A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. V (Avita, 2012)

e-raamat-tõde-ja-õigus-v376 lk. (e-raamatu aluseks on Avita 2004. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Lõpuks sain viimase viienda osa läbi. See viimane jäi natuke venima, kuigi raamat ei olnud halb, lihtsalt ei ole olnud nii palju aega lugeda.

Viimases osas on Indrek tagasi Vargamäel. Andres ja Pearu on jäänud vanaks, kuigi ega see neid väga muutnud ei ole. Omavahel nad ikka läbi ei saa. Ja ega nende peredki omavahel suurt läbi ei käi. Kui just vahel sunnitud pole. Andres on kolinud nüüd Vargamäe sauna ja Vargamäel elab Maret koos Sassi ning nende kahe lapsega.

Maale tuleb ka Indreku juures linnas lapsehoidjana töötanud Tiina, kellel on üks saladus. Neljandas osas võis juba aimata, mis saladus see selline on. Ka viiendas osas on olulisel kohal suhted nagu neljandaski. Seekord pööratakse rohkem tähelepanu nooremale põlvkonnale, aga mitte ainult. Noorte omavahelised suhted arenevad päris draamaks ja seda võib võrrelda isegi tänapäeva action’iga.

Pearu arvab, et Andres tegi valesti, et Vargamäe Sassile andis. Nii öelda võõrale verele. Mõne aja pärast aga avastab ta ennast samasuguse mure eest, et kellele jätta enda talu. Orul erab Karla oma perega, aga temal on ainult 2 tütart ja poeg Eedi, kes ei ole täie aruga. Pearu arvab, et tütardele ei saa jätta, nii langeb tema valik Joosepi ja Liisi teisele pojale. Selle vastu räägib aga see, et siis saaks Andrese suguvõsa terve Vargamäe endale. Seda ei või Pearu kannatada.

Andresel on jälle teised mured. Tema tunneb, et tema töö on kõik olnud üsna kasutu. Raamatu lõpus saab tema süda lõpuks rõõmustada, et üks tema suur soov siiski täitub. Oma elu lõpul arvavad mõlemad, et õigus ei olnud neil vaid vastasel.

Romaan lõpeb sümboolselt sellega, et Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt sama teed mööda, mille kaudu aastaid tagasi saabusid sinna Andres ja Krõõt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle meeldisid kõige rohkem I ja IV osa, nendele järgneb V ja siis II ning kõige vähem meeldis III.

 

Advertisements

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. 4. jagu (Digira, 2014)

e-raamat-tõde-ja-õigus-iv454 lk (e-raamatu aluseks on 1932. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Neljas osa meeldis mulle palju rohkem kui teine ja kolmas, aga senini on lemmikuks ikkagi esimene.

Miks mulle meeldis see osa rohkem kui kaks eelmist? Esiteks oli seda kergem lugeda, rohkem oli dialooge, mitte lehekülgede kaupa filosoofilisi mõtisklusi ning arutlusi. Teiseks oli teema mulle südamelähedasem. Kergem on lugeda armastusest ja suhetest kui poliitikast. Kolmandaks ma sain tegelastele kaasa elada.

Elasin kaasa nii Indrekule kui Karinile, kes on juba omajagu aega abielus olnud ning suhted pole enam kiita. Pealegi on surnud nende poeg. Alguses püüavad mõlemad oma leinaga toime tulla lõbutsedes ning väljas käies. Indrek tüdineb sellest peagi, aga Karin jätkab. Ühtäkki nad enam ei mõista teineteist ning saavad valesti aru, mida teine öelda tahab. Hämmastav, kuidas saab teisest inimesest nii valesti aru saada. Magusvalus oli seda lugeda.

Karin vajas armastust, mida näidatakse välja, aga Indrek on selline vaikne ja omaette hoidev mees, kes suuri sõnu ei tee. Karin on tunneteinimene aga Indrek mõistuseinimene. Nad olid lihtsalt nii erinevad inimesed ning juhtus see, mis juhtuma pidi. Karin hakkab otsima armastust mujalt ning nende abielu jookseb karile.

Vürtsi lisab veel Karini ja Indreku lapsehoidja Tiina, kellel on ka oma saladused. Karin tahab kõikide saladusi teada ning talle ei anna rahu, et ta oma lapsehoidja saladust ei tea. Lugeja, kes on kõik osad läbi lugenud, aimab seda saladust.

Raamatu lõpp oli minu jaoks üllatav ja ootamatu.

Lisaks nende abielu loole on raamatus huvitavaks taustaks esimese Eesti Vabariigi aegne õhkkond ja seltsielu. Parajasti on majanduskriisi aeg, kus paljud inimesed lähevad pankrotti, aga sellest hoolimata on vaja käia seltskonnas pidutsemas. Valitsevad peenutsevad kombed. Väga põnev lugemine.

Märkamatult ongi juba neli osa läib ja jäänud on ainult viimane, viies osa. Alustan sellega peagi.