Emily Henry. Miljon juunit (Päikese Kirjastus, 2018)

miljon-juunitTõlkinud Johanna Taiger
360 lk.

See raamat on mul juba päris pikalt riiuli peal oma lugemist oodanud. Vahepeal juba mõtlesin, et viin raamatukokku tagasi, sest ei jõua lugeda. Mul on hea meel, et selle enne ikka läbi lugesin. See on nii hea raamat. See haarab oma maagilise keelega su enda maailma ega lase enam lahti.

See meenutab natuke Romeo ja Julia lugu. On kaks perekonda O’Donnelid ja Angertid. Nende vahel valitseb vihavaen. Kui Jack “June” O’Donnel kohtub ootamatult Saul Angertiga, siis ta ei aimagi, milleni see kohtumine lõpuks välja viib. Nad on kaks noort inimest, kes ei peaks ega tohiks kohtuda. Nende perekonnad on selle keelanud. Keegi ei tea, millest see vihavaen on alguse saanud, nii on see lihtsalt juba pikalt olnud. Ja sellega lõppeb sarnasus Romeo ja Juliaga.

See on kahe noore inimese kohtumise ja armumise lugu. Aga siin on veel üks oluline teema. Selleks on lein. June kaotas oma isa 10 aastat tagasi, Saul kaotas oma kaksikõe. See on lugu sellest, kuidas leinaga toime tulla, kuidas sellega leppida ning kuidas seda mõista. Mõista, et kui kallis inimene on surnud, siis see ei tähenda, et ta vajub unustusse.

Raamat on täis maagiat. June elab niinimetatud hõredas paigas, kus kohtuvad kaks maailma. Siin on kummitused ja hetked, mis teatud tingimustel viivad sind teise maailma, kus sa näed mälestusi ning needus, millest noored püüavad aru saada ning murda. Lisaks veel koiotthundid, kes varastavad jalanõusid. 😀

Mulle väga meeldis selle raamatu keel ja autori jutustamisoskus. Mulle meeldis raamatus teismeliste õrn armastus ning õhustiku maagilisus. Soovitan soojalt seda raamatut lugeda!

Advertisements

Susan Mallery. Tema viimane esimene kohting (Ersen, 2018)

tema-viimane-esimene-kohtingTõlkinud Reelika Haapanen
216 lk.

Aasta lõpetasin täieliku naistekaga. Mallery mulle üldiselt meeldib ja ega polnud sellelgi raamatul midagi viga, aga olen lugenud temalt paremaid. Eelmine Mallery raamat oli parem kui see, aga ajaviiteks aitas lugeda küll.

Crissy Phillips on iseseisev ärinaine, kelle kaks sõbrannat on rasedad. Crissy ei ole lubanud endale õnne, sest ta karistab ennast minevikus tehtud vea eest. Ta jäi teismelisena rasedaks ning andis enda poja lapsendada.

Kuni ta kohtub Josh Daniels’iga. Nende vahel löövad tunded lõkkele ning nad veedavad öö koos. Sellel ööl on tagajärjed. Kas Josh suudab oma minevikupagasist lahti lasta ning lubada olla endal õnnelik?

Selline lihtsakoeline ja naiivne raamat, aga ajaviiteks sobilik küll. Enamasti on kirjutatud rõõmsates toonides. Kelle aju vajab puhkust või soovib midagi kergemat lugeda, siis selleks sobib raamat ideaalselt.

Susan Mallery. Kui me leidsime kodu (Ersen, 2018)

kui-me-leidsime-koduTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

Hea on oma puhkust alustada sobiva raamatuga. Mallery raamatud sobivad selleks just ideaalselt. Totaalne ajaviitelugemine, aga ometi on kaasahaarav ning mõnus lugeda.

Callie Smith püüab oma eluga kuidagi järje peale saada, kui ta saab ootamatult teada, et tal on poolvend ja poolõde. Callie vanaisa loodab, et naine tuleb Seattle’isse tema juurde elama. Vanaisa on südamlik ja lahke mees, kes soovib oma poja tegemata jäänud tegusid heastada.

