Clare Mackintosh. Laske mul olla (Petrone Print, 2018)

laske-mul-ollaTõlkinud Kadri Pettai
342 lk.

Mulle tundub, et ma hakkan tasapisi väsima nendest närvilistest kangelannadest. Mulle seekord üldse Anna ei meeldinud. Ta oli kuidagi nii silmapaistmatu, et olla kangelanna. Ta ei teinud suurt midagi peale närvitsemise. Ma saan aru, et ta leinas ja puha, aga sul on väike laps, võta ennast kokku, ära ole kogu aeg selline närvipundar ja paanikas.

Selle raamatu sisust ei saa eriti rääkida, muidu reedaksin liiga palju.

Aasta tagasi lõpetas Anna ema Caroline Johnson oma elu enesetapuga. Pool aastat enne seda sooritas Anna isa Tom Johnson samasugusel viisil enesetapu. Nüüdseks on Annal endal väike tütar ning ebakindlatel alustel suhe. Ta tunneb oma vanematest puudust. Täpselt ema surma-aastapäeval saab ta ühe kaardi, mis paneb ta kahtlema, kas vanemad ikka tegid enesetapu. Ta hakkab asja uurima ning seda tehes satub ta enda ning väikese tütre elu ohtu.

Tegevus oli täiesti okei. Oli ootamatuid pöördeid, neid oli mitmeid. Korralik põnevik, kui välja arvata see, et mulle Anna üldse ei meeldinud. Selle eest meeldis mulle erus olev uurija Murray Mackenzie, kes oli hingega asja kallal. Raamatu lõpp oli jällegi veider minu arust ning jäi ka küllaltki lahtiseks. Selline õlgu kehitama panev raamat. Endiselt meeldib mulle Mackintoshi raamatutest esimene “Ma lasen sul minna” kõige rohkem.

Advertisements

Clare Mackintosh. Ma näen sind (Petrone Print, 2017)

ma-näen-sindTõlkinud Aet Karolin
398 lk.

Oi, ma ootasin väga, millal saan seda raamatut lugeda. Autori esimene raamat “Ma lasen sul minna” (Petrone Print, 2016) oli ülimalt hea ja ootasin ka teiselt raamatult palju. Ma ei tea, kas asi oli selles, et mu ootused olid liiga kõrged, aga see raamat valmistas mulle pettumuse. Tegemist ei ole halva raamatuga. Raamatus on põnevust, pinget ja ootamatuid žüseepöördeid, mis peaks nagu meeldima, aga mul oli millegipärast raske sellele teosele keskenduda. Millegipärast ei suutnud see mind nii palju köita kui autori esimene romaan.

Ma ei taha üldse selle sisust eriti rääkida, muidu veel reedan midagi ja pärast pole teil põnev lugeda. Nii palju võib aimu anda, mis raamatu tagakaanel kirjas:

Sa teed iga päev ühte ja sama.
Sa tead täpselt, kuhu sa lähed.
Sa ei ole üksi.

Kui Zoe Walker näeb enda fotot ühe Londoni linnalehe erakuulutuste rubriigis, otsustab ta välja selgitada, miks on tema pilt sinna sattunud – ilma ühegi selgituseta, lihtsalt udune foto koos internetiaadressi ja telefoninumbriga. Zoe viib ajalehe koju ja näitab seda pereliikmetele, kes on kindlad, et naine fotol vaid sarnaneb Zoega. Aga järgmisel päeval on ajalehes juba uue naise pilt ja nii päev päeva järel.

On see eksitus? Või juhus? Või peab keegi arvet nende naiste iga sammu üle …

Kõik see kokku moodustab segase loo ja minul oli alguses raske jälgida seda. Mulle ei meeldinud raamatu peategelane Zoe. Tal oli kõik olemas, aga ikka oli ta rahulolematu. Samas ta pabistas iga väiksema asja pärast, mis puutus tema lastesse. Tahtis neid kogu aeg kaitsta (olgu öeldud, et lapsed olid mõlemad täiskasvanud) ja soovis neile head, aga samas nagu kritiseeris neid ka. Mul tekkis tunne, et ta ei suutnud kedagi eriti usaldada. Kohati oli ta nii saamatu ja enesekeskne.

Kui raamatul hakkas juba lõpp paistma, siis olin sellega rahu teinud ja suutnud leppida, et kisub natuke melodramaatiliseks, aga kaks viimast lehekülge rikkus jälle kõik ära. No milleks oli vaja sellist lõppu? Oeh, sain selle nüüd välja kirjutatud endast.

Üldiselt soovitan raamatut põnevus- ja psühholoogiliste romaanide fännidel lugeda.

Vaatasin Goodreadsist, et autoril peaks 2018. aasta alguses ilmuma järgmine raamat. Ma tahaksin siiski seda lugeda, hoolimata käesolevast lugemiselamusest. Loodan, et kui see ükskord ilmub, siis tõlgitakse ikka eesti keelde ka.

 

 

 

Clare Mackintosh. Ma lasen sul minna (Petrone Print, 2016)

ma-lasen-sul-minnaMa alustasin selle raamatu lugemist päris kõrgete ootustega ja õnneks ei pidanud ma seekord pettuma. Raamatu kaanel soovitatakse seda “Tüdruk rongis” ja “Kadunud” fännidele. Esimest ma ei ole lugenud ja teine valmistas mulle suure pettumuse.                                                                                                                                                                                                                Lugu algab sellega, et autoõnnetuses saab surma 5-aastane Jacob. Autojuht põgeneb sündmuskohalt. Lugu jutustatakse mitme tegelase vaatevinklist. Jennat puudutab see lugu väga ning ta põgeneb Walesi rannakülla üksikusse majja. Kuid mälestused ja lein ei lase tal rahus elada ning aasta pärast saab minevik ta kätte. Algul tundubki lugu ühe surmajuhtumi uurimisena, aga see lugu, mis sealt lõpuks välja koorub, on päris õudne.                                                                                                                                                                                                               Raamat algab aeglases tempos ja ma jõudsin juba mõelda, et suurt kiiremaks see ei lähegi, aga siis läks nii põnevaks, et ma ei saanud raamatut enam käest pannagi. Väga huvitav, ootamatute pööretega raamat. Ja seekord ei valmistanud lõpp mulle pettumust nagu “Kadunud” puhul. Soovitan seda kõigile, kes armastavad põnevust.