Kate Kessler. Küll hunt hunti tunneb (Päikese Kirjastus, 2017)

küll-hunt-hunti-tunnebTõlkinud Nele Sillaots
381 lk.

Järgmine Päikese Kirjastuse raamat sai kätte võetud. Peaks mainima, et eelmisest hoopis parem ja sugugi mitte väga erinev. Siingi on enamus inimesed katkised, väga katkised. “Küll hunt hunti tunneb” oli minu jaoks põnev lugemine, kuigi algus ei tõmmanud kohe käima.

Tegemist on Audrey Harte’i sarja esimese raamatuga. Audrey Harte on kriminaalpsühholoog ja ta keskendub teismelistele, kes kuritegusid sooritavad. Ta ei ole tüüpiline peategelane, kes on nagu kangelane ja üdini hea. Pigem on vastupidi. Tal oli noorena politseis register, mis tipnes sellega, et koos sõbranna Maggiega tapsid nad Maggie isa. Ta sai oma karistuse kätte, kuid endiselt on temas palju allasurutud raevu ja ärrituvust.

Ta ei ole seitse aastat enam oma sünnilinnakeses käinud. Nüüd saabub ta koju ja samal õhtul tapetakse tema endine parim sõbranna Maggie. Teda peetakse peamiseks kahtlusaluseks, sest ta on enne tapnud ja tal oli samal õhtul Maggiega sõnavahetus.

Ta asub koos Jake’iga asja uurima, et leida tegelik mõrvar ja ennast süüst puhastada. Jake on tema endine silmarõõm ning nüüd tundub, et leek nende vahel ei olegi kustunud. Samal ajal jälitab keegi Audreyt ja üritab talle viga teha.

Autor on kujundanud oma raamatus suurepärase linnakese ja nende elanikud. Kuigi kohati tundub, et kõikidel inimestel siin on midagi viga. Kes on vägivaldne, kes vägivalla all kannatanud, kes on joodik, kes narkomaan, kes muidu lihtsalt halb inimene ja siis on ka paar tegelast, kes tunduvad siiski ka head inimesed olevat. Ühel hetkel hakkas lugedes kummitama laul “Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Täpselt sama tunne tekkis seda raamatut lugedes. Palju perssekukkunud inimesi ja väikelinna mentaliteet, kus on palju klatši ning inimene on juba kohe süüdi mõistetud, mis siis, et tõendid puuduvad.

Tegemist oli hea psühholoogilise põnevikuga, kus alguses oli krimilugu minu arvates tagaplaanil ning autor keskendus hoopis Audrey lahtikirjutamisega ja tema mineviku seletamisega. Mõrvarit ma ära ei arvanud, kuigi alguses korraks vilksatas ta mu peast läbi, aga heitsin ta kohe kõrvale.

Soovitan lugeda, kes armastavad psühholoogilisi romaane ja krimilugusid. Puhkuse ajaks ideaaalne lugemine. Siis on aega raamatule keskenduda ja poole ööni lugeda.

Selles sarjas on praeguseks ilmunud veel kaks raamatut. Loodan, et need peagi ka eesti keelde tõlgitakse. Tõesti huvitav lugemine, mis ei ole väga verine. Ma veriseid lugusid eriti ei armasta.

Veel väärib mainimist asjaolu, et Kate Kessler sattus ka ise lapsepõlves tihti pahandustesse, nii et ta teab, millest ta kirjutab. Tegelased ei ole siin üdini head, aga samas ei ole ka üdini halvad. Vähemalt enamus neist. Head lugemiselamust. Loodan, et naudite seda raamatut sama palju, kui mina. 🙂

Advertisements

Kathleen Glasgow. Katkine tüdruk (Päikese Kirjastus, 2017)

katkine-tüdrukTõlkinud Eve Laur
397 lk

See oli üks eriskummaline ja masendav raamat. Raamatu esimesse ossa ma ei suutnud väga sisse elada, aga teine osa oli juba parem ja hakkasin peategelasele kaasa elama.

Peategelaseks on 17-aastane Charlotte Davis, kes on sattunud psühhiaatriahaiglasse, sest ta tegeleb eneselõikamisega. Ausalt öeldes oli see päris õudne ja kurb. Tema isa oli ennast ära tapnud, emaga ta ei saanud läbi. Tema parim sõbranna üritas enesetappu, aga ebaõnnestus ning on nüüd vegetatiivses seisundis. Charlie on täiesti üksi. Ta oli enne haiglasse sattumist kodutu, nii et ta on pidanud palju läbi elama.