Callie’t ei hoia miski kinni. Nii ta pakibki oma vähesed asjad ning kolib Seattle’sse. See on tema senise eluga võrreldes tohutu muutus. Mitte ainult rikkus, vaid kohanemine vanaisa, poolvenna ja poolõega.

Poolvend Malcolm on harjunud lapsepõlvest peale rikkusega. Ta on heasüdamlik mees, kes ei oska alguses oma õdedega suhelda. Keira on kõigest 12-aastane, kui vanaisa ta üles leidis, aga ometi juba nii palju pidanud üle elama. Callie’l ja Keiral edeneb kohanemine raskelt, aga lõpuks saadab neid ikka edu.

Loomulikult ei puudu siit raamatust ka armastus. Lisaks sellele on siin olulisel kohal veel perekond, usaldus ning õigus olla see, kes sa ise tahad.

Ajaveetmiseks on see ideaalne raamat. Mõnus ja soe, jätab hinge helge tunde. Jõulude aega just paras lugeda.

Natuke jäi häirima raamatus olnud vead. Neid ei olnud küll palju, aga mõnes kohas olid valed nimed.

Nora Roberts. Keskpäev (Ersen, 2007)

keskpäevTõlkinud Raili Puskar
496 lk.

Seoses lugemise väljakutse lõpetamisega algas mul nüüd kergema kirjanduse periood. Seda kuni aasta lõpuni. Mul on nädalake puhkust ees ja ei taha väga raskeid asju lugemiseks võtta ja siis uuel aastal hakkan lugemise väljakutsega uue hooga pihta.

Robertsi raamat “Keskpäev” sattus mulle üsna juhuslikult kätte. Vaatasin, et minule tundmatu ja võiks ehk lugeda. Peale lugemist võin tõdeda, et oleks võinud ka lugemata jätta. Olen lugenud paremaid. Selle lugemine läks kuidagi aeglaselt ja ei olnud ka nii kaasahaarav. Ma inertsist lugesin selle lõpuni. See ei olnud halb raamat, aga lihtsalt mittemidagiütlev.

Phoebe MacNamara töötab politseis pantvangikriiside läbirääkijana. Töövalikule aitas kaasa lapsepõlves kogetud trauma. Ta oskab pantvangivõtjad maha rahustada. Kuigi ma ei tea, kas see, kuidas ta nendega rääkis, ka tegelikult kedagi maha rahustaks. Mulle tundus, et Phoebe rääkis nendega nagu idiootidega. Ühe sellise juhtumi käigus kohtub ta Duncan Swift’iga ning neid tõmbab vastupandamatult teineteise poole.

Aga keegi on võtnud Phoebe sihikule. Tema plaan on teha Phoebe’ile võimalikult palju haiget. Sellest saab alguse kassi-hiire mäng.

Lugeda võib, aga midagi erilist ei olnud. Võin juba praegu öelda, et järgmine raamat, mida lugema hakkasin on palju parem.

Diana Palmer. Kullast kallim (Ersen, 2018)

kullast-kallimTõlkinud Eva Nooni
320 lk.

Vahelduseks otsustasin lugeda ajaviiteks midagi lihtsamat. Selleks sobis hästi Diana Palmer’i raamat “Kullast kallim”.

Ivory Keene’il on seljataga raske lapsepõlv, kui ta saabub New Yorki. Ta saab tööd Kells-Meredith’i moemajas. Tema unistuseks on saada kuulsaks ja rikkaks rõivadisaineriks, aga alguses peab Ivory leppima madalama töökohaga.

Curry Kells on ärimaailmas tegija ning nüüd püüab ta oma viimast ostu, Kells-Meredith’i moemaja kasumisse viia. Ta märkab Ivory Keene’i annet ning edutab ta nooremdisaineriks.

