Mattias Edvardsson. Täiesti tavaline perekond (Eesti Raamat, 2019)

täiesti-tavaline-perekondTõlkinud Kadri Okas
371 lk

Jätkan Skandinaavia autoriga. Kui eelmine raamat valmistas kerge pettumuse, siis “Täiesti tavaline perekond” seda ei teinud.

Nagu raamatu pealkirigi vihjab, siis on tegemist täiesti tavalise perekonnaga – ema Ulrika, isa Adam ja nende tütar Stella. Nende elu kulgebki üsna tavalist rada, kuni ühel hetkel nende tütar arreteeritakse. Teda kahtlustatakse 32-aastase ärimehe, Chrisi jõhkras mõrvas. Stella vanemad ei suuda kuidagi mõista, kuidas selline asi juhtuda sai. Nende tütar ei ole ometi mõrvar. Mässumeelne ja impulsiivne seda küll, aga mõrvar?

Autor jutustab lugu kolme tegelase vaatevinklist. Kõigepealt isa, siis tütre ja kõige lõpuks ema silmade kaudu. Igaüks neist jutustab lugu nii nagu nemad sellest aru saavad ning arvates, et tunnevad oma pereliikmeid väga hästi.

Huvitavaks teeb raamatu asjaolu, et Stella isa on preester ja ema advokaat. Nad peaksid olema ju lugupeetud inimesed ja kuidas siis nende tütart nüüd mõrvas kahtlustatakse. Stella ei ole ju ometi mõrvar. Või on? Kui on, mida sa siis oled valmis tegema, et oma tütart vanglast välja saada.

Siin on väga hästi välja toodud, kuidas isa ja ema hoolivad nii väga teiste inimeste arvamusest, et oma tütre huvid jäävad tahaplaanile. Kuigi nende enda meelest teevad nad kõike Stella huvides.

Raamatu algus ärritas mind. Õigemini isa suhtumine iseendasse. Ta oli endast ikka väga heal arvamusel ja kuidas tema on ikka nii hea inimene. Ego oli tal päris suur. Kohati mulle tundus, et ta on paras psühhopaat. Stella peatükk oli nii huvitav. Siis ma ei suutnud raamatut üldse käest panna. Autor kruvib põnevuse lakke ja ootad, et nüüd kõik paljastub, aga siis suudab autor jälle tempo maha võtta.

Soovitan põnevike ja psühholoogiliste romaanide austajatele. Oli huvitav lugemine.

Advertisements

George Saunders. Lincoln kaalukojas (Eesti Raamat, 2019)

lincoln-kaalukojasTõlkinud Lauri Saaber
399 lk

Mulle kuidagi väga istub seekordne nüüdisromaanide valik. Vähemalt need kolm, mida lugenud olen. See raamat on kindlasti üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Raamat on võitnud 2017. aastal Man Bookeri preemia.

See on üks omapärane raamat ja mul on väga hea meel, et seda lugesin. „Lincoln kaalukojas“ on ajalooaineline ilukirjandusteos.

Tegevus toimub veebruaris 1862. aastal Ameerikas. Presidendiks on Abraham Lincoln ning alanud on kodusõda. Kuigi kodusõda ei ole siin raamatus eriti oluline. Taustal on ta olemas ning aegajalt mainitakse, aga palju olulisem on see, et Lincolni 11-aastane poeg Willie on haige ning sureb. Ta asetatakse puhkama Georgetowni kalmistule, kus siis president käib tema juures istumas ja leinamas.

Willie Lincoln avastab ennast järsku hoopis uuest kohast. Ta ei saa hästi aru, kus kohas ta on ning miks isa teda ei kuule, kui ta ometi temaga rääkida püüab. Willie ei saa aru, et ta on surnud. Ta on nii öelda kaalukojas. Ja ta ei ole seal mitte üksinda. Seal on palju erinevaid hingi, kes ei taipa, et nad on surnud. Nad arvavad, et on tõbised ning on pandud tõvevoodisse, kuniks nad paranevad ning saavad naasta oma perekondade juurde. Nendele hingedele meeldib jüts, nagu nad Willie’t nimetavad ning leiavad, et see ei ole poisile õige koht. Hinged teevad kõik, mis nende võimuses, et poisike liiguks edasi.

