Alex Michaelides. Vaikiv patsient (Pegasus, 2019)

vaikiv-patsientTõlkinud Raili Puskar
349 lk.

Mul on viimasel ajal mingi teema nende põnevikega. Pidevalt mind miski asi häirib nendes ja kuidagi ei ole leidnud seda, mis nagu väga-väga meeldiks. Nii ka selle “Vaikiva patsiendiga”. Raamat ei ole halb, võib-olla on mu maitse muutunud.

Alicia Berenson on raviasutuses, mis tegeleb psüühiliste probleemidega. Alicia ei ole rääkinud sõnagi sellest hetkest alates, kui ta tulistas oma abikaasat viis korda näkku. Miks ta seda tegi, kui nad armastasid teineteist? Ja miks ta keeldub rääkimast?

Teda püüab ravida psühhoterapeut Theo Faber. Ta on nimelt veendunud, et tema on ainus, kes suudab Alicia uuesti rääkima panna, kuigi teistel ei ole see kuue aasta jooksul õnnestunud.

Ja nüüd see, mis mind selle raamatu juures häiris. Selleks oli Theo tegelaskuju. Ta käis mulle juba alguses natuke närvidele. Püüdis olla nii kuradima hea ja õilis uurides, mis Aliciaga juhtus. Sageli eiras ta reegleid ja siis kui vahele jäi, käitus vagatsevalt ja alandlikult. Ja see, kuidas ta oma isikliku eluga toime tuli. Ühesõnaga närvidele käiv tegelane.

Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Ta on küllalt põnev, et edasi lugeda, kuigi vahel ajas Theo mind nii närvi, et ma panin raamatu käest ja lugesin teisi raamatuid või tegin ükskõik mida, et mitte “Vaikivat patsienti” kätte võtta. Ja peale Alicia päevikute lugemist, ma hakkasin midagi ka aimama lõpplahendusest. Raamatu lõpp oli igati sobilik.

Tahan kiita kaanekujundust. See kutsub lugema. 🙂

Advertisements