Eestid, mida ei olnud (Raudhammas, 2017)

eestid-mida-ei-olnud-ulmeantoloogiaKoostanud Indrek Hargla
409 lk.

Tegemist on alternatiivajalooga, kus kaksteist ulmekirjanikku kirjutavad ümber Eesti ajalugu ürgajast kuni tänapäevani välja. Kogumikus on kaksteist juttu ja need liiguvadki ajaliselt ürgajast kuni tänase päevani, viimane lugu suundub ka lähitulevikku.

Näiteks, milliseks oleks kujunenud Eesti, kui eestlased oleksid juba muinasajal ristiusu vabatahtlikult vastu võtnud? Kui Napoleon oleks vallutanud Eesti ja pärast oleksid hea rootsi aja asemel rääkinud hoopis heast prantsuse ajast. Ja lisaks inimestele oleksid tegelasteks ka libahundid, vampiirid, fööniksid ja muud sellised elukad.

Üldiselt jättis antud teos mind suhteliselt külmaks. Lootsin kiiret lugemist, aga raamat muudkui venis ja venis. Mulle meeldisid siin kõige rohkem neli juttu. Heinrich Weinbergi, Mart Sanderi, Maniakkide Tänava ja Siim Veskimehe omad. Kuigi kahe viimase mainitud loo lõpp oli küll nagu wtf. Teised lood ei olnud halvad, aga kuidagi antud momendil ei kõnetanud mind. Keeleliselt on tegemist küll suurepärase teosega. Kuidagi nii ilus ja voolav on see emakeel meil.

Kõige parem lugu oli siin minu jaoks Mart Sanderi oma. See kirjeldab nii ilmekalt praegust aega humoorikas võtmes. Üks väike katkend tema loost, kus saksa soost rahvas arutleb, kuidas nemad ikka kannatavad:

“Kui Napoleon Egiptusse tungis, siis hakkas sealt igasugu rämpsu Euroopasse põgenema – küll muumiaid ja mantikoorasid ja keda kõike veel. Kuna Euroopa ja ka Venemaa olid Prantsusega sõjajalal, siis võeti need pagulased kõik vastu. Poputati, anti elamisasemed, pandi meie, ausate inimeste, hulka. Ja hiljem ei saanud neist enam kuidagi lahti, kõik kohad olid neid täis! Muudkui tahtsid oma püramiide meie katedraalide vahele ehitada; kassid käisid neil nagu kuningad mööda tänavaid ringi ja meie ei tohtinudki enam neid kotiga rataskaevu uputada – korraga oli kassid pühad loomad! Mis meie eluviisist nii pidi saama, seda ei küsinud keegi! Ja siis imperaator lõpuks otsustas: aitab, ei mingeid kodukäijate klubisid, libahuntide liite, vampiiride öölaulupidusid, haldjate ja krattide ühinguid, näkkide spordiseltse, ebasurnute ärkamisliikumist, muumiate omakeelset haridust, marduste usuvabadust. Kui tahavad meie hulgas elada, siis võtavad omaks meie usu, keele ja kombed! Kui ei taha – Paksu Margareetasse ja sealt Siberisse! (lk 241-242)

Advertisements