Narine Abgarjan. Manjunja (Tänapäev, 2018)

manjunjaTõlkinud Ilona Martson
399 lk.

Kes soovib lugeda midagi lõbusat praegusel pimedal ja külmal ajal, siis see on just õige raamat. „Manjunja“ on autobiograafiliste sugemetega romaan autori lapsepõlvest 70- ja 80-ndate aastate Armeenias.

Peategelased on Narine Abgarjan ja Manjunja Šats, kes on parimad sõbrannad. Nende sõprus algas väga kummalisel moel. Nad elavad lähestikku ning käivad teineteisel pidevalt külas ja nendel juhtub kogu aeg midagi. Mõlemad on selliseid krutskeid täis. Tüdrukute fantaasia on piiritu. Ma lugesin ja naersin omaette. Uskumatu, mida suudavad väikesed tüdrukud välja mõelda.

See ei ole ainult kahe tüdruku sõpruse lugu. Nende selja taga on perekonnad. Narine’i perekonda kuuluvad isa Jura, ema Nadja ja õed Karine, Gajane ja Sona. Hiljem sündis talle ka vend Aik, aga tema sündis nendest sündmustest hiljem ning raamatus teda ei mainita. Manjunja perekonda kuulus tema isa Miša ja vanaema Roza Jossifovna ehk Nänn. Nänn on väga koloriitne kuju. Ta on karmikäeline inimene, aga samas armastab väga oma perekonda.

See oli nii lahe raamat. Siin on põhirõhk kahe tüdruku sõprusel. Nendel on ikka uskumatud seiklused. Näiteks juhtus nendega ühel suvel häbiväärne lugu. Nimelt õnnestus neil kogemata täid saada. See, kuidas nad plaanisid täidest lahti saada, oli väga humoorikas. Nagu kõik nende juhumised. Ja neil ikka juhtub. Kogu aeg. Mulle meeldis perekonna omavaheline suhtlemine ja see natuke üle võlli keeratud jutustamisstiil.

„Manjunja“ on autori debüütromaan ning see sai alguse hoopis blogist. See on lõbus ja natuke lapselik, aga samas siiski mõeldud täiskasvanutele. Kuigi seda võivad lugeda ka lapsed, siin pole midagi koledat, kui nad just ei plaani neid koerustükke järgi teha. Autor ise oma raamatut lasteraamatuks ei pea. Igatahes soovitan lugeda, kes soovivad midagi helgemat ning lõbusamat. Või siis soovivad meenutada oma lapsepõlve.

Advertisements

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine (Petrone Print, 2018)

olla-üheksavägine168 lk

See raamat kuulub sarja “Aja lugu”. Ma olen valikuliselt selle sarja raamatuid lugenud. Neid, mis rohkem huvi pakuvad. Kuna ma olen nooruses tema luuletusi lugenud ja need kõnetasid mind (kes ma ei ole eriline luulesõber), siis tahtsin kindlasti seda äsja ilmunud raamatut lugeda.

Siin räägib Lehte Hainsalu enda sünnist, kooliteest, majadest, kus ta elanud on, loomingust, kirjandusest, enda ellu suhtumisest, loodusega suhestumisest, lastest, oma riigi loomisest ja paljust muust.

Minu jaoks oli huvitav, kuidas ta seda kõike on kirja pannud. Esiteks ta kirjutab endast kolmandas isikus. See oli omapärane nüanss ja tegi raamatu kuidagi siiraks, hea oli seda lugeda. Hainsalu keelekasutus on luuleline ja see oli nii hea. Ma plaanisin seda raamatut päeval lugeda, et enne magama minekut loen mingit kergemat raamatut, aga ei saanud. “Olla üheksavägine” haaras nii endaga kaasa, et ei tahtnudki vahepeal midagi muud lugeda. Mulle meeldis tema tekstis ka kerge eneseiroonia ja see, et ta ei ütle kõike alati päris otse, vaid natuke nagu ridade vahel.

Mul on tunne, et ma peaks tema luuletused uuesti üle lugema ja miks mitte ka proosa. Selline siiras lähenemine kõnetas mind.  Mina julgen soovitada seda raamatut!

Raamatust sain teada ka fakti, et Lehte Hainsalu on Ruja laulu “Teisel pool vett” sõnade autor. Sõnad olid ammu juba loodud, enne kui Alender selle avastas.

Sven Kullerkupp. Piano pianissimo (Petrone Print, 2017)

piano-pianissimo109 lk.

Järjekordne Petrone Prindi kirjastuse raamat. Kui eelmine oli minu meelest nii ja naa lugemine, siis seekordne mulle sümpatiseeris. Kohe väga. Autoril on omapärane ja mõnus kirjutamisstiil. Enamjaolt muhe ja sõbramehelik, aga mõnikord ka tõsine.

Sven Kullerkupp on eesti muusik – klassikaline ja džässpianist, soolo-, stuudio- ja ansamblimuusik, fonogrammitootja, helilooja, arranžeerija, pedagoog ja mida kõike veel. Pean tunnistama, et ma ei teadnud enne temast mitte midagi. Sellest hoolimata oli raamatut väga huvitav lugeda.

Raamat on nii õhuke, aga ometi jõuab ta rääkida oma lapsepõlvest, muusikaõpingutest ja tööst ning loomingust. Palju on juttu ka nõukogudeajast, sest tema õppimised ja muusikutee algas just siis. Palju naljakaid ja kurioosseid juhtumisi.

Ma ei oskagi öelda, mis mind selle raamatu lugemise juurde tõmbas. Võib-olla see, et raamatu katkend pälvis Loomingus 2016. aastal ilmumise eest ajakirja debüüdi aastaauhinna. Igatahes on tegemist väärt raamatuga.

Mõnikord mul tekivad lugedes seosed hiljuti loetud raamatutega. Näiteks hiljuti lõpetasin “Minu Armeenia” ja “Tõe ja õiguse. I osa“. Sven Kullerkupp kirjutab oma raamatus nii Armeenia džässist kui mainib ka Tammsaaret.

Ma ei tahagi sellest raamatust pikalt teile kirjutada, sest tegemist on lühikese raamatuga ja ei taha teile kõike ära jutustada. Soovitan lugeda kõigile muusikahuvilistele ja ka teistele, kes soovivad midagi kerget ja helget lugeda. Üks heatuju raamat.

Väike stiilinäide autorilt:

Ei saa sinust kuulsat lauljat, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab olema tugev ja värisema, aga ainult siis, kui ise tahad, mitte nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul libe olema, et kõik, kes seda kuulama jäävad, libiseksid nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont ega könt. (lk 9).

Jutt on autoril piisavalt libe, nii et head lugemiselamust! 🙂

 

Alex Lepajõe. Põgenemine (Jõe ja Laan, 2017)

põgenemine-i-osa181 lk.

“Põgenemine” on tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus autori põgenemisest Nõukogude Liidust läände. Alguses kummipaadiga Soome ja sealt edasi Rootsi. Nad põgenesid neljakesi. Teised läksid kohe Rootsi edasi, aga Alex jäi mõneks ajaks Soome, ühe Tallinnas kohatud soomlanna juurde.

Rootsi saabudes avastab ta, et ega keegi neid seal eriti ei oota. Alguses on küll natuke põnevust Eesti Majas, korraldatakse pressikonverents jne.

Minu jaoks oli see raamat täielik pettumus. Võrdlesin seda pidevalt filmiga “Sangarid” ja midagi pole teha, film jäi peale. Sellega seoses on kohtuvaidlus ilmselt veel pooleli. Filmis kasutatakse nende lugu ilma luba küsimata. Ma muidugi ei õigusta filmitegijate sellist käitumist. Aga see raamat oli ikka täielik jama.

Autor asus kohe Rootsi jõudes kiruma sealset eluolu, selle korraldust ja rootslasi. Nii igavad inimesed, nii  maitsetu toit, kõik on ühesugune ja nii edasi. Ja see, kuidas ta kirjeldas mustanahalisi pagulasi. Kõik need on ühed vägistajad ja muidusööjad. Aga mis ta ise parem oli? Okei, ta küll ei röövinud Rootsis, käis seda tegemas Soomes. Üldse mind häiris tema halvustav suhtumine teise nahavärviga inimestesse.

Lisaks mind häiris tema seksistlik suhtumine naistesse. Esiteks juba põgenemisel jättis ta oma elukaaslase koos lapsega Eestisse maha. Tundub, et teda üldse ei huvitanud, mis nendest edasi saab, sest Soomes oli vaja ju juba järgmisega sebida ja tema juurde öömajale jääda. Rootsis samamoodi.

Selle teose oleks võinud isegi pooleli jätta. Ma poleks midagi kaotanud. Ja see on alles I osa. Oleks võinud kõik ikka ühte raamatusse ära mahutada. Praegu on selline venitamise maik juures. Liiga palju vahtu on selles. Järgmiseid osasid, kui need ükskord ilmavalgust näevad, ma tõenäoliselt kätte ei võta. Mina seda soovitada ei julge.