Liane Moriarty. Suured väikesed valed (Hea Lugu, 2018)

suured-väikesed-valedTõlkinud Hels Hinrikson
496 lk.

Vahelduseks graafilistele romaanidele nüüd üks tõsisem romaan ka. Ma aasta alguses vaatasin selle raamatu põhjal valminud seriaali ja nüüd jõudsin ka raamatu lugemiseni. Mulle seriaal meeldis ning õnneks ei valmistanud ka raamat pettumust. Romaani lõpplahendus oli minu meelest parem kui seriaali oma.

Tegelasteks on kolm pereema, kelle lapsed lähevad koos kooli. Madeline on äsja 40-aastaseks saanud kolme lapse ema, Celeste on ilus ja elab pealtnäha idüllilist elu oma rikka abikaasa ja kaksikutega, Jane on alles äsja sinna kolinud.

Esimesel koolipäeval juhtub üks kahetsusväärne kiusamisjuhtum, milles süüdistatakse Jane’i poega Ziggyt. Jane ei suuda seda uskuda ning loomulikult kaitseb oma poega. Madeline asub ka tema poolele ja nii tekib koolis kaks vastasleeri. Ühelt poolt kiusatu ema Renata ja teiselt poolt Jane. Tekivad pinged koolis ning teiste emadega.

Loomulikult ei ole nende naiste elud nii ilusad nagu pealtnäha paistab. Madeline’l on probleem oma eksabikaasa ning tema uue naisega. Celeste kannatab koduvägivalla all ning Jane on väga noorelt emaks saanud ja jäänud üksikemaks.

Väga hästi kirja pandud lugu koduvägivallast ning kuidas see mõjutab lapsi. Lisaks veel nii hästi edasi antud klatšihimuliste naiste jutuvada ja suhtumine. Oli põnev lugemine, kuigi seriaali vaadanuna juba teadsin, mida oodata.

Advertisements

Kelly Rimmer. Kui ma su kaotasin (Ersen, 2017)

kui-ma-su-kaotasinTõlkinud Anu Rooseniit
328 lk.

Ma pole siia juba vist nädal aega midagi postitanud. Seda põhjusel, et lugemine ei edene hetkel praktiliselt üldse. Tunnen, et olen väsinud ja kuidagi ei jaksa. See ilmselt natuke mõjutab ka mu arvamust antud raamatust, kuna sellega läks ikka liiga palju aega. 328 lehekülje lugemiseks nädal, on ikka liiga aeglane tempo.

Raamatu algus mulle väga meeldis. Emotsionaalne ja hinge minev. Keskel hakkas see emotsionaalsus mind rõhuma ning mida rohkem lõpu poole, seda raskem lugeda oli. Emotsionaalselt raske. Teemaks on kahe inimese suhe. Kuidas nad teineteist leiavad ning miks hakkab kõik viltu vedama.

Leo ja Molly abielu on karil, kuigi nad endiselt armastavad teineteist. Need kaks on nii erinevad, kui veel olla saavad. Molly on valge, rikaste vanemate laps, keda on kogu elu hellitatud. Leo on aborigeen ning pärit vaestest oludest. Kõigele lisaks ei suuda Molly isa nende abieluga leppida.

Leo töötab sõjakorrespondendina ning ta seab ennast pidevalt ohtu. Molly ei suuda sellega leppida. Leo ei suuda aga leppida Molly rikkusega ning tekivad pidevad tülid. Nad on lahutuse äärel, kui Leoga juhtub õnnetus, mille tagajärjel ta jääb ratastooli ning kaotab osaliselt mälu.

Raamat on jaotatud kahte ossa ning kirjutatud mõlema tegelase vaatevinklist. Alguses meenutab Leo minevikku ning Molly räägib käesolevast ajast. Teises osas on vastupidi. Suhet lahatakse mõlemast vaatenurgast, et teada saada, mis läks valesti ja kas seda on võimalik veel parandada.

Senised Kelly Rimmeri raamatud on mulle väga meeldinud. Käesolev ei avaldanud mulle sellist mõju nagu eelnevad. Võib-olla on põhjuseks tõesti väsimus, aga ei suutnud seda nautida nii nagu eelmiseid.

Kelly Rimmeri raamatud, mida olen lugenud:

Salajane tütar (Ersen, 2016)
Ema pihtimus (Ersen, 2017)

Kelly Rimmer. Ema pihtimus (Ersen, 2017)

ema-pihtimusTõlkinud Tiina Kanarbik
320 lk.

