Aile Möldre. Eesti raamatu 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-raamatu-100-aastat208 lk.

See on esimene raamat, mida EV100 sarjas loen. Ilmselt ei jää see viimaseks, sest mul on veel nii mõnedki silma jäänud, mida lugeda tahaksin. Selle raamatu võtsin kätte, sest mul oli vaja lugeda, midagi erialast.

Nagu pealkirigi juba ütleb, siis teos käsitleb Eesti raamatu ajalugu saja aasta jooksul kuni tänapäevani. Tegelikult on siiski natuke kirjeldatud ka varasemat Eesti raamatu ajalugu. Ajalugu on edasi antud erinevate poliitiliste perioodide kaupa. Alustatakse Eesti Vabariigi ajast 1918-1940, siis sõjaaeg 1940-1944, millele järgneb nõukogude aeg 1944-1991 ja jõutakse välja tänapäeva 1991-2017.

Nende perioodide kaupa vaadeldakse raamatute kirjastamist, trükkimist, müüki ja levikut raamatukogude kaudu. Autor kirjeldab, kui suured olid trükiarvud ja mida üldse trükiti ning millistest raamatutest rahvas huvitatud oli.

Lisaks sellele kirjutab autor ka pagulaseestlaste kirjastustegevusest. Kui palju ja mida nad välja andsid.

Tekst on lühidalt kirja pandud, andes edasi kõige põhilisema ja olulisema teabe. Minu meelest on väga hea, et selline sari erinevate teemade kohta olemas on. Saab ülevaate, mis Eestis on saja aasta jooksul toimunud ja kui mingi teema hakkab rohkem huvitama, siis saab juba edasi uurida.

Alguses, kui seda lugema hakkasin, siis tundus tekst natuke kuiv, aga lõpuks elasin raamatusse ikkagi sisse ning viimased 100 lehekülge läksid kiiresti. Mind ennast huvitas kõige rohkem nõukogude aeg. Praegu tundub nii uskumatuna, et kui tahtsid mingit head ja väärt raamatut osta, siis pidid sellega koos ostma ka mingi poliitilise.  Poliitilise kirjanduse tiraazid olid suured, aga inimesed nende vastu huvi ei tundnud. Mul on hea meel, et tänapäeval saad ise valida, mida osta ja mida lugeda.

Igatahes soovitan raamatuga tutvuda, keda antud teema huvitab.

Advertisements

Epp Moks, Jaanus Remm, Oliver Kalda, Harri Valdmann. Eesti imetajad (Varrak, 2015)

eesti imetajad KAAS trykk OK.indd278 lk.

Mulle meeldib see sari. Mul on mõned selle sarja raamatutest veel kodus, mida plaanin läbi lugeda. Need on kasulikud raamatud, millest saab palju teadmisi.

Raamatust saab ülevaate imetajate tekkeloost, nende arengust ning anatoomiast. Milline on nende luustik, seedesüsteem, närvisüsteem? Millal tulid esimesed imetajad Eesti aladele? Nendele küsimustele annab käesolev raamat vastuse.

Edasi kirjeldatakse Eestis elavaid imetajaid seltside ja sugukondade kaupa. Ma ei aimanudki, et meil on nii palju erinevaid närilisi ja hiirlaseid, rääkimata nahkhiirtest. Ma ei arvanud üldse, et nahkhiired on imetajad.

Nende loomakeste kohta on kõik oluline süstemaatiliselt kirja pandud. Kõigepealt muidugi välimuse kirjeldus, siis leviala, milliseid elupaiku nad eelistavad ning millised on nende eluviisid. Loomulikult ei saa jätta mainimata imetajate sigimist ning arengut vastsündinust täiskasvanud loomaks ning kohta ökosüsteemis. Raamat on illustreeritud jooniste ning fotodega.

Eesti imetajatega tutvumiseks ideaalne raamat. Raamat aitas mälu värskendada ning sain ka uusi teadmisi. Soovitan raamatuga tutvuda.

Pamela Maran. Eesti vanaemade lood ja salatarkused (Kuldnööbike, 2018)

eesti-vanaemade-lood-ja-salatarkused480 lk.

