Jana Vagner. Vongozero (Varrak, 2016)

vongozeroSee raamat on päris pikalt mul riiulil seisnud ja lugemist oodanud, aga lõpuks jõudis aeg ka temani. Tegemist on põnevikuga, kus tegevus toimub Venemaal ning tervet maailma laastab surmav gripiviirus. Tavapärane rutiin ja elu on seiskunud. Moskva ja suurlinnad üle maailma on karantiinis. See tähendab, et keegi ei saa sisse ja välja ka mitte.

Karantiin ei aita. Gripp teeb oma laastamistööd ja üks noor pere elab rahumeeli Moskva külje all edasi. Ühel hetkel ilmub nende ukse taha Serjoža isa, kes väidab, et tuleb kiiremas korras asjad pakkida ja kaduda kusagile kaugele, kus inimesi ei ole. Anna ja Serjoža ei võta teda alguses tõsiselt, aga siis rünnatakse nende naabri maja ning nad otsustavadki minna kaugele Karjalasse, lootes, et nad on seal väljaspool ohtu. Kaasa tulevad ka naabrid, Serjoža eksnaine lapsega, Serjoža isa, Anna poeg Miška ning lõpuks tee peal kohatud Serjoža sõbrad.

Annal ei ole lihtne olla selles seltskonnas, sest ta ei salli nendest inimestest peaaegu kedagi. Lisada siia veel sündmused teel – mahajäetud ja laastatud külad, väljasurnud linnad, usaldada ei saa mitte kedagi, pidev mure otsa lõppeva kütuse pärast.

Raamatus ei ole neid inimesi kujutatud kangelasena vaid tavaliste inimestena oma tunnete, mõtete ja käitumisega. Nad teevad asju, mida tavaolukorras ei teeks ja kõik see on arusaadav. Nii lihtsalt peab, et ellu jääda.

Raamatu teema tundus mulle põnev ja huvitav. Tegelikkuses oli raamat küll omamoodi köitev, aga mitte kõige põnevam. Natuke kuivalt kirjutatud. Autor on rohkem keskendunud mina-tegelase Anna sisemaailmas toimuvale ning kohati need sisemised mõtisklused on liiga pikaks venitatud. Hoolimata sellest tahaksin siiski “Vongozero” järge ka lugeda. Tahan teada, mis nendest tegelastest edasi saab. Eks näis, kas tõlgitakse või mitte.

Advertisements