Olen lugenud samalt autorilt veel ühte raamatut – “Salajane tütar“. Kuna eelmine meeldis, siis võtsin ka romaani “Ema pihtimus” käsile. Seda lugedes tekkis mul terve rodu erinevaid tundeid. Peamiselt viha, aga ka kurbus ja lõpuks oli hea meel, et Olivia sellest olukorrast välja pääses.

Sündmuseid antakse edasi kahe tegelase vaatevinklist. Nendeks on Olivia ja Ivy ning nad on omavahel seotud ühe mehe Davidi tõttu. Nimelt on David Olivia mees ning Ivy poeg. Lugu algab nii, et sündmused on juba toimunud ning naised jutustavad sellest oma meenutuste kaudu.

Juhtus üks kohutav sündmus, mis mõjus Oliviale rängalt ning ta püüab paraneda. Ühel päeval otsustab David ennast ära tappa, mis minu jaoks oli natuke üllatav, sest tavaliselt perevägivallatsejad ei ole enesetapjalike kalduvustega (vähemalt minu arvates).

Igatahes see lugu, mis nendel lehekülgedel jutustatakse on võigas ja kole, aga ometi haaras kaasa, sest lootsin, et ehk lõppeb Olivia jaoks kõik siiski hästi. Tegemist on raske ja masendava looga, kus väliselt oleks tegemist nagu musterperekonnaga, aga tegelikult on see naise jaoks põrgu. Tundsin Oliviale kaasa ning muretsesin tema pärast.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis jutustavad naine ja ema oma lugu mõlemad vaheldumisi. Kui Olivia pani endale kaasa tundma, siis Ivy lugu ajas mind tõsiselt vihale. Esiteks juba see, kuidas ta oma ainust poega kasvatas. Tema poeg peab olema igal alal parim ning ta on teistest erilisem. Seda siis sisendati Davidile. Ilmselt sellepärast, et Ivy enda unistused jäid rasedaks jäämisega unustuse hõlma ning ta jäi koduseks emaks, kes pole kunagi tööl käinud. Tema ainukeseks hobiks ja huviks oli tema poeg. Mind ajas nii vihale, kuidas ta kogu aeg oma poega ülistas ning ei näinud üldse tema vigu.

Vägivalla kalduvused lõid Davidil välja juba lapsena, aga ema ei tahtnud näha või ei näinudki neid. Ikka olid kõik teised Davidi hädades süüdi. David pole ju võimeline kellelegi liiga tegema. Ivyle ei meeldinud ka Olivia ning ta üritas pidevalt nende suhet õõnestada. See viis lõpuks kohutavate tagajärgedeni. Ivy puhul vihastas veel see, et ta teadis, et David peksab Oliviat, aga ta õigustas oma poega ning ei võtnud midagi ette vägivalla peatamiseks.

Ma võiks vist sellel teemal veel pikalt vahutada, aga soovitan raamatut lugeda. Raamatu teema on küll raske ja sünge, aga pani kaasa mõtlema.

Hannah Kent. Matmisriitused (Päikese Kirjastus, 2018)

matmisriitusedTõlkinud Bibi Raid
336 lk.

Minu lugemisaasta on alanud süngete nootidega. Eelmine raamat ei olnud ka just helgete killast, aga “Matmisriitused” on klass omaette. Juba pealkiri reedab, et midagi kerget sealt tulemas ei ole. Sellest hoolimata mulle raamat tohutult meeldis. Lihtsalt võimas.

1829. aastal mõistetakse Põhja-Islandil Agnes Magnúsdóttir kaasosalisena süüdi kahe mehe tapmises. Karistuseks surmanuhtlus. Karistuse täideviimiseni saadetakse ta piirkonnaametnik Jón Jónssoni tallu. Mees ja mehe perekond (tütred Steina ja Lauga ning naine Margrét) ei taha teda sinna. Kes tahaks enda juurde süüdimõistetud mõrtsukat? Nii väldibki perekond temaga suhtlemist. Temaga suhtleb ainult abiõpetaja Tóti, kes peab Agnese surmaks ette valmistama. Kui suvest saab talv, siis hakkab pererahvas vaikselt aimu saama Agnese loost.

Raamat põhineb tõestisündinud lool. Agnes Magnúsdóttir oli viimane inimene, kes Islandil hukati. Autor kirjutab, et ta tegi enne mitu aastat uurimistööd. Enamik tegelasi, kes raamatus esinevad, on ka reaalselt elanud ning ka paljud kohanimed vastavad reaalsetele nimedele.

Järjekordselt sai loetud üks raamat, mis mind hingepõhjani raputas. Kõik see süngus ja äng on antud edasi nii kaunis keeles. Mulle tundub, et ka tõlge on suurepärane. Raamat ei edenenud mul kiiresti, aga see ei takistanud mul raamatusse sisse elamast ning seda nautimast. Lugemisaasta algas küll süngete nootidega, aga väga suurepärase lugemiselamusega. Ei kahetse üldse, et selle raamatu ka enda isiklikku raamaturiiulisse soetasin. Ilmselt tahan seda kunagi veel lugeda.