Kõigile neile erinevatele hingedele annab autor oma raamatus ka sõna. Raamat on oma vormilt natuke erinev tavapärasest romaanist. Pigem meenutab kohati näidendivormi, aga pole päriselt ka see. Siin on nii autentseid kui välja mõeldud ajalooallikaid, mille kaudu saab sõna 166 erinevat häält.

Autoril on väga huvitav fantaasia. Surnute maailma on kujutatud kohati koomilisena, teisalt on see jälle nii hirmuäratav. Erinevate tegelaste keelekasutus on ka muidugi erinev. Siin kohtab nii kõrgelt haritud inimesi kui ka labaselt ropendavaid tegelasi. See ei häirinud üldse. Minu jaoks oli tegemist väga nauditava lugemisega. Mind ajasid need tegelased muigama, sest nad lihtsalt on nii naljakad. Teisest küljest on nad ka traagilised. Nad jutustavad oma elust, mis neil ikka hinge vaevab. Milliseid ebaõigluseid nad taluma pidid, mis läks nende elus valesti, mida kahetsevad, aga ka ilusaid hetki.

Selles raamatus oleks nagu kaks poolt. Ühelt poolt see surnute maailm oma koomika ja traagikaga ning teiselt poolt president Lincolni sügav lein. Need kaks moodustavad omapärase aga samas nii suurepärase koosluse. Mul on väga hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud. Ma ei ole midagi sellist enne lugenud. Soovitan lugeda inimestel, kes ei pelga kätte võtta natuke teistsugust kirjandust harjumuspärasele. See raamat on väärt lugemist.

Karen M. McManus. Üks meist valetab (Eesti Raamat, 2019)

üks-meist-valetabTõlkinud Birgitta Ojamaa
367 lk.

Tegemist on järjekordselt ühe hea noortele suunatud raamatuga, mida võivad lugeda ka teised.

Ühel päeval jäetakse pärast tunde viis Bayview High keskkooli õpilast. Bronwyn, kelle eesmärgiks on parimate tulemustega lõpetada, et Yale’i pääseda. Addy, kellel esmapilgul ei tundugi mingit muud eesmärki, kui oma poisi Jake’iga koos olla. Nate on kooli pahapoiss, narkodiiler. Cooper on spordipoiss, kooli pesapallistaar. Ja lõpetuseks Simon, kes on koolis tõrjutud. Lisaks on Simon loonud sellise äpi nagu Räägitakse. See on kuulujuturakendus, milles Simon avaldab jutte oma kaasõpilaste kohta. Ja kõik teavad, et Simon ei valeta. Sellest klassiruumist väljub elusana 4 õpilast, Simon sureb ning ülejäänud neli on kahtlusalused mõrvas. Neil kõigil oli põhjust soovida Simoni surma, sest järgmisel päeval pidi ta nende kohta postitama midagi, mida nood ei soovinud avalikustada.

Kes neist on mõrvar? Loo teeb keerulisemaks see, et lugu jutustatakse nende nelja kahtlusaluse silmade läbi ning keegi ei tunnista, et tema oleks seda teinud.

Mulle meeldis see raamat. See oli põnev. Lugedes hakkasid need neli tegelast nii meeldima, et ma lootsin, et keegi neist pole mõrvar. Mõtlesin igasuguseid variante peas läbi, kes võiks olla mõrvar. Korra käis peast läbi ka õige, aga heitsin selle kõrvale. 😀 Kahjuks raamatu lõpp vajus natuke ära. Kuidagi kadus põnevus ära. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks. Lisaks tekkis liiga palju tegelasi lõpuks. Isegi see suhtedraama lõpus ei häirinud nii palju kui tegelaste rohkus. Sellest hoolimata on tegu hea raamatuga ning soovitan seda lugeda.

 

Rafel Nadal. Palmisanode needus (Eesti Raamat, 2018)

palmisanode-needusTõlkinud Maria Kall
336 lk.

Selle raamatu lugemine ei saanud mul alguses vedama ja pärast ei saanud enam pidama. Autori stiil on natuke omapärane. Selline unelev. Minu jaoks tekitas see väikese ebakõla, sest raamatu peamised sündmused on sõjast.

Raamatu alguses on juttu sellest, miks arvatakse, et Palmisanode mehed on neetud. Nimelt hukkus Esimese maailmasõja ajal 21 Palmisanode perekonna meest. Siiski ei surnud nende perekond päris välja, sest eelviimase Palmisano mehe naine Donata ootas last. Donatal oli sõbranna Francesca. Naised olid mõlemad samal ajal lapseootel ning Donata tegi Francescale ettepaneku, et kui ta saab poja, siis sõbranna kasvatab lapse üles kui Convertini, et needust ninapidi vedada.

