Mira Lobe. Vanaema õunapuu otsas (Avita, 2008)

vanaema-õunapuu-otsasTõlkinud Dagmar Normet
110 lk.

Oli vaja lugeda nutika raamatukoguhoidja väljakutse raames raamat vanadest inimestest. No mitte kuidagi ei tõmmanud mind täiskasvanute raamatud sellel teemal. Nii saigi valitud lasteraamat ja ma ei kahetse seda.

Raamatu peategelane on Andi. Tal on ema ja isa, õde Kristel ning vend Jörg, lisaks veel taksikoer Bello. Aga ikkagi on ta natuke õnnetu. Tema sõpradel on vanaemad, aga temal ei ole.

Nii ta siis mõtleb vanaema välja ning koos võtavad nad ette mitmeid seikluseid. Kuni ühel päeval kolib naabermajja üks armas vanatädi, kellega Andi sõbraks saab.

Selline armas ja tore lugemine oli. Mõnus vaheldus mu tavalisele lektüürile. Lisaks on raamatus Susi Weigel’i tehtud juttu ilmestavad illustratsioonid. Ma usun, et see on lastele tore lugemine, kas siis neile ise lugemiseks või ette lugemiseks.

Raamat on võitnud ka Austria riikliku lastekirjanduse auhinna ja Viini linna lasteraamatuahinna.

Advertisements

Triinu Viilukas. Minu Viin (Petrone Print, 2018)

minu-viin-1700-kilomeetrit-ja-17-aastat264 lk.

Ma ei ole viimasel ajal eriti jõudnud uuemaid Minu-sarja raamatuid lugeda. Üritan nüüd tasapisi jälle ree peale saada. Minu-sarjas on kohati raamatute tase nii ja naa. “Minu Viin” ei valmistanud õnneks pettumust. Raamat on huvitav ja kuidagi voolavalt kirjutatud. Pole ka ime, sest autor tegeleb ise muusika ja laulmisega.

Autor kolib Viini armastuse tõttu. Suhe küll kestma ei jää, aga armastus Viini vastu küll. Tal on kakskeelne poeg ning ta ise õpetab ülikoolis eesti keelt ning osaleb mitmes ansamblis.

Viin on linn, kuhu ma kunagi tahaks minna. Ei tea, kas õnnestub ka, sest ma tegelikult ei ole väga reisihimuline inimene. Viin on huvitava arhitektuuriga linn. Sellest siin küll palju ei räägita. Rohkem räägitakse viinlastest kui linnas, aga sellest hoolimata mulle meeldis raamat. See oli kaasahaarav ja emotsionaalne. Autor rääkis oma kohanemisest Viinis, oma tegemistest ja palju viinlaste erinevatest tahkudest. Muidugi on palju juttu keeleõppest ja muusikast, aga lisaks ka kultuurist, toidust, riigipühadest ning paljust muust.

Minu jaoks tuli üllatusena, et viinlased eelistavad sularaha kaardimaksetele ning paljud asjad nõuavad endiselt füüsilist paberit ning digimaailmas eriti asju ei aeta.

Mina soovitan seda raamatut lugeda. Eriti nendel, kellele Viin on südamelähedane või kes plaanib sinna reisida. Raamatust saab kasulikke näpunäiteid, kuidas mingites olukordades käituda ning lõpus on eraldi peatükk, mida Viinis teha, vaadata ja kuhu minna.

 

Robert Seethaler. Kogu elu (Hea Lugu, 2017)

kogu-eluTõlkinud Piret Pääsuke
120 lk.

Ma oleksin sellest raamatust äärepealt mööda vaadanud, kuni järsku taipasin, kes autor on. Mulle meeldis tohutult tema raamat “Tubakapoodnik” (Varrak, 2015). Ka “Kogu elu” on hea raamat, aga ta ei avaldanud mulle niisugust mõju nagu eelmine.

Nagu pealkirigi viitab jutustab raamat ühe mehe eluloo. Mehe nimi on Andreas Egger. Ta on lihtne ja vähenõudlik mees, kes on harjunud tööd tegema. Tema elukäik ei ole lihtne, aga ta ei kurda kunagi, vaid võtab elu nii nagu see on. Autor laseb meil pilgu heita tema lapsepõlve ja noorukiikka, tema esimesele armumisele ja teistele episoodidele, kuni tema surmani välja. Samal ajal saame Eggeri silmade läbi teada, kuidas muutus ühiskond.

Tegemist on hea raamatuga, aga mitte nii hea, kui eelmine selle autori raamat. Raamatu tutvustuses on kirjas, et selles on nii huumorit kui poeesiat. Poeesiat on siin küll, keeleliselt suurepärane raamat. Huumor minuni eriti ei jõudnud, pigem jäid minu jaoks kõlama nukrad noodid. Siiski soovitan lugeda! Eriti nendel, kellele meeldis Seethaleri eelmine raamat ja kes naudivad poeetiliselt kirjutatud raamatuid.