Raamat ei sobi ilmselt kõigile, sest teema on sünge ja karm.

Ma püsin vagusi. Olen kindlalt nõuks võtnud end maailma eest lukku panna, süda kõvaks teha ja klammerduda selle külge, mida minult veel varastatud pole. Ma ei saa lasta endal minema libiseda. Ma hoian alles selle, kes ma sisimas olen, ja hoian kätega kõvasti kinni neist asjadest, mida olen näinud ja kuulnud ja tundnud. Luuletustest, mis sündisid, kui ma pesin pesu ja niitsin heina ja tegin süüa, kuni mu käed olid karedad. Saagadest, mida tean peast.  Ma uputan kõik, mis mul veel alles, ning vajun vee alla. Kui ma kõnelema hakkan, tõuseb mu huulilt vaid õhumulle. Nad ei suuda minu sõnu endale hoida. Nad näevad hoora, hullu, mõrtsukat, naist, kellest tilgub rohule verd ja kes naerab, suu mullast ummistunud. Nad ütlevad “Agnes” ja näevad ämblikku, nõida, kes on takerdunud omaenda saatuslikku võrku. Võibolla näevad nad lambukest, kelle ümber tiirlevad kaarnad ja kes määgib oma kadunud ema järele. Aga nad ei näe mind. Mind ei ole seal. (lk. 37)

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

minu-maailm-romantiku-te-heitlused285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

Richard Flanagan. Kitsas tee sisemaale (Varrak, 2016)

kitsas-tee-sisemaaleTõlkinud Kristjan Kannike
374 lk.

Minu jaoks oli see kuidagi väga raske lugemine. Mitte, et raamat oleks halb olnud, aga lugemine läks väga vaevaliselt. Ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Ma ei oskagi öelda miks. Võib-olla selle raamatu teema pärast. Kõik need julmused Teises maailmasõjas, mida jaapanlased korraldasid. Mõne koha peal tundus raamat mulle kohati igav. Näiteks, kui Dorrigo Evans halas selle üle, kuidas ta naine talle närvidele käis.

Nagu öeldud, siis raamatu põhitegevus toimub Teise maailmasõja ajal jaapani orjatöölaagrites, kuhu satuvad paljud Austraalia sõdurid. Raamatu üheks keskseks tegelaseks on Dorrigo Evans. Austraallasest arst, kes satub koos oma meestega orjatöölaagrisse. Temal on seal tegelikult isegi kerge elu, sest jaapanlased ei sunni teda orjatööle, sest ta on nö austraallaste juht. Tema ülesandeks on vaid mehi ravida ja välja valida mehed, kes suudavad tööd teha, kuigi jaapanlastele pole see üldse oluline. Nende meelest on au surra keisri eest töötades. Sellest hoolimata püüab Dorrigo oma mehi kaitsta nälja, koolera ja peksu eest. See raamat näitab nii sõja julmust kui ka seda, et sõjas on siiski võimalik jääda inimeseks.

Raamatus “Kitsas tee sisemaale” kirjutab autor oma tegelaste elust ka peale sõda. See on omamoodi kummaline. Peale sõda poosid ameeriklased väiksemad sõjakurjategijad üles, aga suuremad kuidagi pääsesid sellest. Ja nad elasidki pärast sõda rahumeeli edasi. Need, kes olid sõja ajal julmad, olid pärast seda oma lastele ja naistele head isad ja abikaasad. Ma ei tea, kas nad tundsid pärast sõda mingisugust võlga ühiskonna ees, igatahes nad tegid pärast palju heategusid. Kuigi samas, nad ei tunnistanud kunagi, et oleksid teinud sõja ajal midagi valesti. Nad põlgasid valget meest, kes lasid ennast vangi võtta.

Ja vastupidi ka. Austraallased, kes orjatöölaagris kannatasid ja need, kes sellest lõpuks eluga välja tulid, ei leidnud oma elus enam pidepunkti. Näiteks see sama Dorrigo. Pärast sõda abiellus ta naisega, keda ta kohtas enne sõda. Nende abielu ei olnud õnnelik. Dorrigo ei suutnud pühenduda oma naisele ja lastele. Samas ühiskondlikus elu oli ta tunnustatud kirurg ja sõjakangelane. Ta tundis, et ta teeskleb, et terve tema elu on üks suur teesklus.

