A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. 4. jagu (Digira, 2014)

e-raamat-tõde-ja-õigus-iv454 lk (e-raamatu aluseks on 1932. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Neljas osa meeldis mulle palju rohkem kui teine ja kolmas, aga senini on lemmikuks ikkagi esimene.

Miks mulle meeldis see osa rohkem kui kaks eelmist? Esiteks oli seda kergem lugeda, rohkem oli dialooge, mitte lehekülgede kaupa filosoofilisi mõtisklusi ning arutlusi. Teiseks oli teema mulle südamelähedasem. Kergem on lugeda armastusest ja suhetest kui poliitikast. Kolmandaks ma sain tegelastele kaasa elada.

Elasin kaasa nii Indrekule kui Karinile, kes on juba omajagu aega abielus olnud ning suhted pole enam kiita. Pealegi on surnud nende poeg. Alguses püüavad mõlemad oma leinaga toime tulla lõbutsedes ning väljas käies. Indrek tüdineb sellest peagi, aga Karin jätkab. Ühtäkki nad enam ei mõista teineteist ning saavad valesti aru, mida teine öelda tahab. Hämmastav, kuidas saab teisest inimesest nii valesti aru saada. Magusvalus oli seda lugeda.

Karin vajas armastust, mida näidatakse välja, aga Indrek on selline vaikne ja omaette hoidev mees, kes suuri sõnu ei tee. Karin on tunneteinimene aga Indrek mõistuseinimene. Nad olid lihtsalt nii erinevad inimesed ning juhtus see, mis juhtuma pidi. Karin hakkab otsima armastust mujalt ning nende abielu jookseb karile.

Vürtsi lisab veel Karini ja Indreku lapsehoidja Tiina, kellel on ka oma saladused. Karin tahab kõikide saladusi teada ning talle ei anna rahu, et ta oma lapsehoidja saladust ei tea. Lugeja, kes on kõik osad läbi lugenud, aimab seda saladust.

Raamatu lõpp oli minu jaoks üllatav ja ootamatu.

Lisaks nende abielu loole on raamatus huvitavaks taustaks esimese Eesti Vabariigi aegne õhkkond ja seltsielu. Parajasti on majanduskriisi aeg, kus paljud inimesed lähevad pankrotti, aga sellest hoolimata on vaja käia seltskonnas pidutsemas. Valitsevad peenutsevad kombed. Väga põnev lugemine.

Märkamatult ongi juba neli osa läib ja jäänud on ainult viimane, viies osa. Alustan sellega peagi.

 

Advertisements

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. 2. jagu (Digira, 2014)

tõde ja õigus II578 lk (E-raamatu aluseks on 1929. aasta trükk ja lehekülgede arv on selle pealt  võetud).

Mul kohe üldse juulis lugemine ei edene. Nii läks ka selle raamatuga omajagu aega. Minu meelest oli see ka igavam kui esimene osa. Esimeses osas toimus ikka palju rohkem, teine on rohkem filosoofiline. Palju on mõtisklusi erinevatel teemadel (rahvus, usk, armastus). Teine osa keskendub Indrekule. Tema suureks kasvamisele ja mõttemaailmale.

Kuigi mulle see osa nii hästi ei meeldinud, siis sain siit omale päris palju tsitaate üles kirjutatud. Osad on ikka päris koomilised. Näiteks eestlaste kohta:

Kahju, et meil nii vähe hulle, nii terve rahvas, nii, terve,sest loomatoit hoiab rahva terve, ei õiget usku ega lootust. (XI peatükk)

Indrek läheb Vargamäelt Tartusse Mauruse kooli. Seal koolis on täielik rahvaste paabel. Küll leidub seal lätlaseid, venelasi, sakslaseid ja ka teistest rahvustest inimesi. Osad õpetajad peavad eesti rahvast alamaks, nii öelda orjarahvaks, sest tal pole midagi. Polevat oma keelt, õiget kodumaad ega kultuuri.

Tõelise inimese esimene varandus on tema keel ja kodumaa. (XIII peatükk)

Mulle ei meeldinud eriti Indreku iseloom. Selline natuke naiivne, kes lubas teistel end ära kasutada ja minu meelest nii vaikne. Suurt midagi ta raamatus ei rääkinud, enamuse ajast vaikis ja temast sai rohkem aimu mõtete kaudu. Suured pikad monoloogid pidasid maha teised tegelased. Näiteks härra Maurus ja erinevad õpetajad. See kool oli ka tänapäeva mõistes ikka täiesti teistsugune. Poistel lasti mõnikord ka lihtsalt olla, vahel nad rohkem lollitasid, kui õppisid.

Samas oli Indrekus selle naiivsuse kõrval ka mingisugune õrnus, mingi nähtamatu maailmavalu. See oli temas lapsena ja tema kasvades ning arenedes oli see ikka alles. Tundmus, et tema on sündinud liiga hilja.

Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt on minevikus. (XVI peatükk)

See mõte saatis teda igal pool, nii lapsepõlves Vargamäel kui ka hiljem Mauruse koolis.

Koolielu kirjeldused olid minu meelest naljakad ja tänapäeval ei kujutaks sellist kooli ettegi. Seal juhtus erinevaid kummalisi asju ja härra Maurus valitses oma kooli nagu tõeline monarh. Kui tahtis, siis oli sõbralik onuke (eriti, kui talle raha toodi, sest raha ta armastas) ja teinekord räuskas ja sõimas teisi hulludeks, aga selle kaudu ta püüdis oma poistele maailmaasju selgitada.  Räuskasid ja sõimasid seal õpetajad, aga enamuse ajast siiski filosofeerisid elulistel teemadel. Eriti, kui sai natuke napsu võetud. Need olid kohati ikka tõega naljakad.

