Art Spiegelman. Maus (Pythagorase Püksid, 2018)

mausTõlkinud Tiina Aro
296 lk.

„Maus“ on graafiline romaan holokausti teemal. Joonistused on lihtsad ning must-valged. Romaani aluseks on Art Spiegelman’i isa mälestused sõjast ning holokaustist. Maus tähendab saksa keeles hiirt. Juute ongi siin raamatus kujutatud hiirtena, sakslaseid kassidena ning poolakaid sigadena. Väga huvitav valik minu meelest. Ilmselt selle pärast, et poolakad reetsid neid sõja ajal pidevalt.

Raamatus toimuvad sündmused nii olevikus kui minevikus. Minevikku meenutab Arti isa Vladek siis, kui poeg temalt selle kohta küsib ning palub tal oma raamatu jaoks rääkida talle, mis temaga juhtus. Kuidas Vladek ja Andzia Auschwitzist eluga pääsesid?

Olevik on 1978. aastal, siis näidatakse Vladeki praegust elu, mida endiselt mõjutavad minevikusündmused. Kahjuks mitte positiivselt.

See on väga isiklik raamat. Art kujutab siin ausalt enda keerulisi suhteid isaga. Isal on endiselt sellised ellujäämise viisid nagu laagris ning ta ei mõista, et neid ei ole enam vaja. Selle pealt tekivad tülid pojaga ning tema teise naise Malaga. Art on kade oma surnud venna peale, sest tundub, et tema oleks ideaalne poeg. Samuti kirjutab ja joonistab ta ausalt oma tunnetest, mis teda valdasid peale ema surma. Ja see pidev süütunne.

Soovitan lugeda, et avardada silmaringi ning tajuda holokausti veidi teises formaadis. Mind igatahes haaras see lugu endaga kaasa. Siin ei ole oluline ainult sõja ajal üle elatu, vaida ka see, kuidas see mõjutas ellujäänute edasist elu. Mõtlemapanev, nukker, aga mõnikord minu jaoks ka humoorikas. Mitte sõja-aegne tegevus, vaid see, kui isa on juba eakas ning sõda on ammu möödas.

Väärt lugemiselamus igatahes.

„Maus“ on esimene graafiline romaan, mis on saanud Pulitzeri preemia.

Ildefonso Falcones. Mere katedraal (Kunst, 2017)

mere_katedraal_kaas_FINAL.inddTõlkinud Ruth Sepp
520 lk.

Aasta alguse raamatud on mul kuidagi masendavad sattunud. Erandiks ei ole ka käesolev romaan. Tegemist on ajaloolise romaaniga 14. sajandi Katalooniast. See on päris julm ajastu. Lihtinimese elu ei maksa suurt midagi, naistevastane vägivald on tavaline, vihatakse juute ja aadlikud võivad teha, mis tahavad.

Katalaani pärisori Bernat Estanyol on sunnitud koos oma pisikese pojaga põgenema Barcelonasse, et päästa tema elu. Barcelonas ta püüab kindlustada oma pojale paremat elu, et ta ei oleks oma isanda tujudest sõltuv. Aga sellel teel on tal palju takistusi. Esiteks ta peab elama aasta ja ühe kuu Barcelonas, nii et teda ei tabataks, siis saavad temast ja tema pojast Arnaust vabad Barcelona kodanikud. Barcelona oli tol ajal rikas linn, aga mida edasi seda kehvemaks olukord muutus. Linna tabas näljahäda, seejärel katk ning lõpuks inkvisitsioon.

Raamatus kajastatakse Arnau elu sünnist kuni 63-aastaseni. Näeme tema rõõmusid ja muresid. Tema elu oluliseks osaks on Mere katedraal, mille ehitusel ta väikese poisina kaasa lööb, hiljem seda rahastab ning raamatu lõpus näeb seda valmimas.

Minu jaoks oli see ääretult masendav ja nukker lugemine. See, mis Arnau ja tema perekonnaga juhtus, tundus nii kurb ja ebaõiglane. Raske oli seda lugeda

Siis on veel raamatus pikad kirjeldused kuningatest ja nende sõjakäikudest. See oli ausalt öeldes natuke igav. Esiteks olid need nimed juba lohisevad ja keerulised, teiseks oli paljudel nii sarnane nimi, et need kippusid segamini minema.

Antti Tuuri. Igitee (Varrak, 2017)

igitee_kaas.inddTõlkinud Ants Paikre
334 lk.