Selles ei pruukinud süüdi olla ainult sõda ja ilmselt ei olnudki. Nimelt armus Dorrigo vahetult enne sõda Amy’sse, keda ta juhuslikult raamatupoes kohtas. Varsti selgus, et Amy on tema onunaine. Nende vahel puhkeb armuafäär, mis saab sõja saabudes lõpu. Dorrigo saadetakse rindele ja Amy mees valetab naisele, et tema armuke sai surma.

Sellepärast ei suudagi Dorrigo Ellale pühenduda. Tal on kogu aeg armukesed, vahel isegi mitu tükki korraga ja ta eriti ei valigi neid. Selleks juhtub isegi ta sõbra naine.

Raamatus on olulisel kohal inimese mälu. Dorrigo vahel isegi unustab Amy ära. Sõjas olev sõdur ei mäleta enam oma naise nägu ning aastaid peale sõda ei mäleta teine sõdur enam koledusi, mis ta pidi üle elama.

Aegamööda selitas ta meel vangilaagrite mälestused millekski kauniks. Otsekui pigistaks ta välja orjaks olemise alandust, tilkhaaval. Alguses unustas ta õudused, hiljem jaapanlaste vägivalla. Vanas eas võis ta ausalt öelda, et ta ei mäleta mingeid vägivallaakte. Asju, mis oleksid võinud mälu tagasi tuua – raamatuid, dokumentaale, ajaloolasi -, ta vältis. Siis kadus ta mälestus haigustest ja armetutest surmadest, koolerast ja beribeerist ja pellagrast, ka see läks; isegi laksuv muda, ja hiljem ka mälestus näljast. Ja viimaks taipas ta ühel pärastlõunal, et ta ei mäletagi enam oma sõjavangipõlve. Ta mõistus oli veel korras; ta teadis, et kunagi oli ta olnud sõjavang, nagu ta teadis, et ta oli kunagi olnud loode. Aga sellest kogemusest ei olnud midagi järel. Mis oli järel, oli vältimatu idee inimlikust headusest, sama salgamatu kui kaunis. Üheksakümne nelja aastasena oli ta viimaks vaba mees. (lk 362)

Kõik see kokku annab ühe omapärase raamatu. Ma ei oskagi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Seal on väga häid mõttekäike ja mõne aja pärast on jälle mingit jama kokku kirjutatud. Üsna vastuoluline raamat minu jaoks. Samas, midagi temas siiski oli, sest pooleli ma teda jätta ei tahtnud.

“Kitsas tee sisemaale” on saanud 2014. aastal Man Bookeri auhinna. Raamat on saanud oma pealkirja 17. sajandi haikuluuletaja Bashô reisipäevikult.

Ühte asja soovitan küll. Seda raamatut ei tasu lugeda söögi ajal, sest kohati on need sõjakoleduste kirjeldused äärmiselt võikad.

Kelly Rimmer. Salajane tütar (Ersen, 2016)

salajane-tütarTõlkinud Tiina Kanarbik
304 lk.

Üks mõnus ajaviiteraamat sai jälle loetud. Kustumatut muljet just ei jätnud, aga häda polnud ka midagi. Sisust siis niipalju, et puudutab lapsendamist. Väga valusad teemad.

38-aastane Sabina saab teada, et ta on rase. Ta on oma mehega väga õnnelik selle uudise üle ja ei jõua ära oodata, millal saab seda oma vanematele öelda. Vanemad aga ei reageeri üldse ootuspäraselt. Ema on väga endast väljas ja põhjus selgub õige pea.

Sabina ei suuda uskuda, et ta on lapsendatud. Ta on alati arvanud, et on oma ema ja isa moodi. Nüüd selgub, et see kõik oli illusioon. Ta ei tea enam, kes ta on. See lõi tema maailma segi.

Kui Sabina asub asja uurima, siis selgub, et vanemad ei taha talle rohkem midagi öelda. Nagu peaks Sabina sellega leppimagi, et on lapsendatud ja rohkem seda asja mitte puudutama.

Vanemad eeldavad, et nende elu peaks edasi minema samamoodi, aga Sabina ei suuda sellega leppida. Ta asub uurima enda lapsendamisega seonduvat saladust. Naise eesmärgiks on kohtuda oma pärisemaga, kes ta hülgas. Ta tahab teada miks.

Raamat on kirjutatud väga valusal teemal, aga millegipärast ei puudutanud see eriti mu hingekeeli. Ei tea, kas ei suutnud piisavalt keskenduda või polnud tuju selle raamatu jaoks õige. Minu meelest on raamat natuke naiivselt kirjutatud, aga samas see tundus ka siiras.

Kes soovib ajaviiteks lugeda head ja lihtsat raamatut raskel ning valusal teemal, siis see on just õige teos.