Diane Chamberlain. Unistuste tütar (Ersen, 2019)

unistuste-tütarTõlkinud Marja Liidja
376 lk

Chamberlain on jällegi üks neist autoreist, kelle peale võib kindel olla, et ta sind alt ei vea. Järjekordne mõnus raamat temalt, mida ajaviiteks lugeda.

Carly Sears on noor naine, kes hiljuti kaotas oma mehe Vietnami sõjas. Tema ainsaks lohutuseks on see, et ta on rase. Tema rõõm ei kesta kaua, sest ühel hetkel ütleb arst talle, et tema sündimata lapse süda on haige ning ta ei jää tõenäoliselt ellu. Carly muretseb ning ei tea, mida teha, kuni tema õemees Hunter ütleb, et on üks lahendus. See on hirmutav lahendus ning Carly ei tea, kas teda võib uskuda. Lõpuks ta muidugi otsustab riskida, sest naine on valmis oma lapse pärast tegema kõike ning kaotada pole tal enam midagi.

Mulle väga meeldis. Esiteks oli see lahendus, mida Hunter Carly probleemile pakkus, ootamatu. See on väga hea, kui autor suudab üllatada. Teiseks oli kaasahaarav jälgida, kas kõik läheb õnneks ja mis siis saab, kui asi valesti läheb. Raamatu teema läks ka südamesse – mida kõike emad teevad oma laste heaks. See ei ole klassikaline armastusromaan, vaid raamat emaarmastusest.

Diane Chamberlain. Vaikuse vangis (Ersen, 2018)

vaikuse-vangisTõlkinud Leelo Kaskmann
328 lk.

Nii hea mõnus ja lihtne lugemine vahelduseks. Puhkamise ajaks ideaalne. Laseb ka ajul puhata. Autori kaks eelnevat eesti keelde tõlgitud raamatut on mulle ka meeldinud, nii et suhteliselt kindla peale minek oli see.

Laura Brandoni abikaasa laseb ennast maha, olles samal ajal pisikese tütrega kahekesi kodus. Kui Laura koju jõuab, avastab ta tütre trepi peal karjumas. Alates sellest ajast ei räägi 5-aastane Emma enam sõnagi.

Laura viib Emma terapeudi juurde, kes selgitab välja, et Emma kardab mehi ning talle oleks vaja positiivset eeskuju. Nagu kõigest sellest oleks vähe, suri mõnda aega tagasi Laura isa, kes nõudis, et Laura käiks külas ning hoolitseks ühe hooldekodus elava naise eest. Laura ei tea, kes see naine on ning miks isa talle sellise kummalise kohustuse pani. Enne oma enesetappu nõudis Laura abikaasa, et naine ei täidaks isa viimast soovi.

Raamat oli natuke etteaimatav nagu selline meelelahutuskirjandus kipub olema, aga see ei seganud. Lugeda oli ikka põnev ning huvitav. Autor on kaastundlikult käsitlenud oma tegelaste saatuseid, mis on kohati olnud päris rasked. Siin on erinevaid saladusi ning loomulikult ei puudu ka armastus. Kõik see on ilusas keeles kirja pandud. Hea ajaviitekirjandus, mida sobib lugeda igal ajal. Selle raamatu seltsis puhkasin nii hästi välja, et peale nädalavahetust tööle minnes, oli vajalik salasõna ununenud. 😀

 

 

Diane Chamberlain. Vaikiv õde (Ersen, 2018)

vaikiv-õdeTõlkinud Eva Nooni
328 lk.

Mulle Chamberlain’i raamatud meeldivad. Need on küll naistekad, aga natuke sisukamad. Siin ei ole esikohal mehe ja naise armumine (õigupoolest siin raamatus seda polegi), vaid suhted perekonnas ning mida võivad valed perekonnaga teha.

Riley MacPherson sõidab isa surma järel tagasi Põhja-Carolinasse New Berni, et tegeleda isa maja korrastamise ja müügiga. Ema on surnud juba varem, vend Danny on omamoodi ning elab haagises ja õde Lisa tegi enesetapu, kui Riley polnud veel 2-aastanegi. Vähemalt nii on Riley alati arvanud. Isa maja koristades saab ta vihjeid, et võib-olla ei olegi Lisa surnud, vaid elab kusagil vale nime all.