Ka nende omavahelised suhted muutuvad ülemuse-alluva suhtest õige pea palju intiimsemaks. Kuid Ivory’l on saladusi, mille ilmsikstulekut ta püüab takistada.

See oli mõnus ajaviite lugemine. Hea ja kerge õhtul enne magamajäämist lugeda. Klassikaline Tuhkatriinu-lugu, kus natuke naiivsest, aga töökast vaesest tüdrukust saab lõpuks rikas naine. Raamat on küll etteaimatav, aga vahelduseks sobis see lugemiseks küll.

Carla Neggers. Jõemaja (Ersen, 2018)

jõemaja-kaheksas-raamatTõlkinud Maia Planhof
286 lk.

“Jõemaja” on Swifti jõeoru kaheksas romaan. Mul on tunne, et mul hakkab selle sarjaga vaikselt tüdimus tekkima ning tundub, et ka autor on ennast natuke ammendanud. Vaatasin Goodreads’ist, et autor peaks järgmisel aastal üheksanda osa välja andma. Ei tea, kas viitsin seda enam lugeda.

Felicity MacGregor on kolinud tagasi Knights Bridge’i ning tegeleb erinevate ürituste korraldamisega. Nüüd on Felicity palgatud läbi viima ettevõtluslaagri pidu. Selle ürituse tõttu tuleb kodulinna tagasi ka Gabe Flanagan, et ettevõtluslaagrist osa võtta.

Felicity ja Gabe on alates lapsepõlvest sõbrad olnud. Vahepeal oli nende vahel ka midagi romantilisemat, aga see lõppes pauguga. Nüüd on Gabe Felicity ukse taga ning palub öömaja. Vaikselt hakkavad nad omavahel leppima ning uuesti suhtlema.

Minu jaoks muutus siin raamatus tüütuks see, kuidas kogu aeg nämmutati sarja esimeses osas kokku saanud paari kokkusaamise üle. See varjutas käesoleva osa tegelasi. Kes soovib lihtsat ajaviidet, kus kaasa mõtlema ei pea, siis see on sobiv raamat.

Eelnevad osad:

Kaotatud suve saladused
See öö Ohaka teel
Siidrioja
Kajajärv
Kevad Samblamäel
Võõrastemaja Punane Ristik
Jõulud Knights Bridge’is

 

Sarah Mallory. Vikonti kättemaks (Ersen, 2018)

vikonti-kättemaksTõlkinud Ülle Jälle
256 lk.

Vikont Gilmorton ei olnud naiste võrgutaja. Ta oli ikka olnud aumees. Seekord otsustas ta kättemaksuks võrgutada leedi Deborah Melthami. Kättemaksuks selle eest, et neiu vend oli võrgutanud tema õe ning jätnud ta siis saatuse hooleks. Lisaks sellele tapnud duellil veel tema noorema venna.

Deborah tundis Gilmortoni vastu vastupandamatut iha, mis ta lõpuks hukutab. Ometi ei suutnud ta vastu panna. Loomulikult on ta tulivihane kui mehe tegelik eesmärk välja tuleb, aga midagi pole enam teha.

Mõlemad püüavad toimunut vaikselt unustada, aga see pole võimalik. Gilmorton ei taha tunda neid tundeid, mis tal Deborah vastu tekkinud on. Deborah’gi püüab meest unustada, aga kui tal on vaja abi, et enda ja oma venna elu korda saada, siis ainus võimalus on pöörduda Gilmortoni poole.

See on selline tüüpiline ajaviiteromaan, mille ma ilmselt varsti unustan. Tegemist ei olnud millegi erilisega, aga aeg-ajalt on vaja midagi sellist lugeda, et peale eriti head raamatut, saaks liikuda edasi järgmise juurde. Igatahes oma eesmärgi see raamat täitis. Olen sellest sarjast lugenud paremaid. Natuke ilmetu oli, midagi ainuomast meelde ei jäänudki. Kes tahab tõesti midagi lihtsat lugeda, et aega parajaks teha, siis see vast sobiks.