Minu arvamus raamatust on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused. Soovitan sinna ka kiigata, sest seal ilmuvad asjalikud postitused. 🙂

Romaan räägib terrorist Nõukogude Liidus 1930. aastatel. Ühe mehe, Jussi Ketola jaoks saab see terror alguse juba Soomest, kust rühmitise Lapua liikmed ta oma kodust röövivad ja tahavad saata ta Nõukogude Liitu, sest ta on väidetavalt kommunist. Soome piirivalvest ei lubata teda üle ja nii otsustatakse ta lihtsalt kusagil maha lasta. Jussil õnnestub nende eest üle piiri putkata.

Ta satub Petroskoi haiglasse. Teda tuleb sinna külastama Kallonen, kes uurib temalt, kas ta on Soomest saadetud spioon, kes tuli sotsialismi ülesehitamist takistama. Jussi ei taha muud, kui tagasi oma koju pöörduda. Seda tal muidugi teha ei lasta. Nii jääb ta mõneks ajaks Petroskoisse, kuni saadetakse lõpuks kolhoosi Hõbe. Kallonen tahab, et ta kannaks ette kõigest Nõukogude Liidu vastasest tegevusest. Jussi keeldub seda tegemast.

Kolhoosi Hõbe on üles ehitanud ameerikasoomlased. Nad on tulnud Karjalasse järgides Stalini kutset, et aidata rajada töörahva paradiisi, aga lõpuks leiavad ennast hoopiski hullemast olukorrast. Toon siia ka ühe ilmeka näite. Nimelt tapab Kallonen nende kolhoosis väidetava spiooni. Ameerikasoomlased on sellest nii šokeeritud, et ei suuda juhtunud algul uskudagi. Seejärel lähevad nad omavahel vaidlema, sest osad arvavad, et juhtunust tuleks teavitada politseid. Kahjuks ei ole neil aimugi, kuidas käivad asjad Nõukogude Venemaal.

Raamat on kirjutatud jutustuse vormis ühe inimese pilgu läbi. Dialooge ei ole. Alguses see natuke häiris lugemist, aga ajapikku suutsin sellest mööda vaadata. Raamat edeneb päris kiiresti, kuigi teema on raske. Kirjutamisstiil tundub natuke lakooniline, aga ridade vahelt paistavad ikkagi ka tunded.

Eelmisel aastal linastus romaani „Igitee“ põhjal samanimeline film, kus osalesid mitmed Eesti näitlejad ja samuti toimusid osad võtted Eestis. Kuna vaatasin filmi enne raamatu lugemist, siis raamatu algus võrreldes filmiga oli natuke veniv. Tegelikult on see ka mõistetav, et filmis on vaja rohkem põnevust luua. Muidu on film küllaltki raamatulähedane. Soovitan kõigil, kes tunnevad huvi ajaloo vastu raamatut lugeda ja vaadata pärast ka filmi.

Deirdre Bair. Al Capone (Helios, 2017)

al-caponeTõlkinud Eve Rütel
478 lk.

See on legendaarse gängsteri Al Capone’i esimene täielik elulooraamat, mis on valminud koostöös tema perekonnaga. Ma eeldasin põnevat lugemist, aga minu jaoks oli tegemist kuiva ja igava raamatuga, mille lugemine mul üldse ei edenenud. Ilmselt oleksin selle raamatu pooleli jätnud, kui poleks lugemise väljakutset. Otseselt ei kahetse, et raamatu siiski lõpetasin, aga olen selles pettunud.

Al Capone sündis 17. jaanuaril 1899 ja suri 25. jaanuaril 1947. Tema lühikesse ellu mahtus palju kirevaid sündmuseid. Nendest paljude ümber valitseb müstiline salapära ja ilmselt paljusid neist ei toimunudki. Tema ümber on loodud nii palju jutte ja legende, et keegi ei tea, mis on päriselt tõsi ja mis mitte. Isegi tema järeltulijad pole kindlad.

Teda kirjeldati kui tarka ja kavalat ärimeest. Ilmselt oligi, sest ega ta muidu poleks saanud Chicagos allmaailmaliidriks, keda kõik kartsid ning tõsiselt võtsid. Tema arvele jääb ilmselt päris mitmeid allmaailmategelaste omavahelisi arveteklaarimisi, kus paljud surma said. Ometi ei suudetud kunagi midagi kindlalt tõestada.

Ta jõudis allmaailmas olla tipus vaid kuus lühikest aastat. Võimud üritasid teda mitmel korral trellide taha saata, mis kahjuks ei õnnestunud. Lõpuks suudeti seda teha ning ta sai 10+1 aastat maksudest kõrvalehoidumise eest. See kohtuprotsess oli ausalt öelda paras naljanumber. Mõlemalt poolt. Esiteks oli süüdistus suhteliselt nõrkadel jalgadel, millest korralikud kaitsjad oleksid jagu saanud. Seepärast ongi minu meelest hämmastav, et nad seda ei teinud. Nad olid kuidagi hämmastavalt nõrgad, mis on imekspandav, sest Al oli tark mees ning advokaadid olid teda ka enne esindanud. Mulle jäi mulje, et nad tahtsidki, et ta kinni läheks. Al isegi võttis asja kuidagi liiga rahulikult, ei muretsenud ega midagi. Arvas, et leidub küllaga inimesi, kes on valmis talle teeneid tegema, et süüdistustest loobutaks.

Sellest viimasest kinniistumisest sai alguse tema langus. Ta oli haige. Väidetakse, et tal oli neurosüüfilis, mis kahjustas tema aju niimoodi, et ta vaimne tase langes 7-aastase lapse tasemele. Õige raviga oleks saanud seda pidurdada, aga vanglas kas siis teadlikult või teadmatusest ei tegeletud sellega enne, kui oli juba hilja haiguse kulgu peatada. Hiljem on väidetud, et tal tegelikult ei olnudki neurosüüfilist vaid hoopis diabeet.

Tema hiilgeajal peeti teda isegi kangelaseks, sest ta aitas vaesuses olevaid inimesi. Jagas neile raha ning andis tööd. Ajalehtedes olid temast kiitvad artiklid. Ühel hetkel see muidugi muutus. Siis kui  hakkasid toimuma mõrvad. Eriti peale seda, kui tapeti üks ajakirjanik, kes oli Capone’i palgal.

Minu meelest oli Capone põnev isiksus, sest allmaailmas oli ta jõhker tüüp, aga samas oma kodu ja lähedasi hoidis väga. Ühes inimeses oleks nagu kaks erinevat poolt. Samas oli ta ka väga edev inimene ning toitis ka ise ajakirjanduse huvi enda vastu. Selles ta küll lõpuks pettus, kui ajakirjanikud tema vastu pöördusid.

Kahjuks on autor nendest põnevatest sündmustest suutnud nii igava raamatu kirjutada. Samuti mind häiris autori suhtumine. Mul on tunne, et tema jaoks oligi Al Capone nagu mingi iidol ning ta naeruvääristas neid, kes püüdsid teda trellide taha pista. Kahjuks selline tunne jäi mulle raamatust kõige eredamalt meelde.

Tess Gerritsen. Tulega mängides (Ersen, 2017)

tulega-mängidesTõlkinud Marge Paal
272 lk.

Jällegi üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, aga teema oli raske. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat lugu. Esimene on Lorenzo lugu minevikus ja teine Julia lugu tänapäevas.

Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhuslikult ühest Rooma antiigipoest ühe muusikapala, mis teda jäägitult lummab. Seda muusikapala võikski pidada üheks selle raamatu peategelaseks, sest selle ümber lugu keerlebki. Selle valsi nimeks on Incendio ja see on loodud 1944. aastal. Autoriks Lorenzo Todesco.

Julia hakkab ajama selle loo jälgi, sest pala näib põhjustavat tema elus kaost. Tundub, et see muudab tema 3-aastase tütre vägivaldseks. Lisaks selgub veel, et ühele perekonnale ei meeldi, et Julia ajaloos tuhnib. Lugu tundub natuke uskumatu, aga lõpuks selgub, mis asjaolud selle taga olid. Siiski on minu meeles lõpus ka natuke müstikat.

Ühest küljest oli raamat põnev ja teisalt oli see nii kurb. Lugesin ja lihtsalt pisarad jooksid. Ma olen üsna läbi raputatud, nii et ei leia eriti sõnu, et seda teost kirjeldada. Ja võib-olla ei olegi vaja. Seda peab ise lugema. Raamatul on ajalooline taust ka olemas, millest autor raamatu järelsõnas kirjutab. Soovitan lugeda!

Linda Järve. Nooruse lugu (Petrone Print, 2017)

nooruse-lugu232 lk.

“Nooruse lugu” räägib ajakirja Noorus eluloo. Ajakirja tegevusaastad on laias laastus 1946-1997. Ma ei oskagi öelda, millega see raamat mu tähelepanu köitis, et selle pihku haarasin. Ma ei mäleta, et ma ise oleksin Noorust lugenud. Küll aga mäletan, et lugesin Põhjanaela ja Meie Meelt. Nende uut numbrit ootasin põnevusega.

Linda Järve on ise olnud pikaaegne Nooruse peatoimetaja (aastatel 1984-1994). Raamatus kirjutatakse ajakirja sünniloost ja miks ajakiri tegevuse lõpetas, kui see oli nii populaarne. Sinna vahele leiavad kajastust teemad, millest kirjutati, samuti on pikalt ja põhjalikult juttu ajakirja tegijatest ja nendest, kes sinna artikleid kirjutasid.

Samas ei ole see ainult ajakirja lugu. Palju saab teada tolleaegsest ühiskonnast, mis teemad olid olulised ja populaarsed ning mis teemadel ei tohtinud kirjutada. Tsensuurist ja selle absurdsusest saab ka mõndagi teada.

Minu jaoks oli raamat natuke kuivalt kirjutatud. Selle eest oli küllalt põhjalik, aga ma ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Tähelepanu kandus mujale. Kõige põnevam osa oli minu jaoks see, kui Eesti iseseisvus. Tegelikult juba mõned aastad enne, kui tsensuur läks vabamaks ja tohtis juba kirjutada teemadel, mis veel mõned aastad enne seda oli rangelt keelatud. Ma arvan, et kes oli Nooruse lugeja, nendel on huvitav meenutada seda aega ja ajakirja. Kes ise ei ole ajakirja lugenud, siis võib-olla jääb teema natuke kaugeks.

Raamat on ilmunud sarjas Aja lugu, mis minu meelest on väga oluline, sest kajastab inimese jaoks, kes raamatu kirjutas, mingit olulist perioodi. Enamasti on tegu küll lapsepõlvelugudega, aga seekord on tegemist ühe konkreetse etapiga Linda Järve tööelus.

 

Mehis Tulk. Foogt. Maa ja taeva mõrsja (Varrak, 2017)

foogt-maa-ja-taeva-mõrsja464 lk.

Ma tavaliselt ei osta endale uusi ilukirjanduslikke raamatuid. Selle raamatu lihtsalt pidin ostma, kui kuulsin, et lugu toimub minu kodukohas. Tegevus toimub Saaremaal Pöidel. Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus tegevus algab 1342. aastal ja lõpeb 1343. aastal.

Aeg on rahutu. Erinevad võõrad võimud kemplevad omavahel ja lisaks ei ole ka Pöide mehed leppinud võõrvõimu all olemisega. Lisaks nõudis Pöide foogt Arnold vilja enne külvi, mida talupojad ei tahtnud anda. Maarahva viha õhutas ka kohtuprotsess, kus mõisteti surma eesti soost sepa poeg Meletu.

Teine liin raamatus keskendub Pöide kihlakunna ülikutütrele Marjale. Ootamatult on ka tema tegevuse keskel. Ta on noor, ilus ja hakkaja eesti soost neiu, kes on armunud oma peigmehesse. Samal ajal tahab teda kosida ka Pöide linnuse saksa soost vahtmeister Wolfhard Stecke.

Teos põhineb ajaloolistel faktidel (nendega on küll natuke vabalt ümber käidud), kuigi raamat on siiski ilukirjanduslik. Osad tegelased on näiteks ka päriselt olemas olnud, kes raamatuski esinevad. Näiteks Pöide foogt Arnold ja Pöide vanem Vesse. Lisaks on raamatus veel omapäraseid ja huvitavaid tegelasi.

Raamatu algus edenes mul aeglaselt. Oli kuidagi raske lugeda ja üldse ei suutnud süveneda. Aga mida rohkem raamatu lõpu poole, seda rohkem haaras kaasa. Nii, et nüüd pole muud, kui oodata järgmist osa. Esimese osa kirjutamine võttis autoril aega neli aastat. Loodan, et teise osaga nii kaua ei lähe.

Osa tegelasi meeldisid mulle algusest peale ja üks hakkas mulle hiljem ka meeldima, kuigi ta alguses head muljet ei jätnud. Üldse olid tegelased natuke labased. Ma ei tea, võib-olla sellel ajal inimesed olidki sellised, aga natuke kummaline oli lugeda, kuidas tegelased muudkui jõid, peeretasid (autor ütleb selle kohta küll püksituul), vandusid ja kusid. Lisaks olid tegelased ka tiirased. Okei meestest võib aru saada, kui nad seal linnuses omaette on jne, aga naised olid ka. Nii maarahvas kui saksad. 😀

Aga üldiselt siiski täitsa meeldiv lugemine. Autori keelekasutus on suurepärane. Palju huvitavad võrdluseid ja väljendeid. Kohati küll tundus, et kirjeldustega on natuke liiale mindud. Sellest hoolimata hoidis raamat mind pikalt enda kütkeis peale lõpetamist. Soovitan lugeda ajaloohuvilistel ja mulle tundub, et see on rohkem meestekas, mis ei takista küll naisi seda lugemast.

Raamatu taga on ära toodud ka kaart Saaremaa idapoolsest osast, nagu see võis olla 14. sajandi keskpaiku.

Teose aineteks olevatest sündmustest saab lugeda lisaks näiteks Wikipediast .
Raamatus on olulisel kohal ka Pöide kirik, mille kohta saab ka juurde lugeda Wikipediast.