Amanda McCabe. Talvekuninganna (Ersen, 2014)

talvekuningannaTõlkinud Ann Kuslap
302 lk.

Minu jaanuari lugemised on olnud senini küllaltki sünged. Need on sisaldanud nii mõrvu, gängstereid, psühhopaate, terrorit ja masendust. Vahelduseks oli väga hea lugeda ühte lihtsat ja armsat naistekat. See on ehtne armastusromaan, ajalooline veel pealegi.

Rosamundi perekond saadab ta Elizabeth I õukonda, eemale naabrite pojast, keda nad ei pea sobilikuks peigmeheks oma tütrele. Rosamund on alguses sellest küll löödud, aga õige pea haarab õukonnaelu ta enda keerisesse. Pealegi kohtub ta seal nägusa rootslase Anton Gustavsoniga. Rosamund armub ülepeakaela Antonisse.

Anton on Inglise kuninganna õukonnas rootslaste delegatsiooniga. Delegatsiooni eesmärgiks on sõlmida abielu Inglise kuninganna ja Rootsi kuninga vahel. Kuid Antonil on ka omad eesmärgid. Tema ema oli inglanna ning vanaisa jättis oma mõisa Antonile. Anton tahab seda mõisa enda käsutusse, aga tema nõbu Celia ei ole sellega nõus. Viimane, mida Antonil vaja, on lasta ennast eksitada kaunil Rosamundil.

Nagu arvata võibki on siin raamatus palju armastust. Nõretavaid seksistseene on õnneks vähe, nii et oli nauditav ja kiire lugemine. Mõni asi oli küll naljakas ja natuke hooletusvigu oli ka sisse lipsanud, aga see ei häirinud seekord lugemist. Oli mõnus ajaviide ja andis ajule puhkust.

Advertisements

Barbara Freethy. Tormi kütkeis (Ersen, 2017)

tormi-kütkeisTõlkinud Nora Teras
309 lk.

Kuna mul on jaanuaris enamus raamatuid olnud üsna sünged, siis nüüd tahtsin midagi lihtsamat. See on küllaltki lihtne lugemine, kuigi ka siin on teemaks mõrvad, aga see ei ole nii painav ega raske lugemine. See on selline sari, kus tead, et lõppeb ikka kõik hästi.

Alicia armastab äikesetorme ja nende pildistamist. See armastus on tal seotud isaga, kellele ka äike meeldis. Isa jutustas sellest talle lapsepõlves igasuguseid lugusid. Äikesetormid saavad Aliciale isa saladuslikust kadumisest saati kinnisideeks.

Nii lähebki ta järjekordset tormi pildistama, kui märkab pikselöögis midagi kummalist. Nimelt ta näeb nagu pussitaks üks mees naist, aga hiljem pole neist jälgegi. Ta leiab ainult mereväelase Liliana Valdeze rinnamärgi. Hiljem googeldades selgub, et naine on juba kaks kuud kadunud.

Aliciale ei anna naise saatus rahu, nii et ta asub omal käel juhtumit uurima. Ta saab endale partneriks Michaeli, kes oli Liliana lapsepõlvesõber ja kellele ka ei anna naisega juhtunu rahu. Uurimise käigus saavad nad teineteisega lähedaseks ning samuti jõuavad lähedale mõrvarile.

Selline mõnus ja kerge ajaviide, mis teeb tuju paremaks. Kohati natuke naiivne, aga seda teadsin ka oodata. Muidu selline põnev lugemine. Kellele sellised kerged põnevikud, kus ka armastust leidub, meeldivad, siis nendele sobib ideaalselt.

Paullina Simons. Bellagrand (Varrak, 2016)

bellagrandTõlkinud Riina Jesmin
524 lk.

Seda raamatut lugesin ma päris pikalt (lugesin e-raamatukogu ELLU vahendusel). Alustasin juba detsembri alguses vist. Alguses tundus raamat mulle igav. Mõtlesin selle vahepeal isegi pooleli jätta, aga kui ELLU kinni panin, siis miski hoidis nagu kinni. Miski jäi hinge kriipima ja nii ma selle ikka lõpetasin. Pealegi ma tahan lugeda tema Vaskratsaniku sarja ning “Bellagrand” on selle eellugu.

Gina on noor Itaaliast pärit immigrant, kes on tulnud koos perega Ameerikasse paremat elu otsima. Ta kohtub noore Harryga, kes on rikka ja tuntud perekonna ainus poeg. Nende armulugu saab alguse trotsides kõiki selleaegseid tavasid. Harry jätab oma pruudi nädal enne pulmi maha, et koos Ginaga olla ning Harry perekond ütleb temast lahti.

