George Saunders. Lincoln kaalukojas (Eesti Raamat, 2019)

lincoln-kaalukojasTõlkinud Lauri Saaber
399 lk

Mulle kuidagi väga istub seekordne nüüdisromaanide valik. Vähemalt need kolm, mida lugenud olen. See raamat on kindlasti üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Raamat on võitnud 2017. aastal Man Bookeri preemia.

See on üks omapärane raamat ja mul on väga hea meel, et seda lugesin. „Lincoln kaalukojas“ on ajalooaineline ilukirjandusteos.

Tegevus toimub veebruaris 1862. aastal Ameerikas. Presidendiks on Abraham Lincoln ning alanud on kodusõda. Kuigi kodusõda ei ole siin raamatus eriti oluline. Taustal on ta olemas ning aegajalt mainitakse, aga palju olulisem on see, et Lincolni 11-aastane poeg Willie on haige ning sureb. Ta asetatakse puhkama Georgetowni kalmistule, kus siis president käib tema juures istumas ja leinamas.

Willie Lincoln avastab ennast järsku hoopis uuest kohast. Ta ei saa hästi aru, kus kohas ta on ning miks isa teda ei kuule, kui ta ometi temaga rääkida püüab. Willie ei saa aru, et ta on surnud. Ta on nii öelda kaalukojas. Ja ta ei ole seal mitte üksinda. Seal on palju erinevaid hingi, kes ei taipa, et nad on surnud. Nad arvavad, et on tõbised ning on pandud tõvevoodisse, kuniks nad paranevad ning saavad naasta oma perekondade juurde. Nendele hingedele meeldib jüts, nagu nad Willie’t nimetavad ning leiavad, et see ei ole poisile õige koht. Hinged teevad kõik, mis nende võimuses, et poisike liiguks edasi.

Kõigile neile erinevatele hingedele annab autor oma raamatus ka sõna. Raamat on oma vormilt natuke erinev tavapärasest romaanist. Pigem meenutab kohati näidendivormi, aga pole päriselt ka see. Siin on nii autentseid kui välja mõeldud ajalooallikaid, mille kaudu saab sõna 166 erinevat häält.

Autoril on väga huvitav fantaasia. Surnute maailma on kujutatud kohati koomilisena, teisalt on see jälle nii hirmuäratav. Erinevate tegelaste keelekasutus on ka muidugi erinev. Siin kohtab nii kõrgelt haritud inimesi kui ka labaselt ropendavaid tegelasi. See ei häirinud üldse. Minu jaoks oli tegemist väga nauditava lugemisega. Mind ajasid need tegelased muigama, sest nad lihtsalt on nii naljakad. Teisest küljest on nad ka traagilised. Nad jutustavad oma elust, mis neil ikka hinge vaevab. Milliseid ebaõigluseid nad taluma pidid, mis läks nende elus valesti, mida kahetsevad, aga ka ilusaid hetki.

Selles raamatus oleks nagu kaks poolt. Ühelt poolt see surnute maailm oma koomika ja traagikaga ning teiselt poolt president Lincolni sügav lein. Need kaks moodustavad omapärase aga samas nii suurepärase koosluse. Mul on väga hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud. Ma ei ole midagi sellist enne lugenud. Soovitan lugeda inimestel, kes ei pelga kätte võtta natuke teistsugust kirjandust harjumuspärasele. See raamat on väärt lugemist.

Advertisements

Heather Morris. Auschwitzi tätoveerija (Hea Lugu, 2018)

auschwitzi-tätoveerijaTõlkinud Lauri Liiders
280 lk.

Jälle sattus mu kätte raamat Teise Maailmasõja teemadel, täpsemalt siis Auschwitzi koonduslaagris toimuvast. Muidugi ei sattunud ta mu kätte juhuslikult. Mulle meeldib lugeda Teisest maailmasõjast. Need on küll enamasti rasked raamatud, aga ometi lähevad hinge. Ka see ei olnud erand. Teema on raske, aga on antud edasi küllaltki lihtsal viisil ning edeneb kiiresti.

Raamat on tõsielul põhinev ning räägib ühest mehest, kes tätoveeris Auschwitzis vangidele numbreid käsivartele. Mehe nimi on Lale. Ta on Slovakkiast pärit ning ta oli Auschwitzis samasugune vang nagu teisedki. Ka tal endal on selline tätoveering nagu ta teeb teistele.