Haiglas on ta alguses tõre ja endassetõmbunud, aga kui teda ähvardab sealt minema saatmine, siis ta ei tahagi sealt lahkuda. Ta saadetakse uuesti ema juurde, kes ei ole temast üldse huvitatud, vaid ulatab talle bussipileti Arizonasesse. Tal on raske alguses uude ellu sisse elada. Lõpuks kohtub ta ühe tüübiga, kes ei pruugi talle üldse hästi mõjuda. Igatahes ootab Charliet ees raske teekond, et iseendaga rahu sõlmida.

Mul tekkis küsimus, et kas tõesti keegi ei märganud, et midagi on valesti. Nagu aru sain, siis oli tal vanaema ka, miks ta siis ei saanud tema juurde minna? Või siis lastekaitse. Kuidas on võimalik, et üks tüdruk lihtsalt kaob tänavatele ära?

Tegemist on Kathleen Glasgow debüütromaaniga. Autor kirjutab siin väga rasketel teemadel ja nagu autori märkusest raamatu lõpus lugeda võib, siis on ta ise ka nii mõndagi kogenud. Pean tunnistama, et ma väga ei suutnud peategelasega suhestuda, sest eneselõikumine, narkootikumid, joomine ja nii tugev depressioon on minu jaoks kauged teemad.

Kuna tegemist on noorteraamatuga, siis vast sobibki eelkõige noortele lugemiseks, aga soovitan lugeda ka teismeliste vanematel.

Christine Dwyer Hickey. Nääps (Petrone Print, 2017)

nääpsTõlkinud Tiina Tarik
208 lk.

Vahelduseks üks Petrone Prindi raamat. Neid mul on kodus ootamas veel terve hunnik tänu Petrone Prindi korraldatud loosile, kus ma võitsin 10 raamatut. Kuna need on isiklikud, siis nendeni jõudmine võtab natuke aega. Raamatukogu omadel on ju tähtaeg taga. 😀

Aga nüüd konkreetselt käesolevast raamatust. Oi see oli hea, aga samas nii kurb ja jõhker. Selles raamatus on kirja pandud ühe Dublini perekonna lugu vaadatuna läbi lapse silmade. Tegevus toimub aastatel 1964-1974 ja peatükid ongi erinevate aastate kaupa.

Alguses tundub, et tegu on üsna korraliku perekonnaga: ema, isa ja viis last. Raamatu tegelane on alguses veel väike tüdruk, kes ei saa hästi aru, mis on õige ja mis vale. Ta käib isa töö juures kaasas ja näeb ning kuuleb pealt isa-ema riidusid. Ta ei usu õde Jeannie’t, kes ütleb talle, et ema on samasugune joodik nagu isa. Teda ennast kutsutakse Nääpsuks. Tasapisi hakkab Nääps aru saama, et kõik ei ole päris korras.

Mul oli temast nii kahju. Kõigepealt sellepärast, et ta oli kogu aeg üksi ja ta tundiski ennast üksikuna. Sõpru tal ei olnud, kõige vanem õde oli erivajadustega ja teisel õel olid oma sõbrannad ning õde ei huvitanud teda. Nääps oli täielikult issi-tüdruk ja emaga ta läbi ei saanud.

Ja kuidas saaksid sa olla ülielevil, kui iss viib su üksinda kirikusse, sõidab siis minema, ega tulegi tagasi? Ja siis. Ja siis pärast jälgid sa, kuidas iga viimane kui neljanda klassi tüdruk teeb koos oma empsi ja issiga pilti – nad peavad ennast nii vingeks, sest nad lähevad koos mõnda toredasse kohta. Issi autoga või ehk taksoga või seisavad lihtsalt bussipeatuses ja ootavad bussi. Aga alati on neil kaasas emps ja iss ja terve perekond, peale Bridget Pearse’i, kelle emps on surnud, aga temal on jällegi blond tädike, kellega koos ringi käia.  Ja siis passid sa terve igaviku tühjal kirikutrepil, sest kõik on ära läinud ja emps jääb oma taksoga kõvasti hiljaks. Ja taksoaknast paistva näo järgi tead sa, et emps on jälle halvas tujus. (lk 89)

Ema ajas mind selles raamatus nii vihale. Kuidas võib üks ema oma lapsega niimoodi käituda? Sõimab teda igasuguste nimedega, kasutab nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Riiud läbi lapse silmade

Vahel ei laulda, ainult räägitakse, ainult et see ei ole tegelikult rääkimine, vaid karjumine. Nad ei kuula üksteist, sest nad ootavad ainult, millal tuleb nende kord karjuma hakata. Nad ütlevad samu asju kogu aeg uuesti. Räägivad asjadest, mis juhtusid aastaid tagasi. Siis võib tüliks minna. Kõik lähevad eri aegadel koju. Kui keegi läheb liiga vara koju, ütlevad mahajääjad alati midagi tema kohta. Kuuled igasuguseid asju, sest nad unustavad sind toast välja saata. Neil on liiga palju tegu karjumisega, seepärast ei pane nad midagi tähele. Nad ei pane kunagi midagi tähele. (lk 13)

Ema põhjendus riidudele on ka absurdne ja väärastunud.

