Dinah Jefferies. Siidikaupmehe tütar (Tänapäev, 2018)

siidikaupmehe-tütarTõlkinud Epp Aareleid
408 lk.

Autori esimene eestikeelne romaan “Teekasvataja naine” meeldis mulle väga ning “Siidikaupmehe tütar” on isegi parem. Nendes raamatutes on midagi uut, mida ma enne ei ole lugenud. Teema on eksootiline ja ilmselt see võlubki.

Tegevus algab 1952. aastal Vietnamis. Peategelaseks on 18-aastane Nicole, kes elab koos isa ja õega. Ema suri teda sünnitades. Nicole on segapäritolu. Tema ema oli vietnamlanna ja isa prantslane. Kui isa usaldab perekonna siidiettevõtte Nicole’i õele Sylvie’le, tunneb Nicole end tõrjutuna. Tegelikult on ta ennast pikka aega tõrjutuna tundnud, sest ta ei näe välja nagu prantslanna ning ta ei pea ennast nii ilusaks kui õde.

Nicole’ile jääb ainult väike siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Nicole võtab poe üle kuigi õige pea ei pruugi seal tema jaoks enam turvaline olla. Nimelt kogub hoogu Prantsuse koloniaalvõimu ja Vietnami kommunistide vaheline sõda.

Nicole näeb pealt, kuidas tema enda isa ühe vietnamlase lihtsalt maha laseb ning ta ei tea enam, keda usaldada. Samal ajal kohtub ta mässulise Trâniga, kes näib pakkuvat talle ideaalset võimalust oma muresid lahendada. Nicole aga ei saa oma meeltest välja ka ühte teist meest, ameeriklast Mark’i.

Siin raamatus on mitmed olulised teemad. Kõigepealt õdede vaheline rivaalitsemine. Nende suhted on pingelised juba lapsepõlvest saati. Sellele aitas kaasa nende väga erinev välimus ning samuti isa käitumine. Kohati võttis rivaalitsemine haiglaseid mõõtmeid. Teiseks oluliseks teemaks on rassiküsimus. Siin selgub, kui raske on inimese elu, kui ta ei ole ei üks ega teine. Nicole on kahe maailma vahel nagu lõhki rebitud. Ta ei tea, kuhu ta kuulub. Ta on saanud prantsuse kasvatuse, kuid välja näeb vietnamlannana. Ja teda ei võta eriti omaks ei vietnamlased ega prantslased. Kolmandaks läbivaks teemaks on siin muidugi armastus, mis võidab enda teel kõik takistused.

Advertisements

Märtsi kokkuvõte

Järjekordne kuu on läbi saamas ja aeg on teha kokkuvõtteid. Jõudsin märtsis läbi lugeda 10 raamatut, üks on praegu lugemises ja üle tüki aja jätsin ühe raamatu pooleli. Ei suutnud lugeda Hanya Yanagihara raamatut “Inimesed puude võras” (peategelane on liiga ennasttäis ja teised inimesed ei kõlba tema meelest kuskile, ei edenenud mul üldse edasi). Enamus loetud raamatutest olid siiski väga head. 🙂 Aga nüüd statistikast.

Loetud raamatuid: 10
Lehekülgi: 3476
Kõige paksem raamat: Jon Steele “Vahimehed” (556 lk)
Kõige õhem raamat: Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna” (192 lk)

Märtsi raamatud

Dinah Jefferies. Teekasvataja naine (Tänapäev, 2016)

teekasvataja-naineRaamatu kaanepilt on ilus ja see tõmbas kohe mu pilku. Samuti tundus raamatu teema huvitav. Mulle on ikka meeldinud ajaloolised romaanid. Tegevus toimub 20. sajandi alguses Tseilonil. Romaani idee pärineb autori ämmalt, tema mälestustel oma lapsepõlvest Indias ja Birmas 1920ndatel ja 1930ndate alguses

19-aastane Gwen abiellub võluva leskmehe Laurence’iga. Mehel on Tseilonil teeistandus. Gwen sõidab talle sinna mõne aja pärast järele. Ta on natuke arglik ja häbelik. Reis on tema jaoks ebamugav. Samas Gwen ootab taaskohtumist oma abikaasaga, sest ta armastab meest. Naine loodab, et nende elu saab olema helge ja õnnelik, aga juba mõne aja pärast näitab elu enda tõelist palet.

Kohalikud elanikud on tõrksad ja vaenulikud Gweni plaanide ja tegude suhtes. Gwenil võtab aega, et teise kultuuriga kohaneda. Samuti segab õnnelikku elu elamast mehe õde Verity, kes on omamoodi kuju. Ta teeskleb, Gweni ja Laurence ees, et soovib neile head, aga samal ajal teeb nende selja taga koledaid tegusid, mille ta ise hiljem ka üles tunnistab. Gwen ei suudagi temaga õiget kontakti luua ja ei usalda teda ka. Gwen on ka küllalt armukade naine ja teda häirib Laurence’i sõbranna Christina.

Raamat kulgebki rahulikus tempos, tegelased elavad oma elu, sekka ka mõni põnevam sündmus. Samas on Gwenil üks saladus, üks väga suur saladus, millest teab ainult tema ja teenija Naveena. Hiljem nuhib selle muidugi välja ka Verity, kes tahab temalt raha välja pressida. See saladus painab Gweni aastaid, ta on vahepeal isegi kokkuvarisemise äärel. Ka mehel on omad saladused. Näiteks ei taha ta eriti rääkida oma eelmisest naisest ja nende pojast ning mis põhjusel nad surma said.

Ma ei suutnud väga sinna raamatusse sisse elada. Teema oli küll huvitav, aga ma ei suutnud suhestuda Gweniga. Milline ema niimoodi teeb? Ta küll piinleb isegi selle käes ja üritab pärast olukorda parandada, aga ikkagi. Samuti on raamatus olulisel kohal suhtumine erinevatesse rassidesse.

Lugemine läks mul ka aeglaselt. Igal hommikul oli tunne, et raamatule on öö jooksul lehekülgi juurde lisandunud. 😀 Samas ma ei tahtnud ka pooleli jätta, teema oli siiski küllalt huvitav ja intrigeeriv.

Nüüd üks kivi ka toimetaja kapsaaeda. Raamat on täiesti toimetamata. Tohutult on raamatus vigu. Sõnad korduvad lauses mitu korda ja on vales kohas, samas on osade lausete lõpust sõnad puudu, nii et lause mõte jääb lõpuni selgusetuks. Muidu ma vaatan ikka vigadest mööda, aga sel korral oli neid lihtsalt liiga palju.