See raamat oli kohati üsna raske lugemine. Nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Raamat on suure formaadiga ja päris raske. Emotsionaalselt sellepärast, et raamatus olevate vanaemade läbielamised sõja ajal olid nii rasked.

Siin raamatus on kirjas saja vanaema lood enda lapsepõlvest ja elust. Lisaks veel palju retsepte ning muid tarkuseid. Mina sain siit küll endale mõne tarkusetera juurde, et tulevikus kasutada. Muidugi on raamatus ka palju pilte. Vanaemadest kirjutatakse maakondade kaupa.

Minul oli seda huvitav lugeda. Kõik need sõjamälestused oli karm lugemine, aga samas see annab nii palju teadmisi, mismoodi tollel ajal tegelikult oli. Ja pealegi ei ole kõigil ühesugused kogemused. Mis mind hämmastama pani, oli see, et hoolimata oma koledast ja raskest lapsepõlvest, olid need naised siiamaani nii optimistlikud ja rõõmsameelsed ning nad ei pea viha selle eest, mis oli. Müts maha nende ees.

Soovitan lugeda. Kasulik on tunda enda ajalugu ning siit saab tarvilikke nippe näiteks kokkamiseks, taimede kasvatamiseks ja rahvameditsiini kohta, aga ka näiteks, kuidas teha üks korralik näokoorija. Lisaks veel muid nippe ja rahvatarkuseid.

Jaak Juske. Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid (Randvelt Kirjastus, 2014)

eesti-kuulsad-meresõitjad-ja-piraadid-isa-põnevad-unejutud-ajaloostIllustratsioonid Merilyn Anvelt
60 lk.

“Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid” on sarja “Isa põnevad unejutud ajaloost” teine raamat. Raamatus leiavad kajastamist nii Saaremaa viikingid, vitaalivennad, Kihnu Jõnn ja loomulikult maadeavastajad.

Raamatus on lastele lihtsas keeles kirjeldatud esimese Eestist pärit maadeavastaja elukäiku, kelleks oli Adam Johann von Krusenstern. Samuti leiavad kajastamist Krusensterni poeg ja pojapoeg, kes mõlemad olid samamoodi maadeavastajad. Raamatus on oma koha leidnud ka Fabian Gottlieb  Benjamin von Bellingshausen, Otto von Kotzebue ja Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von  Wrangell. Neid mehi ühendab lisaks seiklusjanule ka see, et nad kõik olid baltisaksa päritolu.

Lisaks on tee raamatusse leidnud ka uuema aja tegijad nagu esimese eestlasena ümber maailma sõitnud Ahto Valter ja uuemal ajal talle järgnenud jahtlaev Lennuk, purjekas Martha ning katamaraan Nordea ja lõpetuseks Uku Randmaa. Uku Randmaa on ainuke eestlane, kes on üksi ümber maailma purjetanud eestlane.

Selline tore lastele mõeldud ajalooraamat. Lood on sobivalt lühikesed, et sobida unejuttudeks ning nendest saab piisavalt algteadmisi antud teemast. Juttudes on põhiline info kirja pandud lühidalt ning liigset juttu pole. Põhiteemaks on siiski meresõitjad, piraatidest on vähem juttu. Minu jaoks need just väga põnevad ei olnud, aga mina pole ka laps, kellele need jutud mõeldud on.

Jaanus Vaiksoo. Lumemöll (Tänapäev, 2012)

lumemöllPildid joonistanud Kadri Ilves
72 lk.

Sellel aastal ma olen juba päris palju lasteraamatuid lugenud ja neid ilmselt tuleb veel. Mõnus vaheldus täiskasvanute raamatutele.

Insener Peeter Paju poeg Karla on kadunud. Kolm tundi peale koolipäeva lõppu pole temast kippu ega kõppu. Vanemad muretsevad, aga lõpuks saabub poiss ikkagi koju. Temaga ei juhtunud midagi halba. Ta oli lihtsalt poistega lumesõda mänginud, liugu lasknud, lumememme ehitanud ja jääpurikaid katuste küljest alla loopinud. Lõppude lõpuks isa ei olegi pahane, sest talle meenub, mis nad ise oma sõbraga koduteel tegid. Neil endil venis ka kodutee oodatust pikemaks, sest nii palju huvitavat oli ümberringi.