Donatal sünnibki poeg ning Francesca tunnistab teda kui enda poega. Linnarahvas arvabki, et Francesca sünnitas kaksikud.

Aeg möödub selles laisas Lõuna-Itaalia linnakeses. Lapsed kasvavad, käivad koolis, leiavad sõpru ning koguvad mälestusi. Aga eemal kogunevad juba mustad pilved. Noored veel ei aima, et varsti puhkeb Teine maailmasõda, kus neilgi on oma roll mängida.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis lugema hakatas ei edenenud üldse. Tundus natuke igav. Ja eks ta võib-olla oligi. Raamatu teine pool oli samamoodi unelevas stiilis, aga sündmused olid põnevamad, sest käis Teine maailmasõda ning tuli valida pool. Kas sa oled koos sakslastega või kommunistidega, või tahad üldse sõjast kõrvale hoida. Kokkuvõttes mulle meeldis. Autor suutis kirjutada nii rahulikult nii kohutavatest sündmustest. Kirsiks tordil oli sõja taustal arenev noorte arumulugu. Nii õrn ja puhas keset seda sõjamöllu. Lõpp saabus küll natuke ootamatult ja mõtlesin, et autor jätabki lahtised otsad, aga õnneks siiski mitte.

Olen enda jaoks avastanud Nüüdisromaani-sarja ning plaanin selle sarja raamatuid veel lugeda. Mõnus avastus.

 

Kate Quinn. Alice’i võrgustik (Eesti Raamat, 2018)

Alice'i võrgustikTõlkinud Inna Feldbach
448 lk.

Selle raamatuga juhtus selline huvitav lugu, et alustasin lugemist raamatukogu raamatuga ja lõpetasin juba isikliku raamatu lugemise. Mul oli jälle õnne ning võitsin selle kirjastuselt Eesti Raamat. Suur aitäh selle võidu eest! Raamat on suurepärane.

Tegemist on ajaloolise romaaniga, mis hõlmab Esimest ja Teist maailmasõda. Siin ei ole kajastatud lahinguid, vaid on vaadatud asju naiste vaatevinklist, kes töötasid spioonidena. Põhitähelepanu on Esimesel maailmasõjal. Teine maailmasõda on kahe naise vahel siduvaks sündmuseks.

Peategelasteks on kaks naist. Üks neist on ameeriklanna Charlotte St Clair, kes on 1947. aastal kolledžitüdruk. Ta ei ole ise sõjas käinud, aga tema perekond pole sellest puutumata jäänud. Charlie elu on võtnud katastroofilise pöörde, sest ta ootab last, kuid on vallaline. Tollal ei vaadatud sellele hea pilguga. Ema plaanib temaga minna Šveitsi, et Väike Probleem likvideerida. Charlie ei tea, mida oma Väikese Probleemiga teha. Ta laseb emal ennast Inglismaale vedada. Samas huvitab teda väga tema täditütre Rose’i saatus. Rose elab Prantsusmaal ja peale sõda ei ole temast enam midagi kuulda. Charlie’l on lootus leida ta üles elusana. Nii satub ta Eve Gardineri ukse taha Londonis.

Eve Gardiner oli noor naine, kui ta värvati Esimese maailmasõja ajal spiooniks, kes pidi sakslaste järele nuhkima. Ta saadeti Prantsusmaale, kus teda asus õpetama spioonide kuninganna Lili. Eve sai tööd ühes restoranis, kus sakslased käia armastasid.

Kolmkümmend aastat hiljem on Eve murtud naine, kes veedab oma päevi ennast täis juues. Tal pole alguses plaanigi Charliet aidata, aga siis mainib noor naine ühte nime, mis kõik Eve haavad lahti tõmbab.

Tegevust antakse edasi vaheldumisi nii Charlie kui Eve’i silmade läbi. Charlie tegevus on niiöelda käesolevas ajahetkes aastal 1947 ja Eve’i oma aastal 1915.