Et õpetaja joob, see pole suur häda; õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. (XVII peatükk)

Tollel ajal oli olulisel kohal usk ja Jumal. Nii ei saa siingi raamatus sellest mööda minna. Arutlusi Jumala teemal on väga palju. Osa eitavad teda ja teised jälle vaidlevad vastu.

Harilikult tõuseb usust ikka kurjus ja viha, aina kurjus ja viha, otse vana õelus ise. (XXVI peatükk)

Tammsaare oli väga tark mees, sest päris sageli on usuga nii nagu see tsitaat näitab. Nii jõuab raamatus Indrek lõpuks tõdemuseni, et Jumalat ei ole olemas. Kuidas ta selleni jõuab? Sügavalt isiklike tundmuste ja armastuse pärast.

Nimelt on Indrek armunud. Õigemini ta armub paar korda. Ega need platoonilisusest kaugemale ei jõua. Üks neiu põlgab ta ära, sest ta pole piisavalt rikas ja teine sureb. Armastusest on raamatu lõpupoole päris pikalt juttu. Õpetajad muidugi püüavad Indrekule selgeks teha, et armastus on saatanast. Neil on selleks põhjus ka, sest armumine ei lase Indrekul õppida.

Naine ongi ilmas selleks, et meest ogaraks teha. (XXVIII peatükk)

Sellised need Tammsaare mõtted olid. Üldiselt olid need pikad lehekülgede kaupa kulgevad monoloogid igavad ja kohati raskesti jälgitavad. Dialoog oli lõbusam, sest kohati see tekst oli ikka täiesti jabur. Samas on osad mõtted siiski ka tänapäeval aktuaalsed ja ma arvan, et kõik Tammsaare Tõe ja õiguse osad peaks elu jooksul läbi lugema. Mõne aja pärast on mul plaanis lugeda ka kolmas osa, aga sellega alustan pärast väikest puhkust. Loodan, et puhkuse ajal edeneb ka lugemine paremini.

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. I (Digira ; Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 2011)

e-raamat-tõde-ja-õigus-i495 lk. (võtsin Avita 2003. aasta trüki põhjal)

Tammsaare “Tõde ja õigus. I osa” olen lugenud kunagi ka kooliajal, aga ma ei mäletanud sellest suurt midagi ja kohati olid mul sellest ka hoopis teistsugused mälestused.  Mul oli millegipärast meeles, et Mari oli Krõõda laste vastu halb. Nüüd üle lugedes selgus, et ei olnud. Võib-olla ta hoidis Indrekut natuke rohkem, aga see ilmselt tulenes sellest, et poiss oli nõrgem kui teised.

Teiseks ei olnud mul meeles, et raamat on küllaltki vägivaldne. Seal on nii koduvägivalda (Oru Pearu eit jooksis pidevalt teisepere sauna mehe eest peitu, kui see täispeaga koju tuli), vaimset vägivalda (Andres kasutab seda Mari peal) ja loomapeksmist (üks koer pekstakse poolvigaseks, teine lastakse maha, kolmas mürgitatakse ja üks kass saab ka laste käes surma).

Kui sellest vägivaldsusest mööda vaadata, siis mulle raamat meeldis. Väga hea oli seda üle lugeda ja meelde tuletada. Huvitaval kombel kehtib päris palju ka tänapäeva eesti inimese kohta. Kõik see töörügamine ja võitlus maaga. Ma saan aru Vargamäe lastest, kes ei tahtnud Vargamäele jääda, nähes, mida see nende isaga teeb. Nad ei tahtnud ennast tööga tappa. Nad tahtsid olla õnnelikud ja arvasid, et Vargamäel nad seda ei saa.

Millegipärast oli mul meeles, et Vargamäe vanadest oleks nagu pikemalt kirjutatud olnud, aga poole pealt hakati juba rääkima lastest, kes kasvasid ootamatult ruttu suureks. Alles see ju oli, kui Andres koos Krõõdaga Vargamäele tuli ja siis Krõõt peale kolmanda lapse sündi suri ning Andres Mari uueks perenaiseks võttis, kui juba esimene tütar mehele läks ja siis lendasid ka kolm järgmist last pesast välja.

Muidugi ei saa siin üle ja ümber naabrimeeste vahelisest vaenust ja kiusu ajamisest. Ise täiskasvanud mehed aga mõlemad nii lapsikud oma vaenamiste ja kraaklemistega. Sellist käitumist kohtab tihti ka tänapäeval, nii et Tammsaare teost võib lugeda ka 100 aasta pärast ja ikka on palju äratundmisrõõmu.

Tammsaare looduskirjeldused on klassika. Nii hästi, ehedalt ja armsalt kirjeldab ta Vargamäe loodust, et pilt on silme ees ja tundub nagu oleksid ise ka seal.

Kes pole veel lugenud, siis lugege. Kes tahab mälu värskendada, siis ka lugege. Väga mõnus oli vahelduseks ehtsast maaelust lugeda. Plaanin lugeda ka teised osad läbi (neid ma kooliajal ei ole lugenud), aga mitte järjest. Loen vahepeal ka muid raamatuid.

Lõpetuseks üks tuntud tsitaat Tammsaarelt.

«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.

     «Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.»

     Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas.