Sven Kullerkupp. Piano pianissimo (Petrone Print, 2017)

piano-pianissimo109 lk.

Järjekordne Petrone Prindi kirjastuse raamat. Kui eelmine oli minu meelest nii ja naa lugemine, siis seekordne mulle sümpatiseeris. Kohe väga. Autoril on omapärane ja mõnus kirjutamisstiil. Enamjaolt muhe ja sõbramehelik, aga mõnikord ka tõsine.

Sven Kullerkupp on eesti muusik – klassikaline ja džässpianist, soolo-, stuudio- ja ansamblimuusik, fonogrammitootja, helilooja, arranžeerija, pedagoog ja mida kõike veel. Pean tunnistama, et ma ei teadnud enne temast mitte midagi. Sellest hoolimata oli raamatut väga huvitav lugeda.

Raamat on nii õhuke, aga ometi jõuab ta rääkida oma lapsepõlvest, muusikaõpingutest ja tööst ning loomingust. Palju on juttu ka nõukogudeajast, sest tema õppimised ja muusikutee algas just siis. Palju naljakaid ja kurioosseid juhtumisi.

Ma ei oskagi öelda, mis mind selle raamatu lugemise juurde tõmbas. Võib-olla see, et raamatu katkend pälvis Loomingus 2016. aastal ilmumise eest ajakirja debüüdi aastaauhinna. Igatahes on tegemist väärt raamatuga.

Mõnikord mul tekivad lugedes seosed hiljuti loetud raamatutega. Näiteks hiljuti lõpetasin “Minu Armeenia” ja “Tõe ja õiguse. I osa“. Sven Kullerkupp kirjutab oma raamatus nii Armeenia džässist kui mainib ka Tammsaaret.

Ma ei tahagi sellest raamatust pikalt teile kirjutada, sest tegemist on lühikese raamatuga ja ei taha teile kõike ära jutustada. Soovitan lugeda kõigile muusikahuvilistele ja ka teistele, kes soovivad midagi kerget ja helget lugeda. Üks heatuju raamat.

Väike stiilinäide autorilt:

Ei saa sinust kuulsat lauljat, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab olema tugev ja värisema, aga ainult siis, kui ise tahad, mitte nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul libe olema, et kõik, kes seda kuulama jäävad, libiseksid nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont ega könt. (lk 9).

Jutt on autoril piisavalt libe, nii et head lugemiselamust! 🙂

 

Advertisements

Alex Lepajõe. Põgenemine (Jõe ja Laan, 2017)

põgenemine-i-osa181 lk.

“Põgenemine” on tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus autori põgenemisest Nõukogude Liidust läände. Alguses kummipaadiga Soome ja sealt edasi Rootsi. Nad põgenesid neljakesi. Teised läksid kohe Rootsi edasi, aga Alex jäi mõneks ajaks Soome, ühe Tallinnas kohatud soomlanna juurde.

Rootsi saabudes avastab ta, et ega keegi neid seal eriti ei oota. Alguses on küll natuke põnevust Eesti Majas, korraldatakse pressikonverents jne.

Minu jaoks oli see raamat täielik pettumus. Võrdlesin seda pidevalt filmiga “Sangarid” ja midagi pole teha, film jäi peale. Sellega seoses on kohtuvaidlus ilmselt veel pooleli. Filmis kasutatakse nende lugu ilma luba küsimata. Ma muidugi ei õigusta filmitegijate sellist käitumist. Aga see raamat oli ikka täielik jama.

Autor asus kohe Rootsi jõudes kiruma sealset eluolu, selle korraldust ja rootslasi. Nii igavad inimesed, nii  maitsetu toit, kõik on ühesugune ja nii edasi. Ja see, kuidas ta kirjeldas mustanahalisi pagulasi. Kõik need on ühed vägistajad ja muidusööjad. Aga mis ta ise parem oli? Okei, ta küll ei röövinud Rootsis, käis seda tegemas Soomes. Üldse mind häiris tema halvustav suhtumine teise nahavärviga inimestesse.

Lisaks mind häiris tema seksistlik suhtumine naistesse. Esiteks juba põgenemisel jättis ta oma elukaaslase koos lapsega Eestisse maha. Tundub, et teda üldse ei huvitanud, mis nendest edasi saab, sest Soomes oli vaja ju juba järgmisega sebida ja tema juurde öömajale jääda. Rootsis samamoodi.

Selle teose oleks võinud isegi pooleli jätta. Ma poleks midagi kaotanud. Ja see on alles I osa. Oleks võinud kõik ikka ühte raamatusse ära mahutada. Praegu on selline venitamise maik juures. Liiga palju vahtu on selles. Järgmiseid osasid, kui need ükskord ilmavalgust näevad, ma tõenäoliselt kätte ei võta. Mina seda soovitada ei julge.