Alguses ta ei taha endale seda tööd, aga üks teine vang soovitab see ikkagi vastu võtta, sest nii on suurem võimalus laagrist eluga pääseda. Ja seda Lale soovib. Mitte ainult eluga pääseda, vaid ta tahab ka puhta südametunnistusega pääseda sellest koledusest.

Õige pea ta taipab, et tal on suurem vabadus minna ja tulla erinevate laagriosade vahel kui teistel vangidel. Ta hakkab seda ära kasutama, et hankida toitu ja šokolaadi. Šokolaad võib tunduda üllatava valikuna, aga Lale armus laagris ühte tüdrukusse. Tüdruku nimi on Gita ning temale ongi šokolaad mõeldud. Lale teeb kõik, et nad mõlemad sellest kohutavast kogemusest välja tuleksid. Kõik ei lähe muidugi nii lihtsalt ja libedalt, ette tuleb mitmeid takistusi.

Mulle väga meeldis see raamat. Mulle meeldis, et see on kirjutatud reaalse inimese elust.  Samuti see, et Lale suudab säilitada oma optimismi.  Raamatu lõpus on autori lõppsõna, kus ta kirjutab, kuidas ta seda Lale’iga kohtus ja seda raamatut kirjutama hakkas. Lugu on lihtne ja lööv ning sellepärast see ongi nii mõjuv.

Philippa Gregory. Teine Boleyni tüdruk. II osa (Ersen, 2016)

teine-boleyni-tüdruk-teine-osaTõlkinud Ülle Jälle
295 lk.

Esimene osa on sama pealkirjaga – “Teine Boleyni tüdruk” (Ersen, 2016). Kui esimene osa tundus mulle kohati lapsik ja naiivne, siis teine osa on juba märksa parem. Kuigi alguses tundus natuke igavavõitu, aga see igavusetunne kadus õige pea. Mõtlesin vahepeal isegi pooleli jätta, aga õnneks ma seda siiski ei teinud. Võib-olla ei ole teine osa naiivne sellepärast, et peategelane oli esimeses alles noor plika, aga nüüd on temast saanud täiskasvanud naine. Ta on muutunud arukamaks ja õukonnas karastunumaks, kuigi mõnikord tal löövad ikkagi tunded üle pea kokku.

Anne jätkab oma tõusu troonile ja ta teeb selleks tõesti kõike. Mary, kellest see raamat tegelikult on, toetab teda nii palju, kui võimalik on. Kuigi tema oma õde on ta kuninga juurest eemale tõrjunud. Mary saab sellest siiski üle ning armub uuesti. Kahjuks on tema väljavalitu tavaline mees, keda tema perekond kunagi ei aktsepteeriks. Nii ta püüabki oma tundeid salata ja nendest üle olla ning samal ajal ka meest eemale tõrjuda.

Mees palub tal valida tavaline elu, eemal õukonnaintriigidest ja mõelda korrakski enda ja oma laste peale. Valida perekonnahuvide asemel enda huvid. Ühel hetkel Mary ei suudagi enam ilma meheta olla ja põgeneb tema juurde.

Väga huvitav lugemine oli, lisaks kõik see ajalooline taust. Elasin sügavalt kaasa Maryle. Kas tal õnnestub saada kokku oma armastatud mehega? Kas ta suudab õukonnast välja murda ja oma lapsed kaasa võtta ning rahulikku elu elama asuda. Või suudab Howardite ja Boleynide perekond seda siiski takistada. Samas Anne Boleyn ei meeldinud mulle üldse. Kõik selle, mis temaga juhtus, oli ta ise ära teeninud. Ta läks ise üle laipade, et troonile saada ja siis imestab, et teda samamoodi lihtsalt kõrvale lükati nagu eelmine kuninganna.

Raamatu lõpus on toodud, mis tegelastest päriselt edasi sai ning mul tekkis tahtmine lugeda Henry VIII ja tema naiste kohta rohkem. Õnneks on eesti keeles sellest ka raamat (Antonia Fraser “Henry VIII kuus naist”, Argo, 2010). Tahaks seda autorit veel lugeda, aga tundub, et eesti keelde pole teda tõlgitud. Jääb üle loota, et siiski tõlgitakse.

Soovitan seda ajalooliste romaanide austajatele. Samuti nendele, kellele meeldivad armastuslood. Mõnus ajaviiteks lugeda ja lisaks on see kirjutatud ajaloolistel sündmustel põhinevatele faktidele.