Emps ütleb, et kõik inimesed riidlevad, mitte üksnes tema ja iss.
Ta ütleb, et see on märk sellest, et sa armastad kedagi, sest poleks ju mõtet riielda kellegagi, kellest sa põrmugi ei hooli – ega ju? (lk 64)

Tegu on hästi kirja pandud raamatuga, mis siis, et teema on kurb ja hingeminev.  Kaotasin ennast sinna raamatusse ja lugesin selle ühe päevaga läbi. Tegemist on ka mõtlemapaneva romaaniga. Mida kõike näeb, tunneb ja peab läbi elama alkohoolikute laps. Teose lõpp jäi mind kummitama. Mis sai neist lastest edasi? Kas nad said oma elu ikka korda või mitte? Igal juhul soovitan lugeda.

Holly Seddon. Püüa mitte hingata (Päikese Kirjastus, 2017)

püüa-mitte-hingataVahelduseks õnnestus lugeda ühte põnevat raamatut, mis sai ootamatult kiiresti läbi. Kuigi tundub, et suurt tegevust seal ei olnudki, haaras raamat niimoodi kaasa, et ei suutnud seda käest panna. Tegevus on tegelikult ikka olemas, aga läheb tasa ja targu, nii et ootamatult oled sa üleni selle sisse mässitud.

Peategelane Alexandra Dale on oma eluga põhja jõudnud. Ta on vabakutseline ajakirjanik ja alkohoolik. Alkoholismi tõttu jäi ta ilma oma abikaasast, lapsest ja karjäärist. Tal on üsna kindel päevakava. Hommikul jooks, siis natuke tööd ja lõunast hakkab jooma.

Ühel päeval kirjutades ühest arstist artiklit, avastab ta haiglas käies Amy Stevensoni. Nad on mõlemad 30-aastased. Talle meenub Amy juhtum ning talle hakkab see huvi pakkuma. Ta otsustab kirjutada Amyst loo ja välja selgitada, mis juhtus 15 aastat tagasi ja kes seda talle tegi.

15 aastat tagasi oli Amy tavaline 15-aastane koolitüdruk, kes ühel päeval teel koolist koju kadus. Mõni päev hiljem leiti ta pargist läbi pekstuna. Peale seda on Amy olnud arstide arvates 15 aastat koomas. Tegelikult on ta siiski teadvusel, aga ta ei saa suhelda ega oma keha liigutada. Samuti on tema mõistus jäänud 15. aastase tüdruku tasemele. Tal puudub ajataju ja talle tundub, et pole oma vanemaid ega sõpru ilmatuma aeg näinud. Lõpuks hakkab Amyle siiski kohale jõudma, et midagi on valesti.

Alex ei ole klassikaline peategelane. Naine ja alkohoolik. Hoolimata sellest suudab ta siiski kuidagi funktsioneerida. Ja see ei muutnud teda vastumeelseks. Ta oli inimlik. ning lõpuks ta ka võtab selle probleemiga midagi ette.

Näiliselt küll raamatus suurt tegevust ei toimu. Alex uurib vaikselt omaette, kasutades vahel küll oma eksabikaasa ja Amy kunagise kallima Jake’i abi. Ja nii huvitav on ju teada saada, et kes see siis lõpuks oli. Kahtlaselt käituvaid tegelasi on raamatuis mitmeid.

Esikaanel on tekst, et unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda “Püüa mitte hingata” köidet käest panna. See on lihtsalt nii hea. (Goodreads). Mina ütleks nii, et neid ei pea unustama, aga “Püüa mitte hingata” on sama põnev kui nimetatud raamatud ja tõsi on see, et käest panna on väga raske. Lugesin poole ööni ja hommikul ärgates alustasin ka kohe lugemist. Julgen soovitada põnevusearmastajatele ja mis minule väga meeldib, siis see raamat ei ole verine ja vägivaldne.