta saadeti Prantsusmaale, kus teda asus õpetama spioonide kuninganna Lili. Eve sai tööd ühes restoranis, kus sakslased käia armastasid.

Kolmkümmend aastat hiljem on Eve murtud naine, kes veedab oma päevi ennast täis juues. Tal pole alguses plaanigi Charliet aidata, aga siis mainib noor naine ühte nime, mis kõik Eve haavad lahti tõmbab.

Tegevust antakse edasi vaheldumisi nii Charlie kui Eve’i silmade läbi. Charlie tegevus on niiöelda käesolevas ajahetkes aastal 1947 ja Eve’i oma aastal 1915.

Mulle väga meeldis see raamat, mis siis, et kajastab sellist karmi teemat. Alguses lugedes võib see tunduda isegi lõbus, kui lugeda Charlie vaatevinklist ning sellest, kuidas ta oma rasedusega hakkama saab. Aga karm tegelikkus saab meid kätte, kui näidatakse asju Eve pilgu läbi. See oli karm ajastu, mis nõudis vastavat tegutsemist. Raamat oli põnev ning haaras kaasa. Ei tahtnud raamatut käest panna, aga samas pelgasin ka, mis juhtuda võib, sest tajusin, et kõik ei pruugi minna hästi. Suurepärane raamat naisspioonidest ja mida nad pidid taluma.

Raamat on küll ilukirjanduslik, aga osad tegelased on ka päriselt eksisteerinud. Näiteks seesama Alice’i võrgustiku juht. Soovitan lugeda, kellele meeldivad ajaloolised romaanid, põnevus ning tunded. Minule läks raamat hinge ning mul on hea meel, et seda lugesin.