Margus Karu. Hobune Henry unenägu (Margus Karu Sihtasutus, 2017)

hobune-henry-unenägu98 lk.

Kuna ma tavaliselt lasteraamatuid ei loe, siis oli väga värskendav seda vahelduseks lugeda. Selline helge ja mõnus lugemine.

Nagu juba pealkirjast eeldada võib, siis jutustab lugu hobusest, kelle nimi on Henry. Ta elab koos teiste loomadega farmis ning tunneb ennast natuke üksikuna ning igatseb teada saada, kas see mets on ikka nii hirmus koht nagu räägitakse. Oma päevad veedab ta koplis ringi kapates ning teiste loomadega suheldes. Öösel seevastu näeb ta unenägu.

See on lihtsalt nii armas raamat. Mõnikord ka natuke kurb, aga kokkuvõttes jääb siiski kajama rõõmus toon. Keelekasutus on juba mõnus. Kõik need huvitavad väljendid ja võrdlused. Eriti mulle meeldis, et lehmad olid nagu klatšivad ning edvistavad neiud (ka nimed olid vastavad 😀 ) ning lammaste võrdlemine ususektiga.

Soovitan lugeda nii täiskasvanutel, noortel ja lastel. Ja kes ise veel lugeda ei oska, nendele võib ette lugeda.

Advertisements

Kätlin Kaldmaa. Hanneleele Kaldmaa. Kaks armastuslugu (Petrone Print, 2017)

kaks-armastuslugu270 lk.

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda. Olen Kätlin Kaldmaalt enne ühte raamatut lugenud, mis mulle erilist muljet ei jätnud ja mille pealkiri mulle ka praegu ei meenu. Kui aga tagakaanelt lugesin, et räägitakse oma camino-muljeid, siis ikka võtsin kätte. Ei kahetse seda otsust.

Nimelt on Hispaanias selline linn nimega Santiago de Compostela, mis on üks populaarsemaid palverännaku sihtpunkte. Sinna viivad erinevad teed, mida mööda siis minnakse, kogutakse templeid ning nauditakse retke. Ma ei mäleta enam täpset hetke, kust mul selle palverännaku vastu huvi tekkis. Igatahes tahan mina ka kunagi sinna minna.

Siinses raamatus kirjeldavadki ema ja tütar oma muljeid ja juhtumisi caminol. Alguses oli natuke häiriv lugeda peaaegu samu asju natuke erinevas sõnastuses, aga mingi aja pärast ma isegi enam ei märganud seda. Oli päris huvitav ja omapärane. Kätlin Kaldmaa on sellise luulelise keelega kirjutaja ja mulle väga meeldis ka see, kuidas kirjutas Hanneleele.

Camino-päeviku sissekannetele on vahelduseks jutud Kätlin Kaldmaa lapsepõlvest. Need olid minu meelest isegi huvitavamad, kui rännaku muljed. Ja mul hakkas kurb ja nukker. Nii trööstitu oli neid lugeda.

Raamatus on ka rohkelt lapsepõlvepilte ning neid, mis rännaku ajal tehtud. Mul on natuke kahju, et camino-pildid on mustvalged. Neid oleks tahtnud näha värvilisena. See on minu jaoks loomulik, et lapsepõlvefotod on mustvalged.

Üks sõna häiris mind pidevalt tekstis. See sõna on alberge. Tundus minule kuidagi nii vastuvõetamatu. Meil on selleks ju nii ilus sõna, öömaja. See minu mingi veider kiiks ilmselt. 😀

 

Katrin Pauts. Öömees (Rahva Raamat, 2017)

Oomees_kaaned_280x190.indd264 lk.

Nagu näha, siis mu jaanuar jätkub endiselt süngete toonidega. Seekord siis kodumaine krimi. Olen ka eelnevaid tema raamatuid lugenud ja need on mulle meeldinud, nii et ei kõhelnud ka selle teose kätte haaramises. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma.

Vanal sillal tapetakse noor koolitüdruk Lisann. Liikvele läheb jutt, et seda tegi Öömees. Öömees on ühe vana linnalegendi tegelane. Asja asub omal käel uurima kohalik nn külapolitseinik Virve. Selgub, et tüdruk oli uurinud oma ajalooõpetaja Danieli palvel seda sama legendi.

Selles Danielis on ka midagi kummalist. Ta on kuidagi rabe ja närviline. Virvele ei meeldi ta alguses üldse. Ja siis kaob Danieli teismeline tütar Kristina.

Midagi pole öelda, Katrin Pautsil jookseb sulg hästi. Alguses oli küll selline tunne, et mis tiinekate jama see on, aga eks seda vist oli vaja. Pärast läks raamat nii põnevaks, et lugesin ühe jutiga läbi. Tegelased on muidugi jälle kummalised. Teravalt omamoodi karakterid. Kõik mingisuguse kiiksuga. See tiinekate jutt oli natuke tüütu, aga muu oli küll suurepärane.

Lisaks see õhustik, sünge väike maa-asula. Mulle meenub laul depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Ja kõik see põnevuse keerutamine. Tegelased lõpupoole juba aimavad, kes see mõrvar on, aga keegi ei maini ta nime. Põnevus säilib lõpuni. Nagu raamatu lõpust võis aru saada, siis on sellele ka järge oodata. Jään põnevusega ootama uut raamatut.

