Barbara Erskine. Fööniksi laps. Teine raamat (Varrak, 2018)

fooniksi laps 2_kaas_OK2.inddTõlkinud Karin Suursalu
519 lk.

Raamatu esimene osa “Fööniksi laps” (Varrak, 2017) meeldis mulle väga, nagu ikka Erskine’i raamatud. Samamoodi meeldis mulle teine osa. See haaras nii endasse, et raske oli sealt välja tulla.

Teise osa tegevus algab aastast 1244. Eleyne’i suhe Alexanderiga tundub olevat läbi saanud ning naine püüab kuidagi edasi elada.  Selle teeb raskemaks tema vägivaldne abikaasa. Endiselt ootab ta ka Einioni ennustuse täitumist, aga see tundub juba nii kättesaamatus kauguses olevat.

Eleyne elu on seiklusterohke. Ta peab leppima nii mitmegi elu keerdkäiguga aga lõpuks leiab veel uue armastuse. Samas ei kao armastus skottide kuninga Alexanderi vastu kuhugi. See uus armastus oli minu jaoks natuke kummaline, sest nende vanusevahe oli ikka päris suur. Aga nagu öeldakse, siis armastus vanusest ei hooli. Mitmeid kordi peab Eleyne maha jätma oma lähedased ning see teeb talle haiget.

Raamatus on omajagu ka müstikat nagu Erskine’i raamatutele omane. Seekord oli see minu jaoks isegi natuke kõhe. Lisaks veel Eleyne’i enda nägemused, mida ta kogu aeg ei suuda õigesti tõlgendada ja kui suudabki, siis muuta neid ikka ei saa.

Raamat on kaasahaarav. Mind huvitavad ajaloolised romaanid ja loomulikult ka Šotimaa, kus tegevus toimub. Kirjanik ütleb, et Eleyne on küll väljamõeldis, kes on mitme inimese pealt kokku kirjutatud, aga mingil määral siiski toetub tegevus tõsielusündmustele. Tegemist on huvitava ja kaasahaarava raamatuga, kus on nii armastust, mõrvu, intriige, reetmist ja palju muud.

Advertisements

Barbara Erskine. Fööniksi laps. Esimene raamat (Varrak, 2017)

fooniksi laps_kaas.inddTõlkinud Karin Suursalu
501 lk.

Barbara Erskine’i raamatud mulle väga meeldivad. Erandiks ei olnud ka see. Jutt oli ladus ja voolav.

Tegevus algab aastal 1218, kui sünnib printsess Eleyne ning lõppeb aastal 1242. Sellesse ajavahemikku mahub nii palju erinevaid sündmuseid. Eleyne on juba väikese tüdrukuna kihlatud Huntingdoni krahvi Johniga. Sellega ei taha leppida Eleyne’i hoidja Ronwen, kes leiab, et tüdruk tuleks pühendada iidsetele jumalatele, sest tal on anne. Nimelt näeb Eleyne tules nägemusi, nii minevikust kui tulevikust. Kahjuks ei oska ta oma nägemusi tõlgendada. Ronwen viib tüdruku salaja teadmamehe Einioni juurde, kes kuulutab Eleyne’ile, et temast saab kuningate vereliini ema.

Eleyne näeb korduvalt unes ühte meest, keda ta ei tunne. Lõpuks, kui nad kohtuvad, siis tunneb Eleyne ta ära ning alguse saab keelatud armulugu. Tegemist on Šotimaa kuninga Alexanderiga. Eleyne arvab, et nüüd läheb ennustus täppi, aga elu viskab nende teele ootamatult palju takistusi.

Mul oli seda huvitav lugeda. Mulle meeldib Erskine’i stiil põimida ajaloo sisse veidi müstikat. See on ajastu, kus naistel ei olnud üldse sõnaõigust, kellega või millal nad abielluma peaksid.

Tegelased olid ka huvitavad ning mõne suhtes mul tekkisid kahetised tunded. Eleyne’i hoidja Ronwen oli kõigeks valmis, et tema huvide eest seista, aga samas tegi kahtlaseid tegusid.

Nüüd on ilmunud ka raamatu teine osa. Plaanin varsti ka seda lugeda.

Soovitan lugeda! Kaasahaarav.

Barbara Erskine. Kõige tumedam tund (Varrak, 2016)

kõige-tumedam-tund1940. aasta suvel, kui algab lahing Inglismaa pärast, kohtuvad kunstnikust Evie Lucas ja piloodist Tony Anderson. Loomulikult nad armuvad, aga nende ees on liialt palju takistusi.                                                                                                                                                                                                           Seitsekümmend aastat hiljem tahab äsja leseks jäänud Lucy Standish kirjutada Evie Lucasest raamatut. Talle ei anna rahu Evie Lucase autoportree. Õige pea avastab ta, et maali üks osa on ülevärvitud. Ta puhastab selle ja peale seda hakkavad juhtuma igasugused kummalised asjad. Samuti ei taha üks Evie perekonnaliige, et ta raamatut kirjutab. Paralleelselt ongi kajastatud Evie elu ja kaasaegseid sündmuseid.                                                                                                                                                                                                                                           Erskine’i raamatud on mulle senini meeldinud ja erand ei olnud ka kõige viimane, mis eesti keeles ilmunud on. Tony lugu on kirjutatud enamjaolt Barbara Erskine’i isa elu põhjal. Mulle meeldib lugeda kummitustest ja müstilistest asjadest. Kuigi kohati oli minu meelest liigselt venitatud sündmustega. Ja ma loodan, et järgmine raamat, mille ma võtan, ei sisalda psühhopaadi kalduvustega inimesi. Sellest on korraks küllastus tekkinud. Igatahes soovitan lugeda.