Riley ei saa muidugi teisiti, kui peab neid jutte uurima. Miks oleks Lisa pidanud oma enesetapu lavastama? Mida ta kartis ning miks ta põgenes? Need küsimused vaevavad Riley’t, kes on selles asjas üksi. Ta igatseb endale perekonda, kellest ta ilma on jäänud. Danny teda selles asjas ei toeta, sest on millegipärast Lisa peale vihane.

Raamat oli küllaltki kaasahaarav lugemine. Saladusi on siin palju. Natuke etteaimatav oli, aga see ei seganud. Soovitan kõigile, kes soovivad lugeda ajaviiteromaani.

Mai kokkuvõte

Eilsega sai mai läbi ning on jälle aeg teha oma lugemistest väike kokkuvõte. Mai on minu selle aasta lugemistes kõige kehvem kuu. Raamatud sattusid kuidagi rasked või sellised, mis ei avaldanud suurt muljet. Oli muidugi ka erandeid ja meeldivaid lugemiselamusi. Samuti ei edenenud lugemine just kõige kiiremini. Seekord sai siis selline tulemus.

Loetud raamatuid: 11
Lehekülgi kokku: 2565
Kõige paksem raamat: Sarah Crossan “Üks” (383 lk)
Kõige õhem raamat: Mihkel Mutt “Mõtted” (104 lk)

Mai raamatud

Diane Chamberlain. Valed meie vahel (Ersen, 2016)

valed-meie-vahelTõlkinud Leelo Kaskmann
309 lk.

See on küllaltki mõnus naistekas, kuigi ma natuke pettusin raamatus. Mul olid ilmselt lootused liiga kõrgel, sest autori eelmine romaan “Ämmaemanda pihtimus” (Ersen, 2015) oli ikka väga hea.

“Valed meie vahel” jutustab meile loo kahest õest: Mayast ja Rebeccast. Nad mõlemad on arstid. Maya on lastearst ja Rebecca teeb vabatahliku tööd erinevates katastroofipiirkondades üle maailma.

Teismeliseeas pealt nähtud vanemate mõrv on kummastki neist vorminud erinevad inimesed. Selle tõttu sai Mayast ettevaatlik ja arglik inimene, kes eelistab turvalist arstipraksist ja rahulikku elu abikaasa Adamiga. Rebecca on just vastupidi aldis riskima. Sellepärast ta naudibki oma tööd.

Siis tabab Põhja-Carolina osariigi rannikut orkaan ning Rebecca ja Adam lähevad sinna inimestele appi. Adami ja Maya suhted ei ole viimasel ajal head olnud. Sellepärast soovibki Maya teha mehele headmeelt ning läheb ka vabatahlikuks.

Kõik läheb hästi, kuni selle hetkeni, mil Maya kopter alla kukub. Ta pääseb sellest küll eluga, aga satub ühe perekonna juurde, kes ta terveks ravib. Ja jääb sinna lõksu, sest väidetavalt on vesi nii kõrge ning ei saa lahkuda. Samuti viis tulvavesi nende paadi kaasa.

Samal ajal Rebecca ja Adam muretsevad ning otsivad alla kukkunud kopterit ning Mayat. Lõpuks lootuse kaotanuna nad hakkavad vaikselt Maya surmaga leppima ning nende vahele tekib side. Ja siis tuleb Maya tagasi.

Raamatus on igasuguseid saladusi ning õdede vahel lahti rääkimata teemasid. Kõik need saavad lõpuks lahenduse. Lahatakse minevikus toimunud sündmusi ja enda tundeid. Mis mulle raamatu juures meeldib, on selle põnevus, kaasahaaravus ja ladus jutustamisviis. Sellepärast mulle Diane Chamberlain meeldib. Jättes siin tähelepanuta mõned hooletusvead, mis on toimetajal kahe silma vahele jäänud.

Mis mulle selle raamatu juures ei meeldinud? Mul tekkis tunne, et autor ühel hetkel ei viitsinud enam edasi kirjutada. Mõtles ehk, et aitab küll. Lõpplahendus saabus kuidagi järsku ja ootamatult. Sellest hoolimata soovitan ikkagi lugeda ning loodan, et sama autori teoseid veel eesti keelde tõlgitakse.