Victoria Aveyard. Kuninga kong (Pikoprint, 2017)

kuninga-kongTõlkinud Karin Kull
566 lk.

Oh, kuidas ma selle raamatuga vaevlesin. Ma oleks tahtnud seda nii väga pooleli jätta, aga kuna see sobib mul lugemise väljakutse alla, siis pingutasin ikkagi lõpuni, kuigi raamatu teise poole lugesin üle rea. No kohe üldse ei haaranud endaga kaasa, kurtsin kolleegile ka, et uni tuleb peale seda lugedes ja tema vastas mulle, et issand, miks sa sellist kräppi loed. 😀

Mida raamat edasi, seda vähem mulle see peategelane meeldib. Mare on ennast haletsev noor naine, aga samas on ta ka pidevalt nii enesekeskne. Ainult tema ja tema. Need tema sisemonoloogid olid väsitavad ja ega siin suurt muud olnudki. Asju vaadeldakse küll ka teiste tegelaste vaatevinklist, aga nemad on natuke kõrvalisemad.

Vähemalt raamatu esimeses pooles oli neid sisemisi heitlusi ikka väga palju, sest ta oli kuningas Maveni vang. Raamatu teine pool on küll tempokam ja seal toimub rohkem tegevust, aga mul oli raamatust juba nii kopp ees, et ma ei suutnud sinna enam sisse elada.

Alguse uimerdamisele vastukaaluks toimub raamatu teises pooles päris palju sündmuseid. Mässud, erinevad liidud, pulmad. Toimub nii mõnigi üllatus, aga raamatu muljet see minu jaoks enam ei päästnud. Ma muidugi pole õige sihtgrupp ka. Sihtgrupiks on noored. Kusjuures selle sarja esimene osa mulle väga meeldis, teine osa oli juba pettumus nii et ma ei saagi enam aru, miks ma lootsin sellest kolmandast kiiret lugemist. Sarjas on ilmunud ka neljas osa, aga seda ma ilmselt läbi ei loe. Võib-olla ainult vaatan lõpu ära.

Margaret Atwood. Teenijanna lugu (Varrak, 2017)

teenijanna-luguTõlkinud Ann Alari
408 lk.

Ohh, mis raamat. Suurepärane! Miks see raamat mulle varem pihku pole sattunud?

Tegemist on düstoopilise romaaniga, kus Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest on tapetud. Valitsus on ametist kõrvaldatud ning väidetavalt rahva kaitseks on võimu üle võtnud Gileadi Vabariik.

Raamatus kirjeldab Offred oma praegust elu ning meenutab eelnevat. Offred on nimelt ühe komandöri ja tema naise teenijanna. Teenijanna ülesanne ei ole mitte see, mida meie mõtleme teenija ülesannete all. Offredi ainsaks ülesandeks on tuua ilmale komandöri laps. Ta elab koos komandöri ja tema naisega ühes majas. Hierarhia on täpselt paigas, vabadust ei ole. Elu on allutatud kindlate reeglite alla.

Samas ei ole vabadust kellelgi. Kõigil nö kastidel on omad reeglid ja reeglite vastu eksimist karistatakse surmanuhtlusega. Ükskõik, kas sa oled siis lihtne majandusnaine, teenijanna või komandöri naine.

Viljakad naised on kõik praktiliselt surutud teenijannade rolli. Naise ainus roll on süünitada siia illma lapsi. Rasedusvastased vahendid ja abort on keelatud. Neil pole valikut. Kas olla teenijanna või siis saadetakse nad kolooniatesse, kus nad peavad kergemal juhul põletama surnukehi või raskemal juhul tegelema raskemetallidega. Ilma kaitsevarustuseta, sest neid peetakse ühiskonnale koormaks ja mida kiiremini neist lahti saadakse, seda parem.

Enamus mitteviljakas eas naisi ongi saadetud kolooniatesse. Kuigi mõnedest saavad marthad (majapidajad) või siis tädid. Tädid on kibestunud naisterahvad, kes vastavates asutustes õpetavad uusi teenijannasid. Peavad neile moraali ja usu teemadel loenguid.

Loomulikult on olemas ka kontrollorgan inimeste üle. Ehk siis silmad. Nende ülesandeks on tabada reetureid ja nad kinni püüda.

Offred jutustabki meile sellest, kuidas temast sai teenija, mismoodi näevad välja tema päevad komandöri majas ning vahele on pikitud seiku tema minevikust.

See oli nii hea lugemine. See tungis kontideni, Lihtsalt nii hästi ja tõetruult kirjutatud, sest kõik, mida siin raamatus on kirjutatud on maailmas tegelikult juba juhtunud. Nendest on autor suutnud kokku kirjutada niivõrd lummava romaani, mis jääb kauaks meelde. Mulle meeldis autori kirjutamisstiil. Selline veidi lakooniline, mis äratas kohe tähelepanu ning sundis kaasa mõtlema. Kes pole seda raamatut veel lugenud, siis soovitan kindlasti.

