Mira Lobe. Vanaema õunapuu otsas (Avita, 2008)

vanaema-õunapuu-otsasTõlkinud Dagmar Normet
110 lk.

Oli vaja lugeda nutika raamatukoguhoidja väljakutse raames raamat vanadest inimestest. No mitte kuidagi ei tõmmanud mind täiskasvanute raamatud sellel teemal. Nii saigi valitud lasteraamat ja ma ei kahetse seda.

Raamatu peategelane on Andi. Tal on ema ja isa, õde Kristel ning vend Jörg, lisaks veel taksikoer Bello. Aga ikkagi on ta natuke õnnetu. Tema sõpradel on vanaemad, aga temal ei ole.

Nii ta siis mõtleb vanaema välja ning koos võtavad nad ette mitmeid seikluseid. Kuni ühel päeval kolib naabermajja üks armas vanatädi, kellega Andi sõbraks saab.

Selline armas ja tore lugemine oli. Mõnus vaheldus mu tavalisele lektüürile. Lisaks on raamatus Susi Weigel’i tehtud juttu ilmestavad illustratsioonid. Ma usun, et see on lastele tore lugemine, kas siis neile ise lugemiseks või ette lugemiseks.

Raamat on võitnud ka Austria riikliku lastekirjanduse auhinna ja Viini linna lasteraamatuahinna.

Advertisements

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. V (Avita, 2012)

e-raamat-tõde-ja-õigus-v376 lk. (e-raamatu aluseks on Avita 2004. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Lõpuks sain viimase viienda osa läbi. See viimane jäi natuke venima, kuigi raamat ei olnud halb, lihtsalt ei ole olnud nii palju aega lugeda.

Viimases osas on Indrek tagasi Vargamäel. Andres ja Pearu on jäänud vanaks, kuigi ega see neid väga muutnud ei ole. Omavahel nad ikka läbi ei saa. Ja ega nende peredki omavahel suurt läbi ei käi. Kui just vahel sunnitud pole. Andres on kolinud nüüd Vargamäe sauna ja Vargamäel elab Maret koos Sassi ning nende kahe lapsega.

Maale tuleb ka Indreku juures linnas lapsehoidjana töötanud Tiina, kellel on üks saladus. Neljandas osas võis juba aimata, mis saladus see selline on. Ka viiendas osas on olulisel kohal suhted nagu neljandaski. Seekord pööratakse rohkem tähelepanu nooremale põlvkonnale, aga mitte ainult. Noorte omavahelised suhted arenevad päris draamaks ja seda võib võrrelda isegi tänapäeva action’iga.

Pearu arvab, et Andres tegi valesti, et Vargamäe Sassile andis. Nii öelda võõrale verele. Mõne aja pärast aga avastab ta ennast samasuguse mure eest, et kellele jätta enda talu. Orul erab Karla oma perega, aga temal on ainult 2 tütart ja poeg Eedi, kes ei ole täie aruga. Pearu arvab, et tütardele ei saa jätta, nii langeb tema valik Joosepi ja Liisi teisele pojale. Selle vastu räägib aga see, et siis saaks Andrese suguvõsa terve Vargamäe endale. Seda ei või Pearu kannatada.

Andresel on jälle teised mured. Tema tunneb, et tema töö on kõik olnud üsna kasutu. Raamatu lõpus saab tema süda lõpuks rõõmustada, et üks tema suur soov siiski täitub. Oma elu lõpul arvavad mõlemad, et õigus ei olnud neil vaid vastasel.

Romaan lõpeb sümboolselt sellega, et Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt sama teed mööda, mille kaudu aastaid tagasi saabusid sinna Andres ja Krõõt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle meeldisid kõige rohkem I ja IV osa, nendele järgneb V ja siis II ning kõige vähem meeldis III.