Bram Stoker. Dracula (Eesti Digiraamatute Keskus OÜ, 2011)

draculaTõlkinud Hans Luik
315 lk.

Vahelduseks üks õudukas, mis ei olnudki õudne. Kohati mu unenäod on palju õudsamad, aga raamat tasus siiski lugemist.

Johathan Harker on töö tõttu sunnitud külastama Dracula lossi. Seal tundub talle, et võõrustaja on kummaline kuju ning kogeb lõpuks mitmeid õuduseid. Läbi raskuste pääseb ta sealt tulema, avastades, et Dracula on reisinud vahepeal Londonisse ning on oma tegevust seal juba alustanud. Jonathan koos oma sõpruskonna ja naisega peab krahvi peatama enne, kui too midagi tõeliselt kurja jõuab korda saata.

Mul kolleeg hoiatas, et nii igav raamat. Minu jaoks oli vastupidi, algas just väga põnevalt, lõpp vajus kahjuks küll natuke ära. Mehed olid seal nii ülevoolavad ning tekst oli ilukõneline ja pateetiline. Ma saan aru, et tol ajal oli see nii kombeks. Mind ajas see ausalt öeldes natuke muigama ning õudne ei olnud üldsegi. Võib-olla tol ajal, kui see algselt avaldati (1897), oli see õudne, aga tänapäeval enam mitte (kui isegi minu jaoks, kes ma olen küllalt nõrganärviline, see polnud hirmutav). Kuna tegemist on klassikaga, siis võiks igaüks proovida seda lugeda.

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. V (Avita, 2012)

e-raamat-tõde-ja-õigus-v376 lk. (e-raamatu aluseks on Avita 2004. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Lõpuks sain viimase viienda osa läbi. See viimane jäi natuke venima, kuigi raamat ei olnud halb, lihtsalt ei ole olnud nii palju aega lugeda.

Viimases osas on Indrek tagasi Vargamäel. Andres ja Pearu on jäänud vanaks, kuigi ega see neid väga muutnud ei ole. Omavahel nad ikka läbi ei saa. Ja ega nende peredki omavahel suurt läbi ei käi. Kui just vahel sunnitud pole. Andres on kolinud nüüd Vargamäe sauna ja Vargamäel elab Maret koos Sassi ning nende kahe lapsega.

Maale tuleb ka Indreku juures linnas lapsehoidjana töötanud Tiina, kellel on üks saladus. Neljandas osas võis juba aimata, mis saladus see selline on. Ka viiendas osas on olulisel kohal suhted nagu neljandaski. Seekord pööratakse rohkem tähelepanu nooremale põlvkonnale, aga mitte ainult. Noorte omavahelised suhted arenevad päris draamaks ja seda võib võrrelda isegi tänapäeva action’iga.

Pearu arvab, et Andres tegi valesti, et Vargamäe Sassile andis. Nii öelda võõrale verele. Mõne aja pärast aga avastab ta ennast samasuguse mure eest, et kellele jätta enda talu. Orul erab Karla oma perega, aga temal on ainult 2 tütart ja poeg Eedi, kes ei ole täie aruga. Pearu arvab, et tütardele ei saa jätta, nii langeb tema valik Joosepi ja Liisi teisele pojale. Selle vastu räägib aga see, et siis saaks Andrese suguvõsa terve Vargamäe endale. Seda ei või Pearu kannatada.

Andresel on jälle teised mured. Tema tunneb, et tema töö on kõik olnud üsna kasutu. Raamatu lõpus saab tema süda lõpuks rõõmustada, et üks tema suur soov siiski täitub. Oma elu lõpul arvavad mõlemad, et õigus ei olnud neil vaid vastasel.

Romaan lõpeb sümboolselt sellega, et Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt sama teed mööda, mille kaudu aastaid tagasi saabusid sinna Andres ja Krõõt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle meeldisid kõige rohkem I ja IV osa, nendele järgneb V ja siis II ning kõige vähem meeldis III.