Brigitta Davidjants. Minu Armeenia (Petrone Print, 2017)

minu-armeenia-aus-vastus183 lk.

Sai kätte võetud järjekordne Minu-sarja raamat. Sedakorda siis “Minu Armeenia”. Kahjuks valmistas raamat mulle pettumuse. Ma lootsin Armeenia kohta natuke rohkem teada saada, aga seda Armeeniat oli natuke vähevõitu.

Raamatu tagakaanel on küll kirjas, et autori Armeenia ei asu nüüdisaegses Armeenia vabariigis, vaid erinevates kohtades, kus leidub armeenlasi. Autor on isa poolt Armeenia päritolu. Raamatus ongi palju tema isa mälestusi ja tema sõprade-tuttavate ning sugulaste meenutusi. Raamat keskendubki rohkem inimestele ja armeenia kogukondadele erinevates riikides. Palju on juttu sellest, milline on tõeline armeenlane.

Õige armeenlane abiellub armeenlasega. Õige armeenlane vihkab homosid. Õige armeenlane käib kirikus. Õige armeenlane vihkab türklasi ja aserbaidžaanlasi. Õige armeenlane on oma kodumaa patrioot. Õige armeenlane armastab liha. Ja nii edasi. (lk 130)

Ma alustasin raamatu lugemist suure entusiasmiga ja algus oli põnev ka. Kirjutatakse genotsiidist ja Karabahhi sõjast. Seda oli alguses huvitav lugeda, aga muutus kahjuks mingil hetkel tüütuks, sest pool raamatut on vähemalt sellel teemal. Kui isegi alustatakse muu teemaga, siis ikka toob autor mingil hetkel need teemad sisse.

Mina ootasin raamatust natuke rohkem kultuuri ning loodust ja kuhu tasuks minna. Need on toodud lõpuks raamatu lõpus lisana, kui ma juba arvasin, et neid siin polegi. Sellepärast, et need on lõpus lisana toodud, tundub mulle, et raamat ei ole päris tervik. Jäi selline tunne, et autor ise pole nendes kohtades käinudki, kuigi vist ikka on. See tunne häiris.

Mulle jäi “Minu Armeeniast” natuke masendav mulje. Kas tõesti defineerivad inimesed seal ennast ainult genotsiidi kaudu? Positiivset muljet ei aidanud luua ka perekesksus ja usklikkus. Mulle jäi selle raamatu põhjal Armeeniast mulje, kui hallist ja igavast riigist. Ometi ma ei usu, et see päris nii on.

Muidu kirjutamisstiil on mõnus ja ladus. Kirjutatud on hästi, aga minu ootustega ei läinud hästi kokku. Mulle meeldis selle raamatu pildialbum ja raamatu algus. Minu-sarja tase on küllaltki kõikuv. Palju oleneb autorist. “Minu Armeenia” kuulub minu meelest sinna keskmiste hulka.

Raamatu lõpus soovitab autor veel Armeenia kohta raamatuid, filme ja muusikat. Samuti on toodud veebiaadressid, kus saab tutvuda Armeeniaga. Raamatutest pakkus mõnusat äratundmisrõõmu soovitus lugeda Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna”  (Tänapäev, 2016). Mina soovitan ka seda lugeda.

Advertisements

Narine Abgarjan. Taevast kukkus kolm õuna (Tänapäev, 2016).

taevast-kukkus-kolm-õunaArmeenia muinasjutud lõpevad tihti sellega, et taevast kukub kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas, aga kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse.

Selle raamatu tegelased elavad ühes kõrvalises Armeenia mägikülas. Sinna viib ainult üks kitsas teeke ja seegi kadumas. Külas elavad vanemad inimesed, noored on kas surnud või lahkunud.

Küla on hääbumas, aga selle eest on inimesed seal kokkuhoidvad ja üksteist aidatakse alati. Sellesse õhukesse raamatusse (192 lk) mahub mitmete tegelaste elulugu. Sageli juba surnud inimese, kelle elulugu antakse meenutuste kaudu edasi. Raamatu tegevus toimub muidu aasta ja ühe kuu jooksul.

Neil inimestel on olnud keeruline elu. Paljud nende sugulased ja lähedased surid, kes maavärina tõttu, kes sõjas ja kelle viis minema mitme aastane näljahäda. Hoolimata sellest on nad siiski rõõmsad ja usuvad, et elu läheb edasi.

Nii reaalselt on kirjeldatud väikese Marani-küla elu, et pilt tuleb majadest ja tegelastest silme ette.

Mulle tohutult meeldis see raamat oma lihtsuses ja siiruses. Juba esimesest lausest peale köitis see raamat mind.

Reedel, kohe pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis Sevojantsi Anatolia surema.

Enne kui teise ilma minna, kastis ta hoolikalt juurviljaaeda ja puistas kanadele varuga sööta – ei ole ju teada, millal naabrid avastavad tema elutu keha, linnud ei saa ometi söömata ringi käia. (lk. 7).

Loomulikult ta ei surnud. Suremise asemel vapustab kogu küla ja Anatoliat  ennastki uudis, et ta on rase. Ega sellest muidu midagi polekski, aga Anatolia on 58-aastane.  Raamatu esimene ja kolmas osa keskenduvadki Sevojantsi Anatoliale ja tema mehele.

Hoolimata kõigist hädadest, milles raamatus kirjutatakse, jättis raamat minu hinge sooja tunde. Peale selle kirjutab autor väga hästi ja tõlge on ka hea. Julgen soovitada, hea lugemiselamus garanteeritud! 🙂

Siia lõppu veel paar autori stiilinäidet.

“Kui issand tahab inimest karistada, siis esimese asjana võtab ta temalt mõistuse,” vangutas Ovanes pead, pahvides kibedat tubakasuitsu. (lk. 36)

“Su iseloom on vanusega päris käest ära läinud. Solvud pisiasjade peale,” ohkas Valinka.
“Ära tekita neid pisiasju, siis ma ei solvu.” (lk. 106)