Ernest Cline. Valmistub esimene mängija (Tänapäev, 2017)

valmistub-esimene-mängijaTõlkinud Raul Veede
412 lk.

Kujutlege, milline võiks olla elu maal 2045. aastal. Energiakriis, katastroofiline kliimamuutus, massiline nälg, vaesus ja haigused, tuumasõjad. Elu maal on üsna vilets nii, et enamus inimesi põgeneb selle eest virtuaalreaalsusesse. See ei ole lihtsalt nii, et inimesed on kogu aeg ninapidi arvutis, vaid nad ongi enamasti reaalsest elust võõrdunud ning veedavad enamuse oma ajast OASIS-e nimelises virtuaalreaalsuse programmis, spetsiaalsed prillid peas ja kindad käes. Seal on väga palju erinevaid maailmu, kus olla. Samuti käib õppimine sealses keskkonnas.

OASISe üks loojatest on James Halliday, kes sureb ilma pärijateta. Noor 18-aastane Wade ei saa alguses aru, miks sellest nii suur uudis on tehtud, aga õige pea saab ta seda teada. Nimelt on Halliday otsustanud pärandada oma 240 miljardit ja kontrolli OASIS-e üle esimesele inimesele, kes leiab üles lihavõttemuna, mille ta on peitnud OASIS-sse. Nagu arvata võibki ei ole asi nii lihtne nagu esmapilgul näib. Halliday oli arvutigeenius ja nii on ta teinud sellest lihavõttemuna leidmisest keerulise mängu, mille käigus tuleb leida kolm võtit ja kolm väravat, mille need avavad. Ja tuleb läbida erinevad katsed.

Inimesed üle maailma püüavad seda leida, aga esimese viie aasta jooksul ei ole kellelgi edu. Järsku leiab esimese võtme see sama 18-aastane Wade, kes meile oma loo jutustab, nii nagu see tegelikult juhtus. Inimesed, kes seda pärandust jahivad, nimetavad ennast müttideks. Lisaks müttidele otsib muna ka suurkorporatsioon IOI, kes tahab saada OASIS-e üle kontrolli. Ja nemad juba vahendeid ei vali, mis teid pidi oma tahtmist saada.

Raamat on põnev ning huvitav ja mulle meeldisid tohutult autori mõttekäigud virtuaalreaalsuse kujutamisel ning kirjeldamisel. See aardejaht haaras nii kaasa. Lisaks on raamatus palju vihjeid 1980ndate kultuurile (filmid, sarjad, muusika, arvutimängud). Ja mulle nii meeldis see sõnum, mis Hallidayl oli öelda oma mängu võitjale. Natuke igavamad olid erinevate arvutimängude kirjeldused, mida ka aeg-ajalt ette tuli. Soovitan lugeda! Hoopis teistsugune nendest raamatutest, mida ma tavaliselt loen.

Nüüd jääb üle oodata paar kuud, siis linastub raamatu põhjal ka film, mida ma plaanin kindlasti vaatama minna. 🙂 Väike treiler ka siia: Ready Player One

 

Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti (Tänapäev, 2005)

451-fahrenheitiTegemist on düstoopilise romaaniga, milles autor näitab ameeriklaste tulevikku, kus ühiskond on hakanud raamatuid põletama.

Raamatu peategelane on Guy Montag, kes on pritsimees. Ja mitte pritsimees meie mõistes tuld kustutades, vaid hoopis seda süüdates. Põletasid nad raamatuid. Raamatud on keelatud ja igaühte, kes raamatuid omab, tabab karistus. Ühiskonnas oli juba normiks saanud, et kui nähti kellegi käes raamatut või aimati, et tal neid kodus on, siis tehti tema peale kaebus ja saabusid pritsimehed, kes siis maja koos raamatutega maani maha põletasid.

Olulisel kohal oli veel televisioon. Autor näitab raamatus, kuidas televisiooni kaudu on võimalik mõjutada inimest ja televisioonist piisab meelelahutuseks küll. Raamatutest saavad inimesed vaid ohtlikke ideid. Tavalised seinad olid asendatud televisiooniseinaga, et siis nende pealt vaatada nö “sugulasi”.

Ühel õhtul kohtab see Guy Montag koju minnes tüdrukut, kes räägib talle minevikust, kus keegi ei kartnud ja loeti raamatuid. Montag hakkab mõtlema, kas ta ikka teeb õigesti, kui raamatuid põletab. Muidugi saab tema ülemus sellest teada ja algab kassi-hiire mäng.

See raamat tekitab minus hämmingut. Ma ei oska öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Raske on seisukohta võtta. Iseenesest tegevus oli omapärane ja põnev, aga lugemine mul kuidagi venis. Ma pean selle raamatu üle ilmselt veel mõtlema, et mis asi see siis nüüd oli?