Kersti Kivirüüt. Kaku kabel ja teisi tondijutte (Canopus, 2011)

kaku-kabel-ja-teisi-tondijutte102 lk.

Kena õhuke ühe õhtu raamat lugemiseks. Kuigi võib-olla oleks olnud targem jätta selle lugemine suvesse, kus õhtud on valged ja pole sellist hirmu. Ma olen suhteliselt nõrga närviga selliste lugude puhul. Kipun neid unes nägema, nii et ilusaid unenägusid mulle tänaseks. 😀

Nagu pealkirjastki juba näha sisaldab raamat erinevaid tondijutte. Siin on kajastatud kohalikke legende ja rahvapärimusi, aga vist siiski ka lihtsalt fantaasiat. Kõige rohkem meeldis mulle raamatu nimilugu “Kaku kabel”, kuigi algus oleks nagu tüüpiline kehvasti kirjutatud raamat tiinekatele. Vähemalt tegelaste kirjeldus ja jutt on selline. Õnneks see on ainult alguses nii. Pärast läheb paremaks.

Samas olid huvitavad ka “Jaaniöö Röövlimäel” ja “Valget Daami otsimas”. Teised olid natuke kesisemad minu jaoks.

Kuigi raamat on õhuke, mahub siia kaheksa tondijuttu, mis omakorda on jaotatud kaheks. Esimesed neli tondijuttu on Vana-Kuustest ja ülejäänud neli on mujalt.

Kes tonte ei karda, siis võib julgelt lugeda. Kerge ja kiire lugemine. Nõrganärvilistel soovitan valida valgema aja, sest pimeduses on kergem selliseid asju ette kujutada.

Ketlin Priilinn. Kas keegi kuuleb mind? (Tänapäev, 2017)

kas-keegi-kuuleb-mind296 lk.

Ma pole siia juba tükk aega midagi postitanud. Kuidagi märkamatult on aeg möödunud, aga nüüd teen selle tasa.

“Kas keegi kuuleb mind?” on Rebecca Lindebergi sarja teine raamat, kus juba esimesest osast (“Enne kui on hilja“) tuttavad tegelased uurivad järjekordseid mõrvu. Seekord kaob noor 17-aastane koolipoiss Stefan. Alguses arvatakse, et tüüp läks lihtsalt kodust minema, aga varsti leitakse metsast tema laip. Teda on päris jõhkralt piinatud. Õige varsti peale seda kaob noormehe isa jäljetult. Jälle kordub sama lugu. Mõne päeva pärast leitakse maantee äärest tema rohkete noahaavadega surnukeha. Ja siis kaob Stefani ema Mona Vaarmann.

Miks oli vaja tappa isa ja poeg? Kellele nad ette jäid? Ja kus on Mona? Nendele küsimustele hakkavadki Rebecca, Anders, Martin ja Maria vastuseid otsima. Lisaks jõuab Rebecca eraelu ootamatusse punkti.

Raamat on kirjutatud sama põnevalt ja huvitavalt nagu eelmine osagi. Väga nauditav oli seda lugeda ja pani mõtlema, et kes siis see mõrvar olla võiks. Pean tunnistama, et ma ei taibanudki seda enne, kui alles raamatu lõpus. Mõnus ajaviide, nii et soovitan lugeda.

Rebecca elus tekkis raamatu lõpus väga huvitav olukord ja siis jäi raamat pooleli. Suur oli minu rõõm, kui nüüd ühel päeval avastasin, et ilmunud on ka kolmas selle sarja raamat. Jään huviga ootama, millal seda lugeda saan.

 

Ketlin Priilinn. Enne kui on hilja (Tänapäev, 2015)

e-raamat-enne-kui-on-hilja262 lk

Pole tükil ajal midagi eesti autoritelt lugenud. See viga sai nüüd parandatud. Nagu kaanepildi põhjal järeldada võib, siis on tegemist krimiraamatuga. See on esimene raamat Rebecca Lindebergi sarjast. Praeguseks on ilmunud ka teine osa, aga rohkem vist ei ole.

Rebecca Lindeberg on algaja uurija, kes koos oma paarimehega asub uurima noore ema jõhkrat mõrva.

Kõrvaltegelasi on siin päris palju ja meil lastakse nende sisemaailmast natuke aimu saada. Tegu on ladusalt loetava ajaviitekirjandusega, mis haarab kaasa ning edeneb kiirelt. Mind küll natuke häirisid pidevad nii peategelase kui ka teiste tegelaste sisemonoloogid. See muutus kohati tüütuks heietamiseks. Ma saan aru, et on vaja tegelasi lahti kirjutada, mis neid tegutsema ajendab ja mis neid kujundanud on, aga seda oli liiga palju. Kohati tundus nagu tegelased oleksid liiga ideaalsed.

Muidu eesti kirjaniku kohta päris hea tulemus. Mõrvarit ma ei oleks osanud pakkuda, aga see ilmselt on hea. Ei ole etteaimatav. Võtan varsti ka sarja teise raamatu käsile. Julgen soovitada, kes soovivad mõnusat ja haaravat lugemist pimedateks õhtuteks.

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.