Mulle väga meeldis see raamat, mis siis, et kajastab sellist karmi teemat. Alguses lugedes võib see tunduda isegi lõbus, kui lugeda Charlie vaatevinklist ning sellest, kuidas ta oma rasedusega hakkama saab. Aga karm tegelikkus saab meid kätte, kui näidatakse asju Eve pilgu läbi. See oli karm ajastu, mis nõudis vastavat tegutsemist. Raamat oli põnev ning haaras kaasa. Ei tahtnud raamatut käest panna, aga samas pelgasin ka, mis juhtuda võib, sest tajusin, et kõik ei pruugi minna hästi. Suurepärane raamat naisspioonidest ja mida nad pidid taluma.

Raamat on küll ilukirjanduslik, aga osad tegelased on ka päriselt eksisteerinud. Näiteks seesama Alice’i võrgustiku juht. Soovitan lugeda, kellele meeldivad ajaloolised romaanid, põnevus ning tunded. Minule läks raamat hinge ning mul on hea meel, et seda lugesin.

Fjodor Dostojevski. Valged ööd (Eesti Raamat, 1971)

23524308Tõlkinud Aleksander Raid
85 lk.

Tuleb tõdeda, et Dostojevski pole ikka minu kirjanik. “Valged ööd” meeldis mulle küll rohkem, kui “Kuritöö ja karistus“, aga ilmselt ma niipea enam mõnda tema teost ei loe.

Sellest lühikesest raamatust ei saa palju kirjutada, aga üldjoontes on tegu veidra armastusromaaniga. Kohtuvad noormees ja neiu. Nad kohtuvad paaril ööl ja räägivad ning jalutavad. Tekib kummaline armastuskolmnurk.

Nagu raamatu alapealkiri ütleb, siis tegemist on sentimentaalse romaaniga. Minu jaoks oli veider lugeda sellises ülepaisutatud stiilis lugu. Tol ajal kirjutati natuke teistmoodi kui praegu, aga siiski, see oli natuke liig. No ei istu mulle need pisaratesse purskuvad noormehed. Tegelaste pealiskaudsus ja ülepaisutatud draama ajas mind ausalt öeldes naerma. Pean tunnistama, et raamatu esimene pool ajas une peale, teine pool oli parem. Siis toimus ka tegevust, mitte ainult ei väljendatud oma sisemisi tundeid.

Maggie O’Farrell. Esme Lennoxi kadumine (Eesti Raamat, 2018)

esme-lennoxi-kadumineTõlkinud Külli Seppa
223 lk.

Ma ei ole Nüüdisromaani-sarja pidev lugeja. Ei teagi miks, sest need, mida olen lugenud, on meeldinud. Erandiks ei ole ka “Esme Lennox’i kadumine”. See oli nii hea raamat.

Iris saab ühel päeval telefonikõne Cauldstone’i vaimuhaiglast, et ta tuleks järele oma vanatädile. Iris arvab, et see on mingi eksitus. Tema teada oli vanaema pere ainus laps. Varsti selgub, et nii see siiski polnud ning Iris hakkab juurdlema, et miks Esmet hoiti üle kuuekümne aasta vaimuhaiglas. Mis temaga juhtus?

Samal ajal maadleb Iris ka enda eluga, enda suhteprobleemidega.

Minu jaoks oli see raamat tohutult kaasahaarav. Olen lugenud arvamusi, et raamat ei haaranud alguses üldse kaasa, aga mind haaras see kohe. Ma ei oskagi öelda, mis mind nii paelus selle raamatu juures. Kas kirjaniku stiil või lihtsalt see teema. See raamat pani kaasa mõtlema.

Raamat jätab nii palju lahtiseid küsimusi, millele ma tahaksin vastust saada. Mis perekond see selline on, kes käitub oma tütrega niimoodi. Mulle tundus, et ta oli juba oma lapsepõlves neile vastuvõetamatu ning teda ei armastatud. Miks see nii oli? Miks nad jätsid ta hullumajja ning teda kordagi ei külastanud? Miks ema-isa ei tundnud huvi, mis Esmega juhtus? Peresaladuse aimab Iris küll ära, aga raamatu lõpp jäi minu jaoks liiga lahtiseks. Raamatu võlu see minu jaoks ei kahandanud.

Mulle tohutult meeldis see raamat. Mulle meeldis, et tegevust ja mõtteid anti edasi mitme tegelase kaudu. Ma väga loodan, et eesti keelde tõlgitakse veel selle kirjaniku teoseid. Kes veel ei ole seda lugenud, siis soovitan soojalt. Suurepärane raamat.