Selline mõnus ja tore lugemine vahelduseks. See on üks lõbus lugu täis erinevaid seikluseid ja juhtumisi. Lastele kindlasti sobilik lugemine, eriti poistele, sest poistest raamat ju ongi.

Raamat kuulub sarja “Minu esimene raamat”.

Marju Kõivupuu. Meie pühad ja tähtpäevad (Varrak, 2018)

koivupuu_kaaned_330x236_041018.indd271 lk.

See on nüüd üks ilus raamat – nii väljast kui seest. Siin on palju fotosid ja postkaarte. Paber, mille peale raamat on trükitud, on natuke paksem, kui tavaliselt ning see on mõnus. Ka sisu on asjalik.

Käesolevas raamatus annab autor ülevaate erinevatest pühadest ning tähtpäevadest. Siin on esindatud nii rahvakalendri tähtpäevad, riigipühad, kui ka niisama mingid päevad, mida me oleme harjunud tähistama (nt. õpetajate päev). Kirjeldatakse tähpäevade ajalugu ning tausta, kuidas neid tähistatakse ning ka seda, millised ennustamised ja ilmaended tolle päeva kohta olid.

Lisaks annab autor ülevaate, kuidas mingi päeva tähtsus ja kombestik ning tähistamine on ajas muutunud. Seda oli väga huvitav lugeda. Nii hea on ju vaadata, kui mingi tähtpäev on tulemas, et millest see on alguse saanud ning mida siis oli kombeks teha.

Kajastamist leiavad muidugi sellised tuntud pühad nagu jõulud ja jaanipäev, aga ka minu jaoks natuke tundmatud annepäev ja tatjanapäev. Lisaks kirjutatakse ka muinastulede ööst ning vanavanemate päevast. Raamatusse on leidnud tee ka vabariigi aastapäev ja sõbrapäev. Nii et tähtpäevi igale maitsele.

Raamat on hariv ning seda on niisama ilma lugematagi huvitav sirvida. Juba nende fotode ja kujunduse pärast, aga soovitan siiski lugeda ka. See on kaasahaaravalt ja huvitavalt kirjutatud. Üks igati asjalik ja hariv raamat. Nii et kui on võimalus, siis haarake see raamat kätte.

Sõsara sõrmeluud (Hunt, 2018)

sõsara-sõrmeluud-naised-eesti-muinasjuttudesKoostanud Merili Metsavahi
Illustreerinud Britt Samoson
230 lk.

Kui see raamat raamatukokku saabus, siis hoidsin seda käes ja mõtlesin, et see võib päris hea olla. Tookord ma teda ei võtnud, aga peale seda, kui olin kuulnud positiivset vastukaja, siis lisasin ennast järjekorda sellele. Ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Siin kogumikus on eesti muinasjutud, mille peategelasteks on  naised. Valdav osa neist juttudest on seni avaldamata, kuid mõned lood ja motiivid olid mulle tuttavad. Raamat on jaotatud viieks peatükiks: meheleminek ja naisevõtt, õde ja vend, abielu, kasuema ja võõrastütar ning abielu loomaga. Siin on kokku 30 imemuinasjuttu. Iga peatüki lõpus on ka antud teema kohta väike kokkuvõte. Autor on need ümber jutustanud tänapäevasesse keelde, aga siiski originaalilähedaseks. Enamus jutte on kogutud setu aladelt.

Mulle meeldis. Kõige rohkem vast need viimased, kus oli juttu abielust loomaga. Neid oli hea ja mõnus lugeda. Ka teisi oli huvitav lugeda. Mis mind natuke üllatas, oli nende muinasjuttude vägivaldsus. Alates sellest, kuidas õde-venda vanakurja perses õlut tegid ja lõpetades muinasjuttudes tavapärasema kurja kasuema vägivallast eelmise naise tütarde vastu. Tapeti ikka väga palju ning mitmel eri viisil. Aga lugemist see ei seganud, sest ikkagi muinasjutud ju.

Igatahes mina julgen täiskasvanutele soovitada. Lastele ei soovita, sest vägivalda on tõesti palju. Neid muinasjutte ei ole leebemaks silutud. Lisaks on raamat omapärase ja kauni kujundusega. Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.