Nende vahel on suur armastus, kuigi neid kimbutavad erinevad eluraskused. Ausalt öeldes ei saanud mina sellest suurest armastusest aru, sest see mees oli lihtsalt jobu. Ainuke koht, kus tõesti tundus, et tegu on suure armastusega, oli siis, kui nad viibisid Bellagrandis. Sedagi sunnitult, sest Harry pidi veetma seal kolm aastat koduarestis riigivastaste tegude eest.

Harry nimelt pooldas kommunismi ja ta kutsus inimesi üles hävitama kehtivat korda Ameerikas. Ma lihtsalt ei suutnud seda meest mõista. Ausalt öeldes tundus ta mulle lihtsalt loll. Ta oli nii idealistlik. Nad elasid alguses Gina ema juures. Gina pidi tööd rabama, et neil süüa oleks, sest Harryle ei sobinud ükski töö. Tema eelistas kogunemisi, kus sai inimesi mässule õhutada. Isegi korduvad arreteerimised ei muutnud tema käitumist. Isegi see ei muutnud tema suhtumist, et Bellagrandis koduarestis olemine oli tema viimane võimalus. Kui ta ennast kokku ei võta, oodanuks teda välja saatmine Nõukogude Liitu. Selgub, et ta tahtiski sinna nii väga, et lasi endalt kodakondsuse ära võtta.

Mind nii häiris selle mehe suhtumine, et ainult tema unistused on õiged ja teised ei tea asjast midagi. Isegi tema endised kamraadid, kes Nõukogude Liidust põgenesid ja seal toimuvast rääkisid, ei suutnud tema silmi avama panna.

Ja Gina? Ta teadis, et see on tee hukatusse ja ikka järgnes sellele mehele ja viis oma poja ka sinna. No ma ei või. Selline asi lihtsalt ärritas mind. Ometi ma ei suutnud pooleli ka jätta. Mingi aja pärast võtan ka järgmised selle autori raamatud ette, aga vaheapeal keskendun teistele teostele. Püüan leida midagi kergemat, sest jaanuari lugemised on kõik kuidagi sünged juhtunud. Ka need, mis praegu pooleli on. 😀

Fern Michaels. Väike kollane liblikas (Ersen, 2017)

väike-kollane-liblikasTõlkinud Marja Liidja
199 lk.

Fern Michaelsi eelmine raamat “Täispööre” meeldis mulle väga. Kahjuks “Väike kollane liblikas” valmistas pettumuse. See oli lihtsalt liiga siirupine ja ei tundunud mulle tõsiseltvõetav, et mehed niimoodi käituvad.

Peategelaseks on Jake St. Cloud, kes pärib oma 35. sünnipäeval ema varanduse. Samuti saab ta teada, et tal on poolvend Alex ning sõidab temaga kohtuma, kuigi vend ei taha temast võib-olla midagi teada. Siiski läheb Alexiga kohtumine üle ootuste hästi ning Jake on õnnelik sealt ära sõites. Ta ei jõua kaugele, sest sõidab otsa teisele autole.

Kohtunik otsustab ta saata aastaks vabatahtlikuks Angelica ja Fancy Danseri juurde hüljatud laste turvakodusse. Fancy on endine tantsija, kelle baleriinikarjäärile tegi lõpu kohutav õnnetus.

Raamatus olid mehed nagu mingid draamakuningannad ja see ei meeldinud mulle eriti. Raamat on ajaviiteks loetav küll, aga kõik on kuidagi liiga läägeks tehtud. Ehtne naistekas.

Sheila Roberts. Kolm jõulusoovi (Ersen, 2017)

kolm-jõulusooviTõlkinud Tiina Kanarbik
303 lk.

Jätkan jõuluteemaliste raamatutega. Selleks pühadehooajaks valisin just spetsiaalselt sellised kergemad ajaviiteromaanid, mis aitaksid mõnusalt pühad mööda saata. See raamat sobis just ideaalselt sellesse aega.

“Kolm jõulusoovi” jutustab loo kolmest naisest, kes on oma eluga natuke puntras. Riley Ericksoni peigmees jättis ta kolm nädalat enne pulmi maha. Riley õde Jo on abielus ning ootab oma esimest last, kuid ta ei ole rahul, et mees töötab mereväes ning on mitmeid kuid perest eemal. Noel on Riley sõbranna, kes on üksik ning kes igatseb endale meest ning last.

Et mitte lasta tujul langeda otsustavad nad minna välja ostlema. Kaubamajas kohtavad nad jõuluvana, kes ennustab neile seda, mida nad soovivad. Riley’le ütleb, et ta kohtab juba õige pea sobivat meest meeldejääval viisil. Jo’le ütleb ta, et sünnitus algab varsti ning tema ellu tuleb uus mees ning Noel’ile, et ta saab soovitud maja koos mehega.

Alguses tundus selle kirjutamisstiil natuke kummaline. Selline plähmerdav ja natuke sarnane komöödiafilmidele, kus tegelased on äärmiselt kohmakad. Nende kolme tegelasega juhtub ka selliseid asju pidevalt. Varsti ma harjusin sellega ning see hakkas mulle meeldima.

See oli üks mõnus lugemine, mis kergelt kaasa haaras . Selline mõnus, kerge ja helge lugemine siia aasta lõppu. Nagu ilmselt võite juba arvata, siis see on õnneliku lõpuga raamat. Soovitan nendele, kes soovivad lugeda midagi kerget ning hingele head.

Carla Neggers. Jõulud Knights Bridge’is (Ersen, 2017)

jõulud-knights-bridge-isTõlkinud Maia Planhof
206 lk.

Pühade ajaks olen seekord valinud sellised kergemad raamatud, mida on mõnus ajaviiteks lugeda. Ka see raamat, ei petnud mu ootuseid. Mõnus ja sobilik pühadeks, sest ka siin toimub tegevus parajasti jõulude eel ja ajal.

Clare Morgan on kolinud Bostonist Knights Bridge’i, et uuesti alustada. Clare jäi kuus aastat tagasi leseks ning soovib endale ja oma 6-aastasele pojale Owenile rahulikumat keskkonda. Ta on saanud tööd kohaliku raamatukogu direktorina.

Väikeses ja rahulikus linnakeses kohtub ta Bostoni kiirabiarsti Logan Farrelliga, kes aitab enda vanaemal Daisyl vanadekodusse kolida. Vanaema palub Loganil tema maja veel viimast korda enne müüki jõuludeks kaunistada. Claire läheb koos pojaga Loganile appi. Kaunistamise käigus tärkab nende vahel armastus.

Ega siin suurt tegevust toimugi, lihtsalt kahe inimese kokku saamine ja tunnete arenemise lugu. Mõnus südamlik ja heatahtlik lugu. Lisaks sisaldab raamat ka mõnda toiduretsepti.

Ei tea, kas mu meeleolu oli parem, aga mulle meeldis see osa natuke rohkem kui eelmised. Eestikeeles on see ilmunud seitsmenda osana, aga Goodreadsi andmetel on tegemist sarja viienda osaga. Nüüd peaks terve sari eesti keeles olemas olema, välja arvatud üks lisalugu.

Eelnevalt olen enda blogis kajastanud järgmiseid selle sarja raamatuid:

See öö ohaka teel
Siidrioja
Kajajärv
Kevad Samblamäel
Võõrastemaja Punane Ristik

Elisabeth Naughton. Allasurutud mälestused (Ersen, 2017)

allasurutud-mälestusedTõlkinud Leelo Kaskmann
311 lk.

Rahulikku jõuluaega valisin ühe mõnusa ja kerge põneviku. Raamatu lugemine edenes seekord tõesti kiiresti.

Samantha Parker on sunnitud naasma kodulinna ema eest hoolitsema ning kui ema sureb, siis tahab ta tema maja maha müüa. Kõik ei edene aga sugugi nii kiiresti kui loodetud. Samantha tahab võimalikult kiiresti sealt linnast kaduda, sest see toob meelde halvad mälestused.

Nimelt tapeti 18 aastat tagasi Sami vend. Sam ei mäleta sellest ööst suurt midagi. Sellest ööst saadik kummitavad teda õudusunenäod.

Ka Ethan McClane ei taha eriti Hidden Falls’i naasta, sest seal ei oota tead head mälestused. Tagasi sellesse linna toob teda tagasi üks tema hoolealune. Ethan on nimelt psühholoog, kes tegeleb probleemsete noortega. Seekord peavad Ethan ja Sam tegema koostööd ning nende vahel lööb lõkkele armastus.

Samal ajal on pinnale kerkimas vanad saladused. Keegi ei taha, et Sam linnas on, sest nii võib talle meenuda, mis juhtus 18 aastat tagasi tol ööl, kui ta vend suri.

See oli selline lihtne, mõnus ja küllalt põnev lugemine. Samas oli raamat ka etteaimatav, aga siiski oli see ajaviiteks hea lugeda. Kes otsib midagi kerget, kus ei pea liigselt mõtlema ning lisaks on ka armastust.