Margaret Moore. Kelmide abielu (Ersen, 2017)

kelmide-abieluTõlkinud Anne Kull
280 lk.

Mu eelmised paar raamatut olid küllaltki ängistavad ja kurvad, nii et tahtsin seekord midagi helgemat. Ja mis saaks selleks olla parim valik, kui lihtne ja mõnus armastusromaan. Õnneks see raamat ei petnud mu ootuseid.

Tegevus toimub aastal 1814 Põhja-Inglismaal. Sir Develin Dundrake’i juurde saabub ootamatult Theodora Markham, kes teeb mehele abieluettepaneku. Thea teeb seda sellepärast, et tema isa kaotas mängupõrgus Develinile nende viimase varanatukese. Develin on ettepanekust üllatunud, aga samas on tingimused mõistlikud ning ta otsustab nõustuda.

Muidugi ei lähe kõik nii lihtsalt nagu plaanitud. Juba abielus olles kerkivad esile igasugused probleemid ja ka tunded ei püsi vaka all.

See oli just täpselt selline raamat, mida mul tol hetkel vaja oli. Kerge ja nauditav ajaviitelugemine, kus liigselt mõtlema ei pea. Tead, et lõpp on helge ja õnnelik. Raamat oli ka hästi toimetatud ja tõlgitud, mingeid erilisi vigu ma ei märganud.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et see raamat meie raamatukokku telliti. Tavaliselt pole meile juba tükk aega selliseid lihtsaid ajaloolisi armastusromaane võetud. Mul on väga hea meel, et seda seekord siiski tehti. Paljud lugejad tegelikult tahaksid neid lugeda.

Soovitan lugeda, kellele meeldivad lihtsad armastuslood või kes ajaviiteks tahavad lugeda midagi kerget.

Advertisements

Hallie Ephron. Ära kunagi valeta (Ersen, 2016)

ära-kunagi-valetaTõlkinud Anne Kull
288 lk.

Erseni raamatute kaanekujundused on viimasel ajal nii ilusaks muutunud, et lausa ahvatlevad lugema. Sellegi raamatu valisin alguses kaanepildi järgi ja alles siis lugesin sisututvustust. See tundus ka põnev.

Alustasin siis lugemist ja mind hakkas kohe häirima tõlge. Või siis on raamatu algus originaalis ka selline kohmakas. Igatahes algus on kohmakas. Laused oleks nagu kunstlikult kokku pandud ja üleliigset infot on palju. Üleliigne ja suht mõttetu info on autori töö. Mõtlesin isegi, et kui nii edasi läheb, siis jätan pooleli.

Õnneks läks raamat mingi aja pärast paremaks. Tekst ei olnud enam nii kunstlik ja kohmakas. Teine võimalus on see, et võib-olla ma lihtsalt harjusin sellega. Tegelikult oli raamat ju põnev, kuigi ma aimasin peaaegu kohe, kes süüdlane on, aga miks ta seda tegi, see jäi arusaamatuks lõpuni. Ma jäin mõtlema, et kas tegelikult on ka selliseid inimesi olemas, kes kannavad endas viha teiste inimeste vastu ja hauduvad pikalt ja põhjalikult kättemaksu.

Tegevus saab alguse hoovimüügist. Ivy ja David on ostnud maja. Ivy on kaheksandat kuud rase, kui tal saab kõrini eelmise omaniku kraamist. Ta tahab sellest lahti saada. Hoovimüügil on palju külastajaid. Nende seas ka nende kunagine klassiõde Melinda. Nad ei tundnud teda alguses äragi.

Melinda on samamoodi rase nagu Ivygi. Melanie räägib, et kunagi töötas tema ema selles majas ja tema sai siin mängida. Melinda palus neid, et ta saaks korraks veel maja seestpoolt vaadata. David teeb talle ringkäigu.

Paari päeva pärast on nende ukse taga politsei, kes väidab, et Melinda on kadunud ja viimati nähti teda nende maja hoovimüügil. Selgub, et keegi ei näinud Melindat majast väljumas. Siis leitakse nende maja eest Melinda verised riided ja Davidist saab peamine kahtlusalune. Ivy üritab asjas selgusele saada, ent avastab hoopis, et David ei ole temaga mõnes asjas päris aus olnud.

Nagu öeldud, siis ma aimasin pahalase ära, kuigi autor suutis mind paar korda eksitada ka. Sellest hoolimata on tegemist põneva raamatuga, mille lugemine edeneb kiiresti. Küllalt mõnus